Tera siit, teine sealt

Mul kästi kirjutada (ei mingit ajakirjandusvabadust siin riigis!), et Karmen ja K. tegid trepijooksu. Päris 40 korrust nad siiski ei jooksnud, sest et meie majas ei ole 4-ga lõppevaid korruseid. Ei ole 4., 14., 24. jne korruseid. Neli on hiinlaste jaoks õnnetu number. 40. korrus, kus me elame, aga jälle sobib. Saa sa siis aru. Õnnenumber on aga hoopis kaheksa.

Täna käisime kohvikus ja loomaaias.

20160425_133455
Hotelli eest leidsime hurmava kodulooma. Lapsed soovisid teda kohe adopteerida, õnneks oli ta aheldatud kellegi  e-baigi külge.
20160428_142628
Kuuenda korruse “aias” leidsime tiigist kilpkonna.
20160428_142746
Vaata, kui suur jänes (võrdle Karmeni jalgadega)! Otse Tšernobõlist!
20160428_143735
Väga tagasihoidlikud, ei soovinud pildile jääda.
20160428_144022
Tüübile oli isegi oma maja ehitatud. Hästi elame.
20160428_125740
Pargis tegid naised tööd. Vaatasin, mis ma vaatasin, aru ei saanud, misasja nad teevad. Kiskusid mingeid rohututte välja, muru üldpilt ei muutunud sellest paremaks ega hullemaks, umbrohi see ka polnud, mida nad eemaldasid. Mulle jäigi müstikaks. Aga neli inimest saavad nüüd vähemalt pooleks aastaks tööd – pargis pinda ju kui palju.

Kuuenda korruse aed on muidu päris kena.

20160428_143640
Avatakse järgmisel nädalal.

20160428_143424

Oma majast leidsime suurepärase toitlustusasutuse. Märka, et vahvlid jäätisega on kaunistatud muuhulgas tomatiga. See on siin tavapärane, et ostes puuviljasalati, on draakonivilja, õunte, maasikