No time

Kuidagi kiireks läks peale seda, kui eile pilgu kalendrisse viskasin.

Ma praktiliselt sain südari. Ma ei tea, meil vist on u 2 nädalat aega? Kaks nädalat, et pakkida kokku kogu oma ela- ja olemine ja kolida 7400 km kaugusele. Arvestades, kui aeglane ja hoarder ma olen, on seda ilmselgelt umbes pool aastat liiga vähe!

Ühesõnaga, mul on käimas full on paanika-jaanika!

Kuulsin raadiost uudist, et puuetega inimestele oleks vaja isiklikke abistajaid. Ma sellest ei tea midagi, aga kui te vajate isiklikku Pabistajat, siis võib alati minu poole pöörduda! Selle jaoks on mul a-la-ti aega! Ma pean tunnistama, et ma pabistan isegi neid ridu kirjutades. Ma olen parim isiklik pabistaja ever!

busy

 

Ei saa

Ma ei saa magama minna. Kõik magavad, a mina loen Kristjanit. Ta on täiesti priceless, no ikka täiesti-täiesti. Mõned stiilinäited:

Vanasti oli Port Artur 2 asemel maa tükk kus oli häääästi palju õuna pirni puid ning mina olin see väike pirni fanatt kes seal lihtsalt elas ja sõi neid ”puhtaid” linna pirne. Kujutate ette, et minu ema pole siiani kodu hoovi ühtregi pirni puud kadvama pannud? Seal on igast jama, aga küsides kus pirn on? Mmm selleks pole ruumi! Fain! Vaatame kellel on tulevikus ruumi vanade kodusse minna.

Ärge pange neid typosid tähele. Ma arvan, et djuud lihtsalt kohati läheb väga hoogu ja siis ei hakka ju neid kirjavahemärke ja asju nii peensusteni jälgima. Kui üldiselt on minu jaoks taoline rändom klahvide toksimine big no-no, siis Kristjanit lugedes ei tee ma sest numbrit. Sisu on lihtsalt nii hea.

Mis ma olen siin linnas selle ajaga kogenud? Noo ütleme nii, et kannibalism on üks neist. See pole päris inimeste kannibalism vaid linnud. Kui ma esimesel tööpäeval kõndisin ITK poole nägin ma ühte tädikest kes rahulikult toitis tuvisid. Viskas leiba, saia ja terasi nagu ikka, aga üks hetk lendas sinna kana rind. Ütleme nii, et selle nägemine võttis sõnatuks. See on reaalselt lindude kannibalism.

Aitab kah juba, egas me keegi siin nooremaks lähe. Kohtume tunni võrra vähem kui nädala pärast!

Mees jälle majas

Abikaasa jõudis lõpuks koju. Suurt tolku temast muidugi õhtul polnud. Väitis mulle uniselt, et tema jaoks olla kell 1 öösel (meil oli kell 19) ja et ta peab kotile kobima. Mida ta seal Hiinas tegi, et nii ära väsis, teab vaid tuul. Kella 21 ajal igal juhul juba norskas.

Palusin talt, et ta tooks mitte komme, vaid puuvilju. Kommidega on Hiinas kehvasti, olgugi, et ostsin sealt vähemalt 15 eri sorti maiustusi, lendas julgelt kolmveerand otse prügikasti. Enamus nägi välja nagu kuivanud koerajulgad ja haises nii hullult, et ma ei saanud neid isegi prügikasti jätta, vaid pidin prügikoti kokku panema ja välja viima. Oli vaid üks sort komme, mis meenutasid maitselt vanakooli kukekat ja olid järelikult ka söödavad. Seekord olin targem, palusin puuvilja. Puuvili on Hiinas erinevalt maiustustest ülimaitsev. Mangod olid pisikesed, väiksemad kui käelaba, sees paberõhuke “kivi”. Maitselt suussulavad, ülimahlased. Kumkvaadid olid nõksa suuremad kui meil poes ja väga magusad. Sõin oma Hiina-reisil esimest korda draakonivilja, see mulle suuremat elamust ei pakkunud, aga paha ka polnud. Ja veel maitsesin, jälle esmakordselt, litšisid ehk minu tõlgenduses “silmamune”. Täpselt silmamunade moodi need peale koorimist välja paistsid. Isegi pupill (aka seeme) oli sees.

