Meie igapäevast ikaldust anna meile…

Jõudsin koju. Mis see karma-maailmas tähendab? Tähendab seda, et kõik kodumasinad võivad lõpuks ometi käpad taeva poole virutada ja alla anda. Perenaine jõudis koju, las lahendab. MIs tal muud ikka teha on.

Nähtavasti juba mõnda aega oli ikaldunud netiühendus. Enamuse aega ta nagu oli, aga kui mingit vidjot või midagi vaadata tahtsid, siis kukkus kolinal kokku. Egas midagi, kõne Telia poole teele, mure kirjeldus samuti ja jäi üle tehnikut ootama hakata. Siin algas esimene valukoht. Kui tehnik ütleb, et ta jõuab vahemikus 14:15-16:30, siis minusugune paanikaosakonna juhataja on selles vahemikus kenasti ka kodus valvel, valmis tehniku sisenemisel kulpi lööma. Mõte ju ilus, aga…

Jama algab selles kohas, et tehnik selles vahemikus ei tule. Lisaks ei olnud ma kursis ka sellega, et ta helistas vahepeal majaperemehele – kes paraku küll oli Hiinas – ja väitis, et nende andmetest nähtub, et viimase kolme päeva jooksul justkui oleks seadmetes tehtud miskisugune muudatus ja nett olevat priske nagu ponks. Peremees püüdis küll vastu vaielda – tundes mind -, et pole eriti usutav, et keegi seadmetes oleks miskit sudinud, aga tehnik oli kõigutamatu. Andmed näitavad, järelikult on. Siiski lepiti kokku, et tehnik helistab minule, kes ma ju parasjagu kodus teda ootamas olin ja väga hästi oleks suutnud teda veenda, et minust ei ole küll mõtet mingit tehnikaguru ette kujutada. Kui ikka nett jupsib, siis ta jupsib ja pole eriti tõenäoline, et ma ise seal miskit parandada oleks osanud.

Kõigest tunnike hiljem (ja pooltunnike enne meie kokkulepitud vahemiku tähtaja kukkumist) see sündiski. Tehnik helistas. Tema on kusagil kaugel ja andmed näitavad, et mul kõik korras. No ega ikka ei ole küll, ole hea mees ja tule ikkagi kohale. Saigi lepitud kokku kaunis õhtune kellaaeg, enne mida ma veel poisslapse lasteaiast ära tõin ja puha.

Saabuski õhtu kõrghetk. Tuli tehnik. Näppis seda ja teist ja lõpuks konstateeris, et kõik on kõige paremas korras. Lahkus.

Napilt tunnike hiljem kukkus nett kellade ja vilede kolinal kokku. Elustasin. Sain uuesti tööle. Lapsel õnnestus vaadata mõned multikad. See pgna telekas on ju ka sama süsteemi taga, arumaeivõi, kes sellise asja välja mõtles. Sai kõlistatud Teliasse – vabandage väga, oli probleem netiga, käis tehnik, kõik olevat korras, aga jama jätkub, aidake. Telia vaatas arvutisse ja teatas, et ups, tõesti paistab olevat jama – nett olevat  lühikese ajavahemiku jooksul suisa 78 korral kokku kolisenud. No tule taevas appi! Lubati saata uus noormees.

Ent õhtu oli veel noor. Jõudis kätte päeva magusaim hetk: laps oli unele suigutatud, emal oli plaanis vaadata ehk mõni filmike ja ehk isegi midagi netis lugeda või miskit. Aga dünamo: seal, kus oleks pidanud olema nett, ei olnud seda mitte. Et kellaaeg oli juba hiline, ei tahetud mind ka Telias enam kuulda võtta. Erinevad katsed netti tagasi meelitada ei ole õnnestunud. Kirjutan seda dramaatilist lugu puhtalt tahtejõu riismete pealt. Kui ma nüüd enam kunagi ei kirjuta, siis teadke, et nett ei naasnud. Teiega oli tore. Olen tänulik sellele tundmatule tegelasele, kes dzinn tooniku välja mõtles. Aitäh. Nukid. Over and out.

angry-2191104_1920

 

Advertisements

Külalispostitus Ingritilt

Oktoobris käisid meil külas Ingrit ja Marcel.

