Hiina ime

Ükskord “Rooside sõjas” oli küsimus, et mida inimesed kardavad. Pakuti pimedust ja ämblikke, aga üht olulisimat ära ei arvatud. Vaatasin ja imestasin, kuidas keegi selle peale ei tulnud. Mina kardan seda kõige rohkem, rohkem kui pimedust ja ämblikke kokku.

Haigusi.

Neil päevil ei karda ma mitte midagi nii palju kui haigusi. Meie perel on neid lihtsalt rohkem kui fair share olnud. Mulle tegelikult juba aitas tükk aega tagasi, aga neid aina antakse ja antakse kapaga juurde. Vähe sellest, et Karmenil oli lapsena iga väiksemagi külmetuse peale angiin ja köha, et ma ühe lasteaia-aasta sisuliselt septembrist maini nonstop haiguslehel temaga olin. Meenuvad sulnid hetked ajutises kodus Mustamäel, kuidas Karmen ööd otsa köhis, nii et alt naabrid kell 3 öösel tulivihaseina vastu radikaid peksid. Oo need helged mälestused. Ja siis Kasperi jubedad nohud, adenoidid, öised larüngiidihood, stomatiidid, seletamatud ülipikaajalised kõritursed (praegu näiteks jaanuari algusest on tal kõriturse, mille kohta ükski arst ei oska midagi arvata), nüüd allergia…

Ma mõtlesin, et kui me läheme kahekesi reisile, siis jääb ära see oht, et lapsed jäävad reisiks haigeks. Seda on nii palju juhtunud, kindlasti rohkem, kui et nad on reisi alguseks terved. Karmen on pidanud omal ajal loobuma nii Egiptuse kui ka Mallorca reisist, kuna jäi haigeks. Viimati Hong Kongis käies oli Kasper selline poolpidune, mitte päris haige, aga terve ka mitte. Hambad ja pöidlad ristis käisime ära. Aga uut reisi neljakesi – ma lihtsalt ei julge plaanida. Ma mõtlesin, et me lähme kahekesi, siis pole probleemi.

Aga ma ei arvestanud sellega, et ka abikaasa võib haigeks jääda.

Gripp on, nüüd kõrvalt vaadates, üks kole haigus. Laupäeval nad Hiinast tulid ja selle endaga kaasa tõid. Kui muidu on see haigus nagu haigus ikka ülikõrge palaviku, pea- jm valudega, siis Karmenil on veel avaldunud erakordne kõrvaltoime. Ta nimelt sonib. Ja teeb seda täiesti ärkvel olles ja ringi käies. Vaatab täiesti normaalse näoga otsa ja loeb sulle täiesti uskumatut, jubedat, kreisit õudusfilmi käsikirja ette. Mõni nõrganärvilisem ema saaks selle peale südari, mina aga olen kõikenäinud proua…

27999692_1851590938219361_1645419021_o
Jah, see ripub mul kodus seina peal, sest see on nii tõsi.

…ja ei tee teist nägugi, vaid teen oma tavalisi kodutoimetusi edasi ja suunan lihtsalt lapse hella, aga kindla käega voodisse.

Ühesõnaga, long story short – me känseldasime oma reisi. Ega midagi üle ju ei jää, kui inimene on ligi 40kraadise palavikuga pikali maas ja ei suuda isegi karku alla võtta. Eile EMOs oli ta minu pilgu jaoks nii kole, et mina oleks küll arstide asemel ta juba esimese kolme tunni sees sisse võtnud (et teha vereproov, mis võttis alla minuti ja kogu lugu), mitte lasknud tal seal viis tundi kügeleda ja seda minutilist vereproovi oodata. Aga mida mina ka tean. Eriti “inimlik” on veel arstide poolt see, et kuna vastust tuleb oodata tund-kaks, siis anda range soovitus seda teha ooteruumis, koos kõikide teiste zombidega, hoolimata sellest, et haige ei jaksa enam eriti toolilgi püsida. Normaalne, nõuda seda 40kraadisega palavikuga inimeselt. Lõpuks õnnestus tal välja kaubelda, et ta võib ikka koju ära minna ja vastuse saamiseks helistada. Nüüd siis krõbistab Tamiflud, aga selleks on selgelt juba hilja. Ilmselt oleks abi olnud rohkem, kui ta oleks saanud selle hommikul kell 11, kui EMOsse läksime, mitte õhtul kell 17, nagu nüüd juhtus.

