Minu väike DIY ehk lapse sünnipäevasürpriis

Otsustasin siin vahepeal lapse tuba tuunida. Oli see nii õnnetus roosas seisus, mis päevast päeva häiris last. Ta on ju ikkagi mees, mis sest, et väike mees. Ühtegi head pilti mul eelmisest toast ei ole, aga no umbes selline see oli. Algselt oli see ju Karmeni pleiss, aga juba ammu elab Karmen allkorrusel ja Hiinas ning sujuvalt sai sellest poisslapse tuba. Aga mis poisslapse tuba see on roosade kardinate ja baleriinidega tapeediga?

2015-04-14 10.30.33
Meil on liiga palju mänguasju, ma tean. Mulle tundub, et ma olen selle lahingu juba kaotanud.

33429734_1961257640586023_3722103196554887168_n

Alustuseks otsustasin seda, et kindlasti ei pane tervet tuba tapeedi alla. Mõtlesin, et paneks hoopis ühte seina mingi ägeda tapeedi ja teise mingi rahulikuma ning ülejäänud seinad värviks valgeks. Aga millise ägeda tapeedi? Kasper on tark poiss ja talle meeldivad kosmoseteemad, dinosaurused, ajalugu, maailm üldse. Hakkasin uurima, milliseid fototapeete müüakse. Eelkõige otsisin kosmoseteemalist. Kahjuks sellist, mida oleks tahtnud, ei leidnud. Lihtsalt maakera ja kuukene ja päikene oleks talle titekas. Ta on siiski laps, kes teab une pealt öelda Saturni ringide arvu ja Päikese kaugust Maast ja millised on kivi-, millised gaasiplaneedid ja õiges järjekorras neid ette lugeda oskab ta 2aastasest saati. Mingi soft kosmosepilt talle juba ei lähe.

Siis jäid mulle ette maakaardid. Eks me oleme siin perega üksjagu rännanud ja Kasper on oma kuue eluaasta kohta mõnevõrra maailma näinud küll. Me oleme temaga käinud Soomes, Rootsis, Lätis, Inglismaal, Küprosel, Türgis, Sloveenias, Itaalias, Horvaatias, Hiinas ja Hong Kongis. Ta juba natuke mõikab, et kus on Euroopa ja kus Aasia ja kus Aafrika. Ja tihti küsib ta mult, kus on Kanada või kus Lõuna-Aafrika ja nii edasi.

Otsustasingi siis maakaardi kasuks.

33527112_1961186680593119_1107559812373151744_n33402358_1961186807259773_3819038804539342848_n

Minu soov oli küll, et kaart oleks proportsionaalselt seina keskel, et Eestit ka ikka näeks, paigaldajad aga tegutsesid omasoodu ja nii ta läks. Oh well.

Järgmiseks tuli välja mõelda, mis tapeet läheb vastasseina. Sellega läks lihtsalt. Moonavoori salongist Järve keskuses leidsin esimese viie minutiga sobiva.

33509545_1961257847252669_7153173366113828864_n33649365_1961186237259830_5975860063628165120_n

Ülemisel pildil venitasin ise tapeedirulli ja tegin pilti, alumisel on tapeet juba seinas. Kummalgi ei ole õige värv. Tegelikult on tapeet õrnsinine, umbes selline, nagu alumisel pildil paremas all nurgas.

Siis tuli leida lamp. Käisin siin ja seal, surfasin netipoodides, no ei leia. Kas on liiga suur või liiga kallis või tuleb tellida ja oodata 4-5 nädalat, no kuulge, kelleks te mind peate.  Algul otsisin midagi puidu ja metalliga, plasti ei tahtnud sugugi, aga noh. Lõpuks valisin mingi ära Ehituse ABCst Kadaka teel ja olen küllaltki rahul. Poiss on ka rahul. Natuke nagu on need lambipallid igaüks nagu maakera ja värki. Läks nagu teemasse küll. Seitse palli on, igaüks ise värvi, igaüks oma värvi nööri otsas. Toas on märksa rohkem valgust kui enne, see meeldib mulle eriti.

33402358_1961186807259773_3819038804539342848_n

33477494_1961265267251927_3222096401173315584_n

Siis selgus, et ka uusi ruloosid on vaja. Jälle see tellimine, appikene, ausõna, kellel on kannatust oodata nädalaid ja kuid mingeid aknakatteid, näidake mulle seda inimest palun. Minul mitte. Aga nagu vanasõna ütleb, siis internet premeerib seda, kes viitsib surfata. Leidsin toreda ruloofirma, eesti oma, asub kusagil lõunas, kes teevad eritellimusruloosid alla nädalaga! Liiga hea, et olla tõsi? Mul valikuvariante polnud. Panin oma tellimuse teele, mõningane kirjavahetus käis asja juurde ja lõplik info sai edasi antud kolmapäeval. Reede hommikul kell 10 oli mul kuller ruloodega ukse taga. Vähe ei ole uskumatu ja ei tule pisar silma, ah! Vot selline firma on rulo.ee. Suur aitäh! Kes kardab, et selline ekspressteenus hirmus palju pappi maksab, siis tegelikult see nii ei olnud. Täitsa normaalne hind tuli.

33498887_1961265310585256_3432727412754874368_n
Vot sellised. Pistaatsiarohelised. Pimendavad. Tumeda kassetiga. Ägedad!

Seina peale tahtsin paari pilti. Midagi sellist, mis Kasperile meeldib või temaga seostub. Täitsa koba peale läksin Mustamäe tee Sõbralt Sõbrale poodi ja nagu tellitud, vedeles seal kuskil kapi peal pildike Vahtramäe Emilist. Natuke otsimist ja tuli välja veel teinegi leht. Prismast ostsin paar raami ja seina need saidki. Emil oli Kasperi selle talve lemmikraamat, ma isegi naersin seda ette lugedes mitmeidki kordi pisarateni (lugege ise seda Liina hambaväljatõmbamise lugu, see on lihtsalt nii hea! – esimesel pildil just sellega muide tegeletaksegi).

33527180_1961186623926458_22640881446158336_n

Sealsamas Mustamäe teel Uuskasutuskeskuses tekkis mul hetkeline ahhaa-moment ja selle mõjul vedasin sealt ühe laua omale autosse. Prismas kahmasin veel mõned legoalused ja liimi, kodus läks viis minutit ja laps ei jõua mind ära tänada. Pidi olema hea leiutis ja parim asi ja lihtsalt super.

33573429_1961186773926443_8197749871092957184_n

Lauaaluse vaiba leidsin H&Mist. Ei olnud mul plaani sealt üldse midagi osta, aga selline vaip! Ma ei saanud muudmoodi. Koju ta minuga tulema pidi.

Nipet-näpet veel, mõni riiul ja uued liistud ja muu ja valmis see toakene saigi. Aega läks kolm päeva. Vahepeal tuli küll Kodutunde-vaib peale, nemad ju ka teevad oma remondid kolme päevaga ja kogu aeg on kiire-kiire ning aeg surub takka. Minul oli ajaliseks piiranguks see, et laps oli vanaema ja tädi juures ning mina tahtsin talle teha üllatust. Seega pidin remondiga valmis jõudma enne kui ta tagasi jõuab.

Suures plaanis sain ma asjad tehtud. Midagi on ikka veel teha – vaja oleks kardinasiini (kardinad on mul olemas), prügikasti makeoveriga me juba lapsega koos alustasime – värvime roosa Hello Kitty tünni lihtlabaselt spreivärviga mattmustaks ja kärab küll. Mina taaskasutust ei pelga ja tihti lausa eelistan. Näiteks tahtsin Kasperi voodi alla osta ratastel sahtleid. Hakkasin poest vaatama, kuku pikali! – üks sahtel 70, aga ka 100 eurot! Voodi alla mahuks neid kolm! Nagu tellitud nägin aga kuskil Facebooki grupis kuulutust, kus müüdi voodit kolme sahtliga. 20 eurot kogu krempel. Voodi järgi mul ei olnud nii suurt vajadust, aga sahtleid tahtsin küll. Pakkusin, et võtan vaid sahtlid, aga maksan kogu hinna. 20 eurot kolme suure sahtli eest on ikkagi palju vähem kui poehind 210-300 eurot. Nüüd ongi voodi all sahtlid, mistõttu sain paar riiulit toast välja visata, sest tuba on ikkagi üsna väike ja mängimisruumi seal muidu napiks.

33464588_1961186590593128_7799833361710579712_n
Riiul pärit Koduextrast.

33580918_1961186137259840_1811193893476106240_n

33486873_1961186317259822_7635359569090183168_n
Selle laheda kummuti ostsin eelmisel aastal Konverterist.

33499944_1961186697259784_7986450077268836352_n33194623_1961186747259779_6030952803134865408_n

Toa omanik rõõmustas uues kuues ruumi üle väga.

Juba nädala pärast saabki ta seitsmeseks ja uued reisisihid ootavad ees!

Advertisements

Mats Peder

33400445_1959745904070530_4623533921936605184_n.jpg

No küll sai seekord seda vaimu pealetulemist oodatud! Kohe ikka väga kaua! Ma ei suuda kohe siia kõike ära kirjutadagi, mis hingel ja südamel lasunud.

Ilmselt tuli hoog peale seetõttu, et just äsja olin nõnna tõbine. Ei tundunud sedamoodi, justkui suudaksin sellest välja tulla. Aga täna on juba Mats Peder. Tunne on küll nagu oleks rongi alla jäänud, aga huu keers, eksole, peaasi, et eluvaim on sees! Selle tähistamiseks tahtsin kohe terrassile päevitama minna, aga esimese minuti jooksul söödi mind kaks korda seljast (!), mis üksikule inimesele on surmaotsus, sest ta on üksik, obviously, ja tal pole kedagi, kes teda selja pealt sügaks. Praegu tunnen, et mind on söödud ka kõrvalesta tagant, ei no anna kannatust. Sealt ulatab vähemalt sügama, edasiminek seegi. Sääskede söödaks ma keeldusin olemast ja nii ma siia sattusingi!

Üldiselt olen ma väiksema lapsega olnud peamiselt kodune. Kui viimati talve hakul temaga Hiinast tulime, siis olid lood nii hullud, et ma ei julgenud teda tagasi viia. Kool jäi pooleli, kõik jäi pooleli, me olime jälle kahekesi siin – ei saa öelda, et see mulle ülearu rõõmu oleks valmistanud, aga selline on elu. Noh, aeg läks, lapsekene taastus, minul tekkis ületamatu kihk Hiina sõita ja märtsi keskel ma siis seda tegingi.

Ajastasime oma asjad nii, et saime just sel ajal sõita Pekingisse, kus Eesti saatkonnas pidi toimuma pidulik vastuvõtt Eesti Vabariigi 100nda sünnipäeva puhul. Sõitsime sinna rongiga. 1200 km on rongiga võimalik läbida 5 tunniga (ma numbrites võin natuke mööda panna, aga põhimõtteliselt oli nii või natuke teisiti). Sügisest või uuest aastast (oeh seda vanainimese mälukest) pidid nad mingi uue rongiliini avama, millega saab Shanghaist veel kiiremini Pekingisse. Rong on puhas, mugav, isegi vetsud on justkui tsiviliseeritud maailmast, igati vinge. Ainult sellest ma ei saanud aru, miks mul rongijaamas korjati ära juukselakk  ja -vaht – no näidati näpuga sellele “tuleohtlik” märgile pudelite peal, okei, mõistan, jah, ei tahaks tõesti rongis tulekahju…samas tagasiteel ei huvitanud need (tegelikult küll teised, sest pidin ju uued soetama äravõetute asemel ja boy, juukselaki ja -vahu leidmine Pekingis on täiskohaga töö!) pudelid kedagi – novot ei tea.

33303746_1959764720735315_4519066994309332992_n
Sellised soolikad need rongid on, pildilegi ei mahu.
33583420_1959765084068612_5848911378798084096_n
Meie tsuhh-tsuhh.
33401821_1959764947401959_5591224641097039872_n
Selle järgi saad aru, kuhupoole su vagun ja su istekoht jääb. Vähemalt meie…ei saanud.
33379620_1959765164068604_6255972195676192768_n
Vat sellised viisakad vagunikesed.
33249000_1959765257401928_6795699106309210112_n
Aknast pildistada eriti midagi ei õnnestunud, kiirus oli nii suur kogu aeg, aga siin on, näete, riisipõllud.

Suvisest varbavaheplätu-ilmaga Shanghaist 1200 km põhja poole sõites võib võhikule tulla üllatusena, et sihtkohas sajab lund. Meiesugustele kogenud ränduritele aga…oli see täpselt sama ebameeldiv avastus. Toppisime kõik selga, mis kohvris oli, ikka oli külm. Peking tundus märg, kõle ja ebasõbralik. Korraks tekkis tunne, et tahaks hirmsasti koju (=Suzhousse), kus on ikkagi lilled ja heinamaa.

33236790_1959765424068578_7916706091918950400_n33193284_1959765627401891_2111186050452815872_n33248898_1959765820735205_1487600947042451456_n

Õnneks olime oma vaatamisväärsustega tutvumise ekskursiooni ajastanud järgmisele päevale ja siis oli ilm märksa mõnusam.

Pühapäevasel päeval seadsime oma sammud koos giid Keviniga Pekingi kandi peamistesse turistilõksudesse ehk Hiina müürile, Taevase Rahu väljakule ja Keelatud Linna. Endalegi ootamatult saime müüril olla peaaegu segamatult. Seda ei juhtuvat eriti tihti. Kuigi mäetipud olid lumised, oli üleval päris soe ja vaated võimsad. Ainult et see ülesminek ise…Nõrganärvilistele see ei sobi kohe üldse. Seal on selline masinavärk ehitatud, mis on kogu aeg liikvel, ei peatu hetkegi ja käigu pealt ole aga mees ning hüppa peale. Mingit turvavööd liikuris ei ole, kui kinni hoiad, on hästi, kui ei hoia, oma viga. Ärge kodus järgi teha proovige!

33232558_1959769057401548_3423592683036213248_n33467739_1959769214068199_8688538141943922688_n33248968_1959770097401444_323740542984781824_n33303743_1959770394068081_6383932534283042816_n33367264_1959769007401553_2512349774154301440_n33222876_1959769364068184_1688028529372954624_n33312907_1959769404068180_2735623236720001024_n

Kui ülessaamine tundus minu jaoks parajalt eneseületust nõudev, siis üleval selgus, et allaminek saab veel hullem olema. Nimelt alla laskutakse elegantselt Tobogganiga. Kui Kevin mult küsis, kas soovin Tobogganiga minna või selle sama liikuriga ning naerdes kinnitas, et tema läheb küll Tobogganiga, siis mul küll korraks lõi kerge kahtlusetuluke põlema, aga sinna ta jäi. Teel üles sain siis aru, millest jutt. See Toboggan on nagu bobikelk, ainult et see on igaltpoolt täiesti lahtine ja renn, milles sõidetakse, näeb välja nagu oleksin mina selle ehitanud! Ei, ei ja veelkord ei!

33473158_1959770314068089_4899664846934507520_n
Vat siin on näha renn. Üks seal parajasti sõidab. Teised kuivatavad renni. Tundub turvaline!
33386592_1959769104068210_5892200242505318400_n
Tobogganing is so simple!

Aga jõudsime ju üles, sinna, kus kogu see magic happens. Ja oli ikka väärt koht küll!

33221510_1959770194068101_8708915141833392128_n33464055_1959769690734818_8977452976968826880_n33317301_1959770267401427_4575564944036069376_n33305602_1959768894068231_1236983639611277312_n33237579_1959769344068186_7920046464078708736_n33384174_1959769114068209_861919324066021376_n

33299640_1959769737401480_8033845522416533504_n
All jalamil oli Subway restoran, üleval sai Cocat ja krõpsu ja muud. (pilt tehtud müürilt)

Novot. Selline see müürikene meil oli. Päris uhke tunne oli korraks, aga siis tuli hirm, et kuidas ikkagi alla saada. Õnneks selgus, et Toboggani renn oli liiga libe ja ohtrad katsed saata renni mööda alla kümneid kaltsudega mehi ei olnud toonud soovitud tulemust. Tuli alla sõita sama riistapuuga, millega üles. Teine kord oli juba talutavam, ma üldse ei karjunud nii palju.

Meid viidi lantšile. Söögid olid head, anti cocat ja spraiti ja õlutki.

33322850_1959768927401561_5516585681519902720_n

Tagasiteel palusin ühes külakeses peatust ja ostsin kaasa suussulavaid mooruspuumarju ja imelisi, imelisi Hiina maasikaid. Mul on nüüd uus probleem: ma ei taha enam Eesti maasikaid. Need on naljakad ja hapud võrreldes Hiina omadega. Mulle kõlbavad nüüd ainult Hiina omad. Ei ole kerge olla mina.

33311778_1959769470734840_5393271118842822656_n33359927_1959769137401540_962036746902568960_n33584469_1959769914068129_870251831203201024_n

Liikusime edasi Taevase Rahu väljakule, mööda Mao templist, kus teda elusuuruses näha saab, suunaga Keelatud Linna.

33379600_1959769550734832_4177902761142124544_n33361229_1959770500734737_115090615133274112_n33403116_1959768937401560_7279512874257481728_n

33245607_1959770030734784_4260406974069342208_n
See on õlimaal Maost. Igal aastal maalitakse uus pilt ja septembrikuus eemaldatakse vana. 

Liigume edasi Keelatud Linna. Keelatud Linnas elasid imperaatorid. Seal nemad siis istusid oma varanduse otsas ja olid hirmus tähtsad. Neil oli isegi oma kindel teerada, millel keegi muu astuda ei tohtinud. Muidugi ei pääsenud sinna ükski lihtinimene. Alles 1920ndatel avati Keelatud Linn avalikkusele. Ma arvan, et kõik need keisrid rullivad end praegu hauas edasi-tagasi mõeldes, kui mitu miljonit inimest aastas praegusel ajal Keelatud Linnast läbi käib, ühes käes selfie-stick ja teises kokakoolapurk, nagu poleks asigi.

33149370_1959769257401528_6233651937833648128_n33345859_1959769807401473_1822971810493235200_n33194623_1959768977401556_6731855985117233152_n33573956_1959769304068190_6988430923289067520_n33167872_1959769434068177_2023544640027754496_n33343090_1959769814068139_1568876498675302400_n

33020335_1959770154068105_2081621634480865280_n
300-500aastased küpressid alt…
33475142_1959769064068214_2754576532260257792_n
…ja ülevalt

Üks õhtu hotellis imestasin, et kuidas see päike niimoodi imelikult loojub. Räme sudu oli ka muidugi.

33248072_1959769764068144_9041785260576079872_n

Aga hommikul oli hull tuul ja sudu hajus, ja vaata aga vaata, nüüd oli näha, miks see päike niimoodi loojus! Seal olid ju mäed!

33382648_1959769637401490_5634044584569864192_n33239237_1959769850734802_4710164202570907648_n

Lugu jätkub. Ees on ootamas põnevad kirjeldused Linnupesast ja saatkonna vastuvõtust. Ma lähen vahepeal tshekin, kas sääsed on vähem agressiivsemad ja lubavad mul natuke oma terrassi kasutada või ei.

Stay tuned!