23899288_1767801786598277_1155728608_n
Näed sa nüüd, kui udune. Eks vist ilmast. Vasakul on Ingrit. Topsis on…jook.

Ingritit tunneme juba sellest ajast, kui ta oli umbes 7aastane või isegi noorem (Evelin, äkki sa mäletad?). Nüüd on ta kakskümmend-…eee…midagi. Isegi peika on tal, vaat kuidas aeg vurab. Marcel on peale selle, et ta Ingriti peika on, tuntud ka selle poolest, et ta mängib tšellot. Selle tagajärjel panin talle ka hüüdnimeks Marcello (häälda: Martšello). Get it? Tšello, Martšello?

Mõlemad noored ja ilusad õpivad muidu Saksamaal, aga vahel käib Marcel kontsertisid andmas ka mujal. Seekord siis Hiinas. Ühel unisel ööl korjasingi Ingriti meie väravast üles, kus ta käed taskus ilma ühegi sumadanita nukralt seisis ja tõin tuppa sooja. Marcel saabus järgmisel päeval, kuna Hong Kongis ei lubatud tšellot lennukisse. Ta on põhimõtteline mees, kui tšelloga kõrvuti istuda ei saa, siis tema ei lenda.

Niimoodi nad siis olid kord meie juures Suzhous, siis Shanghais, siis lendas Marcel kontsertisid andma küll Daliani, küll mujale ja viimase nädalavahetuse veetsime me jälle tempokalt koos Shanghais. Ühe improvisatsioon-häppeningi lasime lausa oma katuse all kõikidele meie linna eestlastele korraldada. Just nii, kõik üheksa olid kohal. (Allpool on ka üks pildike sellest) Aga mida nad ise tegid ja kuidas oma Hiina trippi nägid, sellest kirjutabki teile nüüd Ingrit ise. Kõik kokkulangevused reaalsete isikutega on juhuslikud ja taotluslikud. Kui millestki aru ei saa, siis minu käest pole mõtet küsida. Postituses sisalduva reklaami eest ma ei ole tasunud ega tasu ka ilmselt kunagi, selle sain kauba peale 🙂

Saabumine Hiina
Mina ja Marcel olime väga ärevil oma esimese reisi pärast nii eksootilisse kohta. Tundus, et kõik läheb sujuvalt, aga väiksed viperused algasid juba enne reisi. Nimelt sai Marcel eelmisel päeval teada, et kontserdikorraldaja polnud talle reisikindlustust teinud. Juhhei!

Teades, et tuleb pikk reis, võtsime kaasa kaelapadjad – kõik kaks tükki, mis meil kodus oli. Kahjuks jõudsid need padjad täpselt lennujaama turvast läbi ja lennukis ma neid enam ei leidnud. Vilja ei kandnud hiljem ka lennujaama helistamine, niisiis järelikult oli toimunud padjavargus.

Meil oli pikk lend „ümberistumisega“ Dohas, kus me olime terve ööpäeva. Ööbima pidime ametlikult eraldi tubades (aga salaja mitte), sest abielus me ju veel pole. Islamimaa siiski. Sellest päevast ütleks nii palju veel, et 40-kraadist soojust oleme me mõlemad viimaste aastate jooksul tundnud vaid saunas.

Sealt edasi oli meil öine lend Hong Kongi, mis tänu Qatar Airwaysile (õigustatult 2017. aasta parim lennufirma) väga meeldiv oli. NB! Tšellole tuleb osta eraldi pilet, ent õnneks on selle vastu end magades mõnus toetada ja küsida saab tšellole ka toidueine!
Hong Kongist edasi nii toredalt ei läinud kahjuks. Hong Kong Airlines ei olnud nõus võtma tšellot pardale, kuigi pilet oli olemas. Selgus, et vähemalt Marcelile teadaolevalt oli tegu ainukese lennufirmaga, mis reeglite kohaselt ei aktsepteerigi lisaistekoha ostmist, vahet pole mis otstarbel. Sõltumata mu pisaraist jäi Marcel sinna ning pidi tulema järgmisel päeval teise firmaga (aga äriklassis!). Mina siis läksin üksi. Lennukis hakkasin uurima, et kas ma saan Marceli pagasi ka võtta ja võta näpust, kuna teda ei ilmunud lennule, siis tõsteti tema pagas maha ja nii muuseas minu oma ka, sest Qatar Airways oli mõlemad Marceli nimele pannud. Sellistel hetkedel on raske aru saada, kuidas kontserdikorraldaja reisikindlustusele ei mõtle…
Seega, kui ma jõudsin Shanghai lennujaama umbes 1,5h hiljem, järgnes sellele ka 2-tunnine sõit Suzhousse. Kell 4 hommikul olin ilusti maja ees (loomulikult vale värava ees), ilma ühegi pagasita.
Marcel jõudis järgmisel õhtul – õnneks kogu meie pagasiga, mis sisaldas suurel hulgal Eesti toitu.