Abikaasa siis lahkelt mõnevõrra ka tõi.

IMG_2640

Need suured roosad on draakoniviljad, vahtplastist kaitse sees mangod, kollastes kotikestes litšid ja need armsad oranžid munakesed on kumkvaadid.

Tahtsin näidata pilti, millised litšid seestpoolt välja näevad ja avastasin, et neid kasutataksegi näiteks Halloweeni ajal silmamunade nö aseainena:

Bloody-Lychee-Eyeballs
Pilt: http://www.popsugar.com/moms/photo-gallery/11390980/image/11390984/Bloody-Lychee-Eyeballs

Okei, nad on sinna dramaatilise efekti andmiseks lisanud natuke vürtsi, aga minu meelest on isegi tavaline litši au naturelle nagu kellegi silmakoopast välja õngitsetud. Maitseb sellegipoolest üsna hea.

Nüüd, kui pere jälle täies koosseisus, saab Hiinasse kolimine uue vungi sisse, sest kohe-kohe on ette näidata elamis- ja tööload, mis lubab ka meil kolmel, ülalpeetavad nagu me oleme, Hiina viisasid taotlema hakata. Ning kui need käes, siis kohe ka lendame!

Kas julged?

Käisime täna Karmeniga Mustkunstiteatris. Oleme seal korra varem käinud ja mulle väga meeldis. Jälgisingi juba pikalt, millal neil tuleb uus kava, et see kindlasti enne sõitu ära näha. No ei olnud midagi väga sobivat tükk aega, ainus uus asi, mida saaks veel see kuu vaadata, oli “Kas julged?”, kuid alla 14aastastele ei ole see soovitatav. Karmen on mul aga igavene julge hunt, see ei karda keda kuraditki midagi, nii et riskisin ikkagi minna koos temaga. Näiteks lõbustusparkides teeb ja tahab ta teha kaasa kõige okseleajavamad atraktsioonid ning on seejuures veel rõõmus nagu pühadejänes.∗

Aga kuidas siis täna oli. Oli väga äge. Kahju, et nii vähe rahvast oli. Ma ei tea, kas paljud ei ole veel avastanud seda kohta, asukoht ei sobi (Laagris) või on nädala sees keeruline inimesi kodudest välja meelitada, aga pealtvaatajaid oli nii umbes 11 inimest. Ma ei arvanud küll, et mõni mustkunstitrikk võiks mind ehmatada või endast välja viia, aga nii see siiski läks. Eriliselt meeldejäävaks tegi tänase etenduse see, et mind paluti kaasa lööma trikis, kus mustkunstnik loobib katsejänest nugadega. Ei olnud…noh, väga julge tunne. Kuid etendus oli põnev, sai nalja ja parajalt ka sabinat. Soovitan väga – aga tõepoolest, parem sinna minna ilma lasteta, saalisolevad olid vahepeal ikka suures ärevuses, eriti kui nende isa peal kõiksugu katseid tehti.

IMG_2165fred
Pilt võetud lehelt http://www.mustkunstnik.ee

Aga mida nad teatris jätsid ütlemata, oli see, et mustkunst koju kaasa tuleb. Nimelt liikusime lastega ülemisele korrusele, et magama minna, kui avastasin, et minu magamistoas põleb lamp. Minu öökapil on väike puudutustele reageeriv lambike, teate küll, puudutad ühe korra, põleb nõrgalt, puudutad järgmise, põleb eredamalt, puudutad kolmanda korra, põleb kõige eredamalt, neljas kord paneb lambi kinni. Noh, minu toas see lamp põles, kuigi ma seda põlema ei olnud jätnud. Läksin siis lambi juurde ja kustutasin selle ära. Piisas mul aga kaks sammu eemale teha, kui lamp uuesti süttis. Pange tähele, see on lamp, mis läheb põlema ainult puudutuste peale. Kustutasin lambi uuesti, ja paar sammu ning see põles jälle. Paar korda veel sai seda nalja minu kulul teha, ühel hetkel aga kannatus katkes ja mis muud, kui pistik seinast välja. Jääb üle loota, et kui ma nüüd uuesti magamistuppa lähen, on lamp kenasti pime…muidu ma enam ei mängi…