Hiina ime

Ükskord “Rooside sõjas” oli küsimus, et mida inimesed kardavad. Pakuti pimedust ja ämblikke, aga üht olulisimat ära ei arvatud. Vaatasin ja imestasin, kuidas keegi selle peale ei tulnud. Mina kardan seda kõige rohkem, rohkem kui pimedust ja ämblikke kokku.

Haigusi.

Neil päevil ei karda ma mitte midagi nii palju kui haigusi. Meie perel on neid lihtsalt rohkem kui fair share olnud. Mulle tegelikult juba aitas tükk aega tagasi, aga neid aina antakse ja antakse kapaga juurde. Vähe sellest, et Karmenil oli lapsena iga väiksemagi külmetuse peale angiin ja köha, et ma ühe lasteaia-aasta sisuliselt septembrist maini nonstop haiguslehel temaga olin. Meenuvad sulnid hetked ajutises kodus Mustamäel, kuidas Karmen ööd otsa köhis, nii et alt naabrid kell 3 öösel tulivihaseina vastu radikaid peksid. Oo need helged mälestused. Ja siis Kasperi jubedad nohud, adenoidid, öised larüngiidihood, stomatiidid, seletamatud ülipikaajalised kõritursed (praegu näiteks jaanuari algusest on tal kõriturse, mille kohta ükski arst ei oska midagi arvata), nüüd allergia…

Ma mõtlesin, et kui me läheme kahekesi reisile, siis jääb ära see oht, et lapsed jäävad reisiks haigeks. Seda on nii palju juhtunud, kindlasti rohkem, kui et nad on reisi alguseks terved. Karmen on pidanud omal ajal loobuma nii Egiptuse kui ka Mallorca reisist, kuna jäi haigeks. Viimati Hong Kongis käies oli Kasper selline poolpidune, mitte päris haige, aga terve ka mitte. Hambad ja pöidlad ristis käisime ära. Aga uut reisi neljakesi – ma lihtsalt ei julge plaanida. Ma mõtlesin, et me lähme kahekesi, siis pole probleemi.

Aga ma ei arvestanud sellega, et ka abikaasa võib haigeks jääda.

Gripp on, nüüd kõrvalt vaadates, üks kole haigus. Laupäeval nad Hiinast tulid ja selle endaga kaasa tõid. Kui muidu on see haigus nagu haigus ikka ülikõrge palaviku, pea- jm valudega, siis Karmenil on veel avaldunud erakordne kõrvaltoime. Ta nimelt sonib. Ja teeb seda täiesti ärkvel olles ja ringi käies. Vaatab täiesti normaalse näoga otsa ja loeb sulle täiesti uskumatut, jubedat, kreisit õudusfilmi käsikirja ette. Mõni nõrganärvilisem ema saaks selle peale südari, mina aga olen kõikenäinud proua…

27999692_1851590938219361_1645419021_o
Jah, see ripub mul kodus seina peal, sest see on nii tõsi.

…ja ei tee teist nägugi, vaid teen oma tavalisi kodutoimetusi edasi ja suunan lihtsalt lapse hella, aga kindla käega voodisse.

Ühesõnaga, long story short – me känseldasime oma reisi. Ega midagi üle ju ei jää, kui inimene on ligi 40kraadise palavikuga pikali maas ja ei suuda isegi karku alla võtta. Eile EMOs oli ta minu pilgu jaoks nii kole, et mina oleks küll arstide asemel ta juba esimese kolme tunni sees sisse võtnud (et teha vereproov, mis võttis alla minuti ja kogu lugu), mitte lasknud tal seal viis tundi kügeleda ja seda minutilist vereproovi oodata. Aga mida mina ka tean. Eriti “inimlik” on veel arstide poolt see, et kuna vastust tuleb oodata tund-kaks, siis anda range soovitus seda teha ooteruumis, koos kõikide teiste zombidega, hoolimata sellest, et haige ei jaksa enam eriti toolilgi püsida. Normaalne, nõuda seda 40kraadisega palavikuga inimeselt. Lõpuks õnnestus tal välja kaubelda, et ta võib ikka koju ära minna ja vastuse saamiseks helistada. Nüüd siis krõbistab Tamiflud, aga selleks on selgelt juba hilja. Ilmselt oleks abi olnud rohkem, kui ta oleks saanud selle hommikul kell 11, kui EMOsse läksime, mitte õhtul kell 17, nagu nüüd juhtus.