Üldse on minu jaoks arusaamatu, mida peaks haige inimene tegema pühapäevasel päeval Tallinnas, et abi saada. Kui sul ikka arteriaalset verejooksu kaelaveenist või silmaga nähtavaid ebola tunnuseid ei ole, ei saa sa kuhugi pöörduda, kus sinuga normaalselt ja kiirelt tegeldaks. Pole isegi tasulist valvearsti kusagil. Seda nad hoiatavad küll, et gripp on raske kuluga haigus, millel võib olla eluohtlikke tüsistusi ja sellega peab kiirelt arstile pöörduma, aga seda nad unustasid selgitada, et ära sa jumala eest pühapäevasel päeval haigestu. Lähedki EMOsse virelema ja loodad, et jõuad abi ära oodata, mitte ei viska sealsamas ooteruumis lusikat nurka. Neil ei ole seal isegi veeaparaati, et saaks vett juua. Ainult kohvimasin on. Sealt ei saa isegi teed mitte! Jooge haigusega palju vedelikku maiäss. Ja andke mulle andeks, aga kui sealsed töötajad omavahel rahulikult lobisevad ja arvutit näpivad, kusjuures ooteruum on rögisevaid, näost halle, värisevate kätega hädalisi täis, siis on midagi pildil valesti.

Ma soovisin ju küll trippi, aga mitte sellist trippi.

pill-1884777_1280.jpg

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Advertisements

Mmememul

Meie Mmememul:

27591531_1840261846018937_969538680_n

Rahvuselt hiinlane. Seepärast ka tagurpidi.

Ja üks kild Kasperilt tänaõhtuselt magamapanekult:

“Ma soovin, et “teist” oleks number…”

Kaunist vastlakuud!

 

 

Maast madalast Sichuani pipar, hiina seened ja Eesti lumememm

Nagu aru saada, siis ma ei ole omadega sugugi mitte Hiinamaal. Oleme noormehega kahekesi kodus. Seetõttu mul ei ole ka kirjutada uudiseid Hiinamaast. Või tegelikult, natuke on ka. Sealkandis nimelt sündis ime – nagu kohalikud ütlevad, üle 10 aasta sadas lund. Ma muidugi mäletan, et kui me 2016.a jaanuaris seal olime, siis sadas nagu ka paar päeva, aga küllap kohalikud teavad paremini. Ma ei julge nendega vaielda ka, see tähendab, ma ei oska.

Selle erakordse sündmuse puhul suleti koolid, jajaa, ma ei tee nalja. Karmen passib juba mitmendat päeva kodus ja vuhib koolist antud ülesandeid teha, nii et kui ma talle helistan, siis ta ei saa rääkida, sest teeb hiina keele kodutööd. Ja isegi abikaasa ei pea esmaspäeval tööle minema. Oot ma katsun teile leida mõne pildi sellest…Nii, ma panen paar fotot Shanghaist. Näete, millised maailmalõpumeeleolud seal valitsevad. Kaos, hüsteeria, paanika. Ja allpool vidjo Suzhoust. Kole, kole on elu seal Hiinamaal!