Teine, palju muljetavaldavam trikk oli see, et enne etendust käisin poes ja haarasin riiulilt kaasa kaks magusat titepüreed, mingi mango-banaani vmt, mu lapsed on nende järele hullud. Ühe tõmbas Karmen endale juba teatris keresse (seal on küll kohvik, kuid söögivalik on peale pikka koolipäeva üsna koriseva kõhuga lapse jaoks pisut napp), teise sai Kasper koduteel autos. Koju jõudes hakkasin toidukotti lahti pakkima ja oma suureks üllatuseks leidsin kotist veel ühe tuubipüree. Oleksin võinud vanduda, et ostsin neid täpselt kaks, nii nagu alati, kummagi lapse jaoks. Isegi kui oleksin neid riiulilt võtnud kogemata kolm, oleksin seda ju kassas asju kotti pakkides märganud, aga ei, neid oli kaks ka kassas. Ma ei oska muud arvata, kui et Mustkunstiteater teeb üle tee asuva Comarketiga koostööd…pole paha. Kui valida saab, siis ma võtakski pigem sellised trikid, need lambinaljad mulle nii väga ei istu, tänan.

∗kui jänestest juttu tuli, siis päris elusat saab näha Mustkunstiteatri etenduses “Illusioon”. Piletid saadaval Piletilevist.

summer

Mind over matter

Hea asi välismaale kolimise juures on see, et kõik sõbrad-tuttavad tahavad veel kokku saada ja teha üks drink või kaks ning käia ära siin või seal. Nii juhtubki, et kõik need õhtud ja ööd, kui peaksid meeltesegaduses oma asju sorteerima ja pakkima ja välja mõtlema, kuhu sa need üldse pakid ja mida sa maha jätad ja mida ei jäta, veedad sa hoopis rahumeeli kusagil kõrtsus või lihtsalt küla peal. Kuigi see võib tunduda kurtmisena, ei ole see tegelikult seda mitte. Tõepoolest olen kõikide sotsiaalsete elamuste üle rõõmus ja tänulik. Tühja sest pakkimisest…

moving

See asjade pakkimise teema pole tegelikult üldse nali. On uskumatu, kui palju jampsi võib inimesele aastate jooksul koju koguneda. Mina ei tea, miks see minu jaoks nii raske on, aga tõesti on tohutu peamurdmine, mida teha riiete ja jalanõude, plaatide, mänguasjade, nõude ja veel tuhande muu pisividinaga.

IMG_2578
Garderoob.

Selline näeb välja meie pere garderoob (siin on siis kahe suure ja kahe väikse kõik riided peale üleriiete; ma olen siin alustanud juba sortimist ja muidu see nii sassis pole) PEALE seda, kui KAKS suurt kohvritäit sai kokku pakitud ja Hiinasse juba ära viidud. Paljutõotav, eks. Hakkab juba looma, kas pole. Üldse ei teki paanika, onju. Ja see on vaid ÜKS ruum.

Tagasi tulles sõprade juurde, tahtsin seda veel hingelt ära saada, et me tõesti ootame oma kaasmaalasi meile külla. Kui me ikka oleme aasta jooksul kohtunud vähemalt korra, aga veel parem, kui paar, teineteist tänaval kohates ei vaheta teepoolt, suudame teineteise seltskonnas süüa ja juua, sa tunned mu lapsi ja mina sinu kodulooma nimepidi, siis jumala eest, ole inimene, astu läbi. Me isegi oleme otsustanud, et meil on vaja 5toalist korterit just seepärast, et majutada külalisi. Mina tööorjusest vaba inimesena luban, et ma vean sind igasugu põnevatesse kohtadesse (kuhu, ära küsi – tõesõna, ma veel ei tea) ja koos joome ära nii palju Tsingtaod nagu homset poleks. Kokkulepitud siis, eks.

Break-ups are hard

Imelik, kuidas siis, kui töö uhad käia ja pidevalt väsinud oled, ei suuda muust unistada, kui et saaks vaid mõni hommik kauem magada ja mitte tööle ronida, aga kui selleks igati legaalne võimalus antakse, on ikkagi hirmus kahju.

Arvasin, et olen juba mõttega harjunud ja kokkuvõttes on kõik ju hästi, aga ikkagi tegi lahkumine mind emotsionaalseks. Täna tulin kontorist ära silmad vees.