Üldse on minu jaoks arusaamatu, mida peaks haige inimene tegema pühapäevasel päeval Tallinnas, et abi saada. Kui sul ikka arteriaalset verejooksu kaelaveenist või silmaga nähtavaid ebola tunnuseid ei ole, ei saa sa kuhugi pöörduda, kus sinuga normaalselt ja kiirelt tegeldaks. Pole isegi tasulist valvearsti kusagil. Seda nad hoiatavad küll, et gripp on raske kuluga haigus, millel võib olla eluohtlikke tüsistusi ja sellega peab kiirelt arstile pöörduma, aga seda nad unustasid selgitada, et ära sa jumala eest pühapäevasel päeval haigestu. Lähedki EMOsse virelema ja loodad, et jõuad abi ära oodata, mitte ei viska sealsamas ooteruumis lusikat nurka. Neil ei ole seal isegi veeaparaati, et saaks vett juua. Ainult kohvimasin on. Sealt ei saa isegi teed mitte! Jooge haigusega palju vedelikku maiäss. Ja andke mulle andeks, aga kui sealsed töötajad omavahel rahulikult lobisevad ja arvutit näpivad, kusjuures ooteruum on rögisevaid, näost halle, värisevate kätega hädalisi täis, siis on midagi pildil valesti.

Ma soovisin ju küll trippi, aga mitte sellist trippi.

pill-1884777_1280.jpg

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Mmememul

Meie Mmememul:

27591531_1840261846018937_969538680_n

Rahvuselt hiinlane. Seepärast ka tagurpidi.

Ja üks kild Kasperilt tänaõhtuselt magamapanekult:

“Ma soovin, et “teist” oleks number…”

Kaunist vastlakuud!

 

 

Maast madalast Sichuani pipar, hiina seened ja Eesti lumememm

Nagu aru saada, siis ma ei ole omadega sugugi mitte Hiinamaal. Oleme noormehega kahekesi kodus. Seetõttu mul ei ole ka kirjutada uudiseid Hiinamaast. Või tegelikult, natuke on ka. Sealkandis nimelt sündis ime – nagu kohalikud ütlevad, üle 10 aasta sadas lund. Ma muidugi mäletan, et kui me 2016.a jaanuaris seal olime, siis sadas nagu ka paar päeva, aga küllap kohalikud teavad paremini. Ma ei julge nendega vaielda ka, see tähendab, ma ei oska.

Selle erakordse sündmuse puhul suleti koolid, jajaa, ma ei tee nalja. Karmen passib juba mitmendat päeva kodus ja vuhib koolist antud ülesandeid teha, nii et kui ma talle helistan, siis ta ei saa rääkida, sest teeb hiina keele kodutööd. Ja isegi abikaasa ei pea esmaspäeval tööle minema. Oot ma katsun teile leida mõne pildi sellest…Nii, ma panen paar fotot Shanghaist. Näete, millised maailmalõpumeeleolud seal valitsevad. Kaos, hüsteeria, paanika. Ja allpool vidjo Suzhoust. Kole, kole on elu seal Hiinamaal!

1__iGCL219d5BJp8yqrbcy9Q1_je_8nDPvXPmC4pOrWERQ4A

 

Et siis asi selge oleks, ma ei ole kodus mitte seetõttu, et ma kardaks lund, vaid lapse tervise tõttu. See tahab natuke turgutamist koduses miljöös. Püüame ravida, tulemusi eriti pole. Kui keegi teab, mis põhjustab angiinilaadset kurgupaistetust, aga angiin ei ole (palavikku pole, antibjotsile ei allu), kestab kolmandat nädalat, üle ei lähe ja ükski arst ei oska arvata, mis see on, võib mulle teada anda. Äkki teeme koos meditsiiniajalugu.