Toit
Ma arvan, et mu lemmiktoidud olid Kristiina tehtud lasanje, kartul ja kana/kala ja puder moosiga. Tähendab, kohalik toit on väga kahtlane. On väga maitsvaid hetki, kui satud euroopalikku Hiina restorani, ent mis puudutab tänavatoitu (hoidku taevas teid stinky tofu eest!) või tavapärast hiina toitu, siis sealt ma midagi söödavat ei leidnud. Ühes restoranis proovisime konna ka ära – liha struktuuri võiks nimetada meeldivaks, ent mõte konna söömisest oli siiski veider.

Muidugi ei tasu loota, et poodi minnes saab nt meile tuntud maitsvate Lays krõpsude peale välja minna. Tut mir Leid, aga kõik on valmistatud kohapeal hiinlaste maitse järgi – väkk.
Marcel  segab nüüd jutule vahele ja ütleb, et ei olnud see Hiina toit nii hull midagi! Kohati oli lihtsalt ebanormaalselt hea… kohati ebanormaalselt halb. Valik oli igatahes rikkalik ja erinevaid elamusi palju. Siinkohal tuleb välja tuua paar pärlit Laysi krõpsude maitsevariantidest: „Lime Flavor“, „Yoghurt Flavor“, „Cucumber Flavor“, „Seaweed Flavor“, „Sizzled Barbecue Flavor“ ja kõige ekstravagantsem – „Finger Licking Braised Pork Flavor“.

Transport
Ma pole kunagi oma elus nii palju sõitnud taksoga kui Kataris ja Hiinas. Tähendab, see on lihtsalt nii odav. Veel odavam on ühistransport. Taksojuhid ei oska muidugi kuskile sõita ja ootavad, et sa neid igale poole juhendaks, isegi kui ise ka hotelli esimest korda sõidad. Taksos on kõik aknad lahti – juhuks kui keegi taksojuhi kombel aknast välja rögastada peaks soovima. Krooksutamine, laulmine, telefoniga kõvasti rääkimine röökimine – see kõik kuulub normaalse taksosõidu juurde.
Ahjaa – kõikide nende e-bikede ja hullumeelsete autojuhtide juures on kõige suurem kunst ületada teed. Soovitan alati minna koos mõne kohaliku hiinlasega, sest siis on ellujäämise tõenäosus palju suurem.
Marcel segab jälle jutule vahele ja toob enda arvates hea kokkuvõtte Hiina liiklusele: see toimib lihtsalt nii, nagu kõik liikleksid jalgsi. Jalgsi olles saab ikka igatpidi vahele ja läbi trügida, lihtsalt Hiinas on inimestele endile märkamatult istmike alla sõidukid tekkinud.

Marceli kontserdid
Minu esimene šokk konservatooriumis toimunud kontserdil oli siis, kui teos oli kestnud 20 sekundit ning järsku võtsid kõik hiinlased telefonid välja ja läks suuremat sorti fotode tegemiseks. Shanghai ooperiteatris seda võimalust polnud, sest saalitöötajad hakkasid siis laseriga sinu peale valgust näitama. Väga nutikas! (Shanghai ooperiteatris oli reeglite järgi keelatud ka maha sülitamine…)

Samuti ei ole hiinlaste jaoks tabu samal ajal telefoniga või tegelikult üleüldse omavahel rääkida. Tegemist on siiski ju meelelahutusega…
Üks kontsert oli koos kohaliku ülikooli muusikaõpilastega. Nagu piltidelt näha võib, on tegu korralike missivalimistega. Marcel tegi seal veel meistrikursuseid osadele õpilastele.