1__iGCL219d5BJp8yqrbcy9Q1_je_8nDPvXPmC4pOrWERQ4A

 

Et siis asi selge oleks, ma ei ole kodus mitte seetõttu, et ma kardaks lund, vaid lapse tervise tõttu. See tahab natuke turgutamist koduses miljöös. Püüame ravida, tulemusi eriti pole. Kui keegi teab, mis põhjustab angiinilaadset kurgupaistetust, aga angiin ei ole (palavikku pole, antibjotsile ei allu), kestab kolmandat nädalat, üle ei lähe ja ükski arst ei oska arvata, mis see on, võib mulle teada anda. Äkki teeme koos meditsiiniajalugu.

Seniks püüan Hiinat leida siin, kus olen. Näiteks üks päev leidsin poest sellise toote:

27394204_1834643519914103_584626162_n

Täitsa Hiina seened. Ja pomelot söön ka kogu aeg – kui te sööte, siis vaadake, kust see toodud on. Enamasti on Hiinast. Ma ju viimati isegi nägin neid jalgpalle puu otsas ja all vedelemas keset linna. Oot ma otsin pildi ka sellest…

pomelupuu.jpg

Vaat selline on pomelopuu.

Aga muidu on mul kogu aeg jummalast kiire. No nii palju on teha. Ma olen pooleteise kuu jooksul käinud juba neli korda teatris (Ugala “Amaalia”, Piip ja Tuut “Pimedas ja teki all”, Draamateater “Viimasel minutil” ja “Bella figura”) ja kaheksa (issand! ma olen ikka täielik nolifer!) korda kinos (“Mõrv Idaekspressis”, “Väike ime”, “Jõulud ja puha”, “Paddingtoni seiklused 2”, “Molly mäng”, “Kogu maailma raha”, “Coco”, “Kahandamine”) . Okei, okei, nagu näete, siis poolte filmide puhul olen käinud lastega. See on teine asi. See ei loe.

Aga muidu ma loen küll. Pooleli on vähemalt viis raamatut korraga.

27398323_1834688343242954_477857054_o

Eno Raua raamatu ma lugesin juba läbi, teised on pooleli. See Sichuani pipra raamat on täis suurt ehedat äratundmisrõõmu, oot ma näitan teile näiteks üht lehekülge:

27294741_1834691379909317_1296294769_n.jpg

Ja siis ma olen veel ära vaadanud tohutul hulgal sarju ja filme. Eile näiteks lõpetasin “The Fall” kolmanda ja viimase hooaja. Linnukesed siristavad, et seda olla ETVs eelmisel aastal “Languse” nime all näidatud, mina sellest midagi ei tea. Kõlbas vaadata küll.

Näed, justkui tellitult saatis abikaasa pildikesi lumisest Suzhoust. Ma jagan neid teiega täna tasuta.

27393876_1834695379908917_1004426718_o

27394716_1834695109908944_921872153_n
Jah, see skulptuur pärineb minu lähikondlaste kuldsetest kätest. Tema on meil eestlane.

27399087_1834695616575560_1928488855_o27479129_1834694043242384_1687549321_o

27485353_1834694719908983_994683663_o
Pildike meie – ma eeldan, et – köögiaknast.

Nagu näete, on pilt karm. Ega midagi rõõmustada ei ole.

Aga ma pean nüüd edasi tõttama. Mul ju ka reisiettevalmistused pooleli. Just, me lähme peagi reisile. Ajastasime selle nii, et suureks vabariigi pidupäevaks jõuame ikka koju. Vihje, kuhu läheme, on ühel pildil antud 🙂

Tsutsufrei, sõbrakesed!

 

Kuidas rasketest vestlustest võitjana väljuda

Kasper (6aastane) mugib kahe suupoolega lastevorsti. Jääb korra mõttesse.

“Oot…Millest see vorst tehtud on?”

Sügan mõtlikult kukalt ja mõtlen, mis see poliitiliselt korrektne vastus ühe eepiliselt valikuliselt sööva lapse puhul oleks, kui Kasper jõuab ette.

“Ei, ära ütle mulle. Las ma söön enne lõpuni”.

Sööb lõpuni.

“Ega ometi mitte LOOMALIHAST?”

PositiveUnpleasantCoelacanth-size_restricted.gif

Mina, hoides oma cooli, vastan kivinäoga rahulikult: “Ei.”

Kasper: “Jumal tänatud”.

 

30-rock-gif-111.gif

 

 

 

 

 

Elu õied

Lähen lapsele lasteaeda järgi.

Kaspuraator: “Kas sa küüneviili tõid?”

Mina (segaduses): “Pidin tooma või?”

K: “Ei.”

**

Kasper loeb rühmatubade ustelt nimesid kokku: “Pärna, Tamme…”

Mina: “Mis rühmasid sa veel tead?”

Kasper: “Toome, Õunake, Kirsike, see…eee…Mädamuna”. (=Pesamuna)

25530240_1795025727209216_1934275997_n
Noormees kusagil lennujaamas (Shanghai? Helsinki?) ühe käega kätekõverdusi tegemas.

 

Liivalaia, Koidula ja veri lumel

Kasper: “Kui meil Telia ei tööta, siis võtame Starbucksi!”

*

Kasper: “Emme, mida turtle tähendab? (mitte et ta ei teaks, mis see tähendab, teismelised ninjakilpkonnad on meil praegu väga in). Mina: “Kilpkonn”. Kasper: “Aga miks seal sõnas siis frog ei ole?”


Suur laps jõudis ka nüüd koju. Tuli ise, või noh, lennuk tõi. Minult küsisid nii mõnedki inimesed, et kas ma muretsesin ka. Päris ausalt, ei muretsenud. Mis mul muretseda. Lennukiga on lapsel tunduvalt mugavam ja lollikindlam sõita kui näiteks bussi või rongiga. Lennuk ei tee vahepeatuseid (eeldavasti). Lennukil ei saa katki minna rehv ega sõida ta ka kraavi (no jälle, eeldatavasti). Keegi ei saa lennutrajektoorile pikali visata, nii et lennuk peaks tegema äkkpidurduse. Lennukiga ei saa juhtuda avariid, kus keegi kõrvalteelt sellele ette keerab või tagant sisse sõidab. Piloodid on kindlasti harvemini purjakil kui bussi- või rongijuhid. Palju positiivseid noote! Seega. Laps jõudis rõõmsalt kohale ja kui mitte arvestada pisikest ebameeldivust lounge’i mittelubamise näol (tuleb välja, et alaealine ei saa üksi lounge’i), siis oli kõik broo.

*

Käisin siin vahepeal stand uppi vaatamas. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid hoopis sellest uuest trendist, mis on kinosaalide kõrval ilmselgelt jõudnud ka suurtesse teatrisaalidesse. Inimesed ostavad piletid, jättes järgmisega ühe tooli vahet. Mind ajab see ikka üsna kettasse. Comedy Estonia lehel oli mitmeid inimesi, kes tahtsid osta kõrvuti pileteid, aga ei saanud, alles olid vaid üksikud kohad. Ilmselt jäi nii mõnelgi minemata, sest no mida sa lähed sinna näiteks peikuga, kui üks istub saali ühes ja teine teises otsas. Stand up, see on ju fun, see on nali, see on kõht kõveras naeru mugistamine ja seda üksi teha on sama hea nagu üksi trips-traps-trulli mängida (ma tahtsin tegelikult siia teise võrdluse tuua, aga meil on ikkagi pereblogi siin). No parem kui lihtsalt lakke vaadata, aga igasugune mängurõõm jääb olemata. Nii et minu maailmas on istekoha vahele jätmine big no-no ja kui sa seda teed, siis ma ütlen sulle, et jõuluvana näeb seda!

*

Käisin täna shoppamas. Võtan siinkohal tagasi kõik sõnad, millega olen varasematel aastatel eesti kaubandust kirunud. Eesti kaubandus on super! Kõike on. Igasugu asju leiab. Erinevates suurustes, värvides, mudelites. Riideid, jalanõusid, raamatuid – RAAMATUID! -, mänguasju, kosmeetikat – ütle üks asi, mida poes ei ole (näed sa ei ütle). Kõike on. Mitte et ma nii väga tahaks ASJU osta. Asju ma ei taha. Aga raamatuid tahan küll. Näitan teilegi, mis ma soetasin.

25397827_1790007847711004_1975141707_o.jpg

Elin Toona Lotukata lugusid lugesin juba lapsena ja need olid väga mõjusad. Nüüd siis on ta mälestused üheks suureks ja paksuks teoseks vormunud ja ma ei jõua ära oodata, et seda lugeda. Nesbø on mu ammune lemmik, mul on kõik ta eesti keeles ilmunud raamatud loetud ja kodus riiuliski, “Punarind”, “Vereteemandid”, “Päästja” ja kõik need, “Lumememm” – see oli ju just kinoski, kas nägite? (kui nägite ja oli jama, siis on asi ilmselt selles, et film on alati raamatust kehvem). Ja “Doktor Proktori puuksupulber” on meil ka kodus olemas, nii raamat kui ka film – Kasper ütleb küll “Doktor Brokkoli” selle kohta, hehee -, noh veidi jubedad lood on need doktori-lood (Ajavann on veel ka), aga võibolla me Kasperiga ei ole selleks lihtsalt veel valmis, peame nati kasvama ja siis julgeme vaadata ilma, et peaks sõrmede vahelt piiluma. Nesbø lihtsalt on selline…verdtarretav ja õudne, nordic noir oma headuses.

Nii, mis siis veel. Koidula raamat. Midagi nendes eesti kuulsates kirjaneitsites ja nende elulugudes on, mis mind paelub. Alles ma siin lugesin Marie Underi päevikuid – muuseas, praegu tekkis selline assotsiatsioon, et nii nagu Koidulal oli ka Underil kaks tütart ja neist ühe nimi oli Hedda (sünnipäraselt küll Hedvig). Just sel nädalal rääkis monograafia kokku pannud Malle Salupere “Pealtnägijas” ja mulle tundus see nii huvitav.

Ja viimaseks Heljo Männi mälestuste raamat. “Väikesed võililled” oli lapsena kindlasti üks mu lemmikraamatuid. Mõni aeg tagasi üritasin seda oma lastele lugeda või lugeda anda, aga see üritus feilis täiega. No ei ole enam see ajastu. Nad ei suuda enam selliste lugudega samastuda. Mismõttes ema tärgeldab kleidikraesid ja vihikuid joonitakse ja..? Kuidas see meid peaks puudutama või huvitama? No ei ole midagi teha. Suur laps loebki mul nüüd enamasti inglisekeelseid raamatuid ja kiidab juurde, et eesti keeles nii häid pole, kuigi tegelikult me lihtsalt pole kursis eesti raamatupoodide valikuga ja kindlasti leiab sealtki häid teoseid.

Nii et selline väike kõrvalpõige eesti kultuurilukku, ei ole ma ju ilmaasjata Eesti Humanitaarinstituuti lõpetanud, mingid huvid on mul jätkuvalt säilinud ja oma varjust üle ikka ei hüppa, ürita kuidas üritad.

Niisiis. Eesti kaubandus rokib. Kui mul oleks midagi poest vaja, aga mul kahjuks ei ole, siis ma hea meelega läheks ja ostaks. Senikaua ostan raamatuid. On ikkagi jõulukuu!

Aa! Peaaegu oleksin unustanud. Ma ehtisin ju kodu jõulude puhul ära. Kohe näitan!

25393992_1790078551037267_404932333_n

There! Tehtud.

 

 

Meie igapäevast ikaldust anna meile…

Jõudsin koju. Mis see karma-maailmas tähendab? Tähendab seda, et kõik kodumasinad võivad lõpuks ometi käpad taeva poole virutada ja alla anda. Perenaine jõudis koju, las lahendab. MIs tal muud ikka teha on.

Nähtavasti juba mõnda aega oli ikaldunud netiühendus. Enamuse aega ta nagu oli, aga kui mingit vidjot või midagi vaadata tahtsid, siis kukkus kolinal kokku. Egas midagi, kõne Telia poole teele, mure kirjeldus samuti ja jäi üle tehnikut ootama hakata. Siin algas esimene valukoht. Kui tehnik ütleb, et ta jõuab vahemikus 14:15-16:30, siis minusugune paanikaosakonna juhataja on selles vahemikus kenasti ka kodus valvel, valmis tehniku sisenemisel kulpi lööma. Mõte ju ilus, aga…

Jama algab selles kohas, et tehnik selles vahemikus ei tule. Lisaks ei olnud ma kursis ka sellega, et ta helistas vahepeal majaperemehele – kes paraku küll oli Hiinas – ja väitis, et nende andmetest nähtub, et viimase kolme päeva jooksul justkui oleks seadmetes tehtud miskisugune muudatus ja nett olevat priske nagu ponks. Peremees püüdis küll vastu vaielda – tundes mind -, et pole eriti usutav, et keegi seadmetes oleks miskit sudinud, aga tehnik oli kõigutamatu. Andmed näitavad, järelikult on. Siiski lepiti kokku, et tehnik helistab minule, kes ma ju parasjagu kodus teda ootamas olin ja väga hästi oleks suutnud teda veenda, et minust ei ole küll mõtet mingit tehnikaguru ette kujutada. Kui ikka nett jupsib, siis ta jupsib ja pole eriti tõenäoline, et ma ise seal miskit parandada oleks osanud.

Kõigest tunnike hiljem (ja pooltunnike enne meie kokkulepitud vahemiku tähtaja kukkumist) see sündiski. Tehnik helistas. Tema on kusagil kaugel ja andmed näitavad, et mul kõik korras. No ega ikka ei ole küll, ole hea mees ja tule ikkagi kohale. Saigi lepitud kokku kaunis õhtune kellaaeg, enne mida ma veel poisslapse lasteaiast ära tõin ja puha.

Saabuski õhtu kõrghetk. Tuli tehnik. Näppis seda ja teist ja lõpuks konstateeris, et kõik on kõige paremas korras. Lahkus.

Napilt tunnike hiljem kukkus nett kellade ja vilede kolinal kokku. Elustasin. Sain uuesti tööle. Lapsel õnnestus vaadata mõned multikad. See pgna telekas on ju ka sama süsteemi taga, arumaeivõi, kes sellise asja välja mõtles. Sai kõlistatud Teliasse – vabandage väga, oli probleem netiga, käis tehnik, kõik olevat korras, aga jama jätkub, aidake. Telia vaatas arvutisse ja teatas, et ups, tõesti paistab olevat jama – nett olevat  lühikese ajavahemiku jooksul suisa 78 korral kokku kolisenud. No tule taevas appi! Lubati saata uus noormees.

Ent õhtu oli veel noor. Jõudis kätte päeva magusaim hetk: laps oli unele suigutatud, emal oli plaanis vaadata ehk mõni filmike ja ehk isegi midagi netis lugeda või miskit. Aga dünamo: seal, kus oleks pidanud olema nett, ei olnud seda mitte. Et kellaaeg oli juba hiline, ei tahetud mind ka Telias enam kuulda võtta. Erinevad katsed netti tagasi meelitada ei ole õnnestunud. Kirjutan seda dramaatilist lugu puhtalt tahtejõu riismete pealt. Kui ma nüüd enam kunagi ei kirjuta, siis teadke, et nett ei naasnud. Teiega oli tore. Olen tänulik sellele tundmatule tegelasele, kes dzinn tooniku välja mõtles. Aitäh. Nukid. Over and out.

angry-2191104_1920