Seniks püüan Hiinat leida siin, kus olen. Näiteks üks päev leidsin poest sellise toote:

27394204_1834643519914103_584626162_n

Täitsa Hiina seened. Ja pomelot söön ka kogu aeg – kui te sööte, siis vaadake, kust see toodud on. Enamasti on Hiinast. Ma ju viimati isegi nägin neid jalgpalle puu otsas ja all vedelemas keset linna. Oot ma otsin pildi ka sellest…

pomelupuu.jpg

Vaat selline on pomelopuu.

Aga muidu on mul kogu aeg jummalast kiire. No nii palju on teha. Ma olen pooleteise kuu jooksul käinud juba neli korda teatris (Ugala “Amaalia”, Piip ja Tuut “Pimedas ja teki all”, Draamateater “Viimasel minutil” ja “Bella figura”) ja kaheksa (issand! ma olen ikka täielik nolifer!) korda kinos (“Mõrv Idaekspressis”, “Väike ime”, “Jõulud ja puha”, “Paddingtoni seiklused 2”, “Molly mäng”, “Kogu maailma raha”, “Coco”, “Kahandamine”) . Okei, okei, nagu näete, siis poolte filmide puhul olen käinud lastega. See on teine asi. See ei loe.

Aga muidu ma loen küll. Pooleli on vähemalt viis raamatut korraga.

27398323_1834688343242954_477857054_o

Eno Raua raamatu ma lugesin juba läbi, teised on pooleli. See Sichuani pipra raamat on täis suurt ehedat äratundmisrõõmu, oot ma näitan teile näiteks üht lehekülge:

27294741_1834691379909317_1296294769_n.jpg

Ja siis ma olen veel ära vaadanud tohutul hulgal sarju ja filme. Eile näiteks lõpetasin “The Fall” kolmanda ja viimase hooaja. Linnukesed siristavad, et seda olla ETVs eelmisel aastal “Languse” nime all näidatud, mina sellest midagi ei tea. Kõlbas vaadata küll.

Näed, justkui tellitult saatis abikaasa pildikesi lumisest Suzhoust. Ma jagan neid teiega täna tasuta.

27393876_1834695379908917_1004426718_o

27394716_1834695109908944_921872153_n
Jah, see skulptuur pärineb minu lähikondlaste kuldsetest kätest. Tema on meil eestlane.

27399087_1834695616575560_1928488855_o27479129_1834694043242384_1687549321_o

27485353_1834694719908983_994683663_o
Pildike meie – ma eeldan, et – köögiaknast.

Nagu näete, on pilt karm. Ega midagi rõõmustada ei ole.

Aga ma pean nüüd edasi tõttama. Mul ju ka reisiettevalmistused pooleli. Just, me lähme peagi reisile. Ajastasime selle nii, et suureks vabariigi pidupäevaks jõuame ikka koju. Vihje, kuhu läheme, on ühel pildil antud 🙂

Tsutsufrei, sõbrakesed!

 

Kuidas rasketest vestlustest võitjana väljuda

Kasper (6aastane) mugib kahe suupoolega lastevorsti. Jääb korra mõttesse.

“Oot…Millest see vorst tehtud on?”

Sügan mõtlikult kukalt ja mõtlen, mis see poliitiliselt korrektne vastus ühe eepiliselt valikuliselt sööva lapse puhul oleks, kui Kasper jõuab ette.

“Ei, ära ütle mulle. Las ma söön enne lõpuni”.

Sööb lõpuni.

“Ega ometi mitte LOOMALIHAST?”

PositiveUnpleasantCoelacanth-size_restricted.gif

Mina, hoides oma cooli, vastan kivinäoga rahulikult: “Ei.”

Kasper: “Jumal tänatud”.

 

30-rock-gif-111.gif