Suzhou
Tegemist on siiski väikelinnaga (7 miljonit?) ja see tundub tõepoolest Shanghai kõrval väikelinn. Perega elamiseks kindlasti palju meeldivam. Kristiina ja Kalmeri juures ööbimine oli tõeline puhkus ja nauding. Hea on, kui keegi teab kuhu sind täpselt viia. Soetasime endale Marceliga igasugust vahvat kraami, alates kommidest, siidist ning lõpetades spordijopedega. Muidugi eriti toredad olid plaadipoed – meil on nüüd pikaks ajaks vaatamist.

Shanghai
Väga meeldejääv oli Vapiano külastus (NB! Ainuke Hiinas!). Nii hea oli süüa midagi, mis maitses normaalselt. Okei-okei, tegelikult me ikka turistitasime ka ja käisime näiteks Pudeliavajaks kutsutud pilvelõhkujas. Ma väga ei karda tegelikult kõrgust, aga mul oli seal üleval olles pidev soov kükitada või põrandale istuda, et olla natukenegi lähemal maale.
Ma arvan, et minu ja Marceli jaoks oli väga eriline Shanghai Disneyland. See on olnud mu lapsepõlve unistus. See oli lihtsalt nii ilus ja puhas. Jalutaks nagu mingis teises maailmas. Hiinlaste jaoks oli muidugi külm ilm (20 kraadi) ja seetõttu oli seal ka vähe rahvast. Juhhei! Kui ma ei eksi, avati see umbes aasta tagasi. Ainuke, mis vahepeal asja keerukaks tegi oli Hiina keel. Tähendab, hiinakeelne lumivalgeke oli ikka võõras.

Tagasisõit Eestisse
Kujutate ette, kõik läks sujuvalt (Shanghai-Doha-Helsinki-laevaga Tallinn), va ära lõhutud kohvriratas, mistõttu kohver mitte ei veerenud, vaid lohises. Aga mis seal ikka kurta, õnneks meie kolmas reisikaaslane (tšello) lubati õnneks probleemideta lennukisse.

 

Aitäh, Ingrit ja Marcello! Oli rõõm teid näha!

Ongi tänaseks kõik! Oli ju tore vahepala minu gastronoom-melanhoolsetele postitustele, eks? Kui sa nüüd meile külla tuled, siis ma äkki luban sul ka kirjutada! Aga ma nüüd ei tea enam, millal see juhtuda saab, sest tulen juba uuel nädalal koitsa ära. Ma usun siiralt, et uuel aastal läheb meie seiklus siin linnakeses vapralt edasi. Seniks kaunist jõulukuud! Tehke nagu mina – ükskõik, mis detsembris teete, tehke seda deviisi “On ikkagi jõulukuu!” all. See võib tunduda lame, aga elu nõuab ohvreid, kas pole?

 

Bu Yong Xie

Mu koomast tagasitoodud arvuti ei tööta kohe üldse! 😦 Seetõttu tahan ära märkida, et käesoleva postitusega olen hirmsasti vaeva näinud ja midagi siin ei ole tulnud lihtsalt.

Eelmisel laupäeval käisime Tianping Hillil meie oma kodulinnas Suzhous. Meile soovitati seda külastada, et pidi ilus kirjute puudega palistatud kohake olema. Mida see ka oli. Kui on üks asi, mille puudust Suzhous ei ole, siis need on maalilised võluvad paigakesed.

23660434_1761525283892594_1929712493_o

23547081_1757371347641321_546234784_o23547213_1757371294307993_230176160_o

23555122_1757370877641368_826112534_o

Selgus, et seal ei olnud mitte ainult ilus tiigikene ja mõned puud ja tilulilud, vaid üks igavene pirakas mägi oli ka.

23635506_1761525670559222_838679467_n

Seekord läks söömisega kuidagi naljakalt. Nagu ikka tuli kohe kohale jõudes hull nälg ja järjekordselt ei olnud seal niimoodi kiirelt miskit võtta peale stinky tofu, küpsiste jm taolise. Müüdi siiski ka topsi-kiirnuudleid. Ja kus häda kõige suurem, siis abi kõige lähem – ostsimegi paar topsi, leti peal kiskusime kaaned maha ja müüjatädike tõi lahkelt naeratades kuumaveetermose. Niks-naks ja topsitäis auravaid nuudleid olemas. Istusime kuhugi kivi peale maha ja mitukümmend hiinlast saavad nüüd kodus korduvalt vaadata, kuidas me nuudleid luristame.

Siis rändasime pool teed üles ja seal kohtasime tädi, kes müüs kurke. Pikki kurke. Kooris kurgi kohe suurde koorekasti paljaks ja ulatas selle nagu pulgajäätise. Viis renminbit tükk – selle show eest ei olnud see sugugi suur summa. Sõid lapsed, sõime ka meie, kurgid maitsesid nagu otse kasvuhoonest, mina ei tea, kuidas nad seda siin teevad. Aga vaadake, milline idee! Mul on tugev plaan minna järgmisel suvel Guns’n’Rosese kontserdile (jaa, meil on piletid olemas!) kurke müütama! Ma arvan, et sellel mõttel on jumet.

23660481_1761525360559253_1595432527_o

Üleval olid suurepärased vaated. Mägi oli igati võimas. Seal oli ka selline pilu, kust läbiminekuks tuli kõht sisse tõmmata ja kus ma sain teadlikuks, et olen klaustrofoobiline. No parem nüüd kui mitte kunagi, eks.

23513216_1757371200974669_1928704291_n

Aga vaated, jah. Peris kenakesed teised.

23583894_1757371107641345_1416223523_o23555347_1757371177641338_1180446334_o

Noja kui alla tulime, siis hakkas juba hämarduma ja oli ju jälle nälg ja siis ma sain osta oma lemmik kiirtoitu Hiinas – ahjus küpsetatud maguskartulit ja maisi. Otse kuumast ahjust ulatatakse sulle krõbedas koorikus mõnus bataat – mul on raske paremat tänavatoitu välja mõelda.

Samal laupäeval avati meie kodukandis selline monströösne ehitis nagu Suzhou Center.  Tasub piiluda sellele lingile, mis ma just panin, seal on päris ilusad pildid. Ülemiste keskus on selle kõrval poisike, Suzhou uusim kaubanduskeskus on 300 000 ruutmeetrit, seal on kino, jäähall, saab sõita ponidega ja mängida lasermängu, loomulikult on seal meeletult poode ja restorane ja hotell ja mida kõike. No kohutavalt kohutavalt suur keskus. Esimesel päeval, kui meie olime Tianping Hillil, oli seal käinud 300 000 inimest. Kuivõrd see ei ole isegi kümnendikku meie linnakese rahvaarvust, siis võib see isegi tõele vastata. Meie läksime seda ilmaimet kaema paar päeva hiljem ja siis valitses seal täielik tühjus. Pole ka ime, poed oli suhteliselt mõttetud, enamjaolt üsna kallid, midagi nii väga erilist, mille pärast seal miile ja miile maha kõmpida, minu arust seal küll ei olnud. Ainus põhjus, miks ma sinna veel võiksin minna, on IMAX kino ja kõrvalasuva W-hotelli 37. korruse baari tahaks ka ära näha kui kõige kõrgemalasuva kõrtsi Suzhous, aga muidu peab mind sinna ikka väevõimuga vedama.

23698385_1761524973892625_1491769242_o

Juttu jätkuks veel kauemakski, aga jätkame teinekord, mul on tegemist.* Ja võibolla varsti juba hoopis näost-näkku Eestimaal, sest mina koos noormehega tulen juba selle kuu lõpus. Sedamoodi siis. Olge terved!

*ma ei tahtnud teile öelda, aga ma avasin vahepeal eCoopi lehe ja läksin sinna virtuaalselt shoppama ja ostukorvi kokku panema (singid, juustud, leivad, kuldrenetid (ma ei ole sel sügisel AINSATKI eesti õuna söönud!), lõhe, hapukoor ja kõik muud hõrgutised) ning see haaras mind täielikult, nii et kirjutamine hakkas aina enam lohisema… Ma ei kujutanud kunagi ette, et toidu shoppamine võib nii palju hingele pakkuda. See on nüüd mu uus salapahe – digitaalne toidupoe orgia. Ma usun, et ma suudan sellega kõik õhtud ära sisustada, nii et ma ei panustaks nii väga sellele, et siit midagi eriti sel kuul lugeda saab. Helde käega lisan ostukorvi kohukesi ja piparkooke justkui oleks mul kümneid suid toita. See on nagu mingi arvutimäng. Niimoodi mängida on mõnus. Hetkel ka veel mitte paksukstegev. See kõik on alles ees…

Õnneks on salenduskuur abiks, kui muud enam üle ei jää:

14925592_1137941739587313_7521381063366097004_n
Tegemist on pildiga, mis on jultunult ära kaaperdatud Facebooki grupist “Kalambuur”.

 

Morbiidne hala*

Ja ongi novembrikuu käes! Mitte et sellest meil siin suurt midagi muutuks. Mõnevõrra jahedamaks on küll ikkagi läinud, seda küll. Õhtuti peab ikka suisa kampsiku peale võtma, kes on sellist asja enne näinud…Novembrikuus! Homme lubab ainult 15 kraadi – mis nüüd saab? Ei saagi varbavaheplätudega lapsi hommikul bussile saata?!

Kirjutan esimest korda telefonis, nii et kui tekst jääb imelik või midagi, siis asi on selles ja ma ei saa midagi teha, nii et pole mõtet kaevelda. Läpakas läks ju mul kenasti läpakate taevasse ja ainuke asi, mis oleks ta võinud elustada (või õigemini matusekulud hüvitada), oli kodukindlustus – mis meil on olemas ja mis oleks hea meelega seda ka teinud…kui vaid äksident oleks juhtunud Euroopa piiride sees. Aga ei olnud ju nii. Siis ma veel lootsin, et mõni firma tahab odavat promo ja mulle uue läpaka kinkida (v a Apple, teie tooteid ma ei soovi), aga ka seda ei juhtunud. Nii ma siis sõltungi kõiges nüüd oma Huaweist. Vanainimesele nagu mina tulevad kõik muutused nii raskelt, nii raskelt…

Muidu elame siin nagu ikka. Oleme Trivial käinud. Halloweeni pidusse sattusime ka. Täna kutsuti ühele sünnipäevale, aga ei tea, kas minna…see nädala sees pidutsemine, ää, ei ole meie teema. Mul on siiamaani peavalu teisipäevasest Triviast. On vaja otsustada, millal Eestisse sõita. Kui üldse. Aga siiski. Sest et lapsed. Samas on veebruarikuus ka pikem uusaasta-puhkus. Kuhu siis minna? Keegi teab?

Jätkan siis, kui aega saan (loe: on midagi kirjutada ka).

Kasper valmistub vanni minema. Koos sõpradega.

*kas selline pealkiri on juba kunagi olnud?

Favorita favorita baby

Kaks põhjust, miks mu käsi ei tõuse siia kirjutama: a) mul ei ole ikka veel arvutit ja b) mul on külalised. Nii et kui ma just ei konda nendega ringi linnas, restoranis või keraamikapoes, siis istun ma tühja pilguga laua taga ja nutan taga oma ilusat pilli.

Küll aga olen jõudumööda täiendanud Facebooki lehte, sealne lühiformaat istub mulle hästi. Tule ja tsheki aut!

www.facebook.com/meieeluhiinas

Lai King

Kuidas seda nimetatakse, kui järjest kodus kõik asjad purunevad? Õnn, ebaõnn, karma, lihtsalt tavapärane sügisene ikaldus? Nädal tagasi läks mu läpakas. Eile kallutas abikaasa nõudesahtlit niimoodi, et pooled kokteiliklaasid purunesid. Millest me nüüd külalistega pikka jooki tarbime?! Täna hommikul libises mul käest sulnis klaasanum müsliga. Et meil köögipõrandal on kiviplaadid (hügieeniline – jaa, praktiline – kus sa sellega), purunes see loomulikult algosadeks. Nüüd õhtul mõtlesin olla asjalik perenaine ja sujuvalt multitaskides panna magama noorim võsuke ja keeta ära samal ajal kartulisalatiks saama pidanud kartulid. Lapse sain magama, aga kartulid keesid koos potiga ühtlaseks süsimustaks plönniks. Kus olid teiste pereliikmete nuuskimiselundid, küsite? Laiutan käsi, ei tea! Pereliikmed viibisid samas eluruumis, aga köögist leviva tökatihaisu peale ei liikunud neil ükski närv. Alles peale seda kui hakkasin tekkinud jama likvideerima, kergitati imestunult kulme ja väljendati nördimust koju tekkinud haisva sudu üle.

Aga ma jäin oma reisijutuga ju kuhugi pooleli. Aga kuhu? Disneylandis käisime ära, järelikult jõuame jutuga neljapäeva juurde. Neljapäev on teadagi kalapäev, nii meiegi seadsime oma sammud hotelli kõrval asuvasse randa. Mõte oli kiirelt ujuda ja siis minna linna lõunatama. Rand oli aga nii hea ja vesi nii soe, et jäime sinna kolmeks tunniks. Ma ei tulnud kordagi veest välja. Ma isegi ujusin selle aluse juurde, mis seal taamal ulgumerel paistab.

22278727_1722787271099729_1040622964_n22278807_1722786727766450_1768091185_n

Vahepeal tuli kõlarist teade, et ujuda ei tasuks näljase ja väsinuna, meres olevast võrgust ei maksaks ka üle kaapida, kuna teisel pool võib kohtuda haidega, noh ja midagi veel…et ärge päikese käes ära põlege või miskit. Aga ega meil ju ei olnudki plaanis päevitada või rannas peesitada. Me tahtsime ainult ujuda ja lapsed lainetes möllata. Mida me ka tegime. Mitmeid tunde. Ja mille tagajärjel me nüüd ajame nahka nagu maod…

Plaan nr 2 nägi ette linna lõunasöögile minemist. Olime plaaninud külastada maailma kõige odavamat Michelini restorani Tim Ho Wan. Nii ka sündis. Väljusime metroos peatusest Lai King (ärge ajage sassi omaaegse naljasaatega “Kitsas king”)

22323246_1566035783454231_1016649559_n

ja otsisime restorani üles.

22291708_1722786531099803_99292037_n

Toidu tellimiseks tuli ära täita tellimisleht.

22330967_1722785841099872_449963467_n

Me tellisime sealt neid vermicelli rollse seamaksaga, kevadrulle, aurutatud dumplingse ja paljusid, paljusid asju veel. Kokku võtsime kaheksa sööki ja neli jooki ning arve oli u 30 eurot.

22278771_1722785921099864_170524564_n22290253_1722785537766569_1956555793_n

Alumisel pildil on selline toode nagu “steamed bean curd skin roll filled with pork and vegetable”. Aga maitses nagu kala silmamuna. Konsistents, maitse, see, kuidas kõik krudises ja lirtsus hamba all – ma ei tea midagi, mis meenutaks rohkem kala silmamuna (kui vaid ehk kala silmamuna ise). Ka teised toidud üllatasid meid erilise maitsebuketi, põneva tekstuuri ja omapäraste aroomidega. Linnupete võetud, lahkusime lauast ja jäime külastust meenutama paljude omadussõnadega.


Aga siinkohal ma katkestan, sest meile on jõudnud ärevad uudised. Täna pidid meile külla jõudma ju Ingrit ja Marcel. Marcelil on nimelt Hiina tuur ees ootamas. Läbi Oslo ja Doha ja mille veel jõudsid nad juba nii lähedale kui Hong Kongi, kui ilmnes ootamatu takistus. Selgub, et lennufirma ei luba tshellot lennukisse! Aga tshello, vaadake, on nii kallis aparaat, et seda koos tavapagasiga lennukikõhtu saata – no see on üks väga riski bisnes. Nad ju loobivad pagasit, lisaks on seal suur temperatuurivahe jne. Ja üldsegi – kui ikka tshellole on eraldi pilet ostetud, siis peab tshello lennukisse saama, kas pole. Nii et nüüd on viimane seis selline, et Marcel ei saa tulla, täna tuleb vaid Ingrit ning loodetavasti saab Marcel tulla homme. Vot selline on Hong Kong Airlines! Et te siis teaksite, et tshelloga lennates tasub valida teine lennufirma.

14044905_1001450203307243_1911626820_o
Kasper, Marcel ja tshello.