Kuusteist aastat ei ole siiski naljaasi. Ühest küljest on muidugi tohutu kergendus – nüüdsest saan ma tõesti ja päriselt keskenduda sellele tegevusele, mis on sel kuul kõige olulisem ära lahendada: nimelt kodu kokkupakkimisele ja eesseisvaks kolimiseks valmistumine. Töö ja laste kõrvalt ei ole ma siiani saanud õieti midagi tehtud.

Teisest küljest on kohutavalt kummaline mõelda, et ma ei lähegi enam tööle. Kõige raskem on harjuda sellega, et ei näe enam töökaaslasi, sest tahes tahtmata veetsin ju just nendega enamuse oma päevasest ajast. Ma ei tea, kuidas neil, aga minule andis see emotsionaalses plaanis palju juurde, et saime kõigest rääkida, asju arutada, kiruda ja kõige rohkem – pidevalt palju naerda.

Naer ja nutt käivad ikka käsikäes…

Samal ajal, kui mina siin kodus emotsioneerin, on abikaasal Hiinas samuti tähtis töö käsil. Ta nimelt peab leidma meile elukoha. Jaanuaris käisime küll kortereid-maju vaatamas, aga ära otsustada ei saanud ega suutnud, sest et esiteks oli aeg liiga varajane ja teiseks ei olnud mingit ettekujutust uuest kodulinnast. Kas on parem elada Jinji järve ida- või läänekaldal, koolile lähemal või kaugemal? Kõrgemal või madalamal korrusel (ja kõrgema all mõtlen ma ikka korruseid nagu 32., 17. jne)? Kas compoundis peab olema bassein või mitte? Nii siis läkski, et me küll vaatasime, aga ära ei valinud midagi.

Korterivalimisest järgmine kord kunagi pikemalt.

finished

Murphy ründab jälle

Kuidas siis ikkagi on nii, et just siis, kui abikaasa sõidab ära Hiinasse, hakkab ID-kaardi tarkvara jupsima ja ei lase enam panka sisse, et lapse judokooli eest tasuda, lauaarvuti ei suuda end võrku ühendada, telku streigib ja Outlookist ei lähe enam kirjad välja? Kuidas, ma küsin? Miks ei juhtu see siis, kui mees majas? Kas elektroonika tajub, millal ainuke tehnikalähedane inimene kodu perimeetrist väljub, siis kindluse mõttes ootab natuke, võibolla läks ainult tööle või poodi ja tuleb kohe tagasi…ahah, juba kolmas päev ei ole, selge, võib sussid püsti visata?

Judokooliga on niigi lood kehvasti. Laps käis esimest korda veebruaris, sain selle arve, omast arust maksin selle, isegi lisasin määratud maksetesse, mäletan täpselt, panin isegi maksele nime – “Judokool”…ja nüüd sain arve kahe kuu peale (ahsoo, nüüd nägin, et tegelikult küsivad nad mult ettemaksu, periood on kuu lõpuni – nüüd ma ei tunne end enam nii halvasti). Ilmselt toimus see samal päeval, kui ma ühe olulise dokumendi Facebooki kaudu teele panin ja ootasin, et inimene selle üle vaataks ja mulle tagastaks. Mida ta aga ei teinud ega teinud. Kirjutas muidu FBs ikka, aga näe, dokumenti mulle tagasi ei saatnud. Kuniks ta ise minuga ühendust võttis ja dokumendi järgi küsis. FB ajalugu ei näidanud märkigi sellest, et ma oleks talle kunagi midagi edastanud, veel vähem kirjutanud juurde pika jutu, miks ja milleks ja et ole armas, saada tagasi ka. Kuhu see sisukas kirjavahetus läks, kas kosmosesse?

Olin juba mõttes kirjutanud judokoolile kümme kirja selgitusega, miks ma ei saa arvet tasuda (“Meest ei ole!”. “Töökohta ka enam ei ole, kus saaks arveid maksmas käia!”. “Mobiil-IDd ka ei hakka enam tegema, kolin Hiinasse!!”), kuid sain isegi aru, kui haledad ja ebausutavad mu vabandused oleks (kuigi kõik oleks olnud puhta sulatõsi). Olin juba valmis enesehaletsuses püherdama ja terve õhtu nuttes veetma, kui asjad visalt, aga tasapisi end lahti harutama hakkasid ja mu usk inimkonda vähehaaval taastus. Tsiteerin kolleegi: elu on raske, kuid ebaõiglane.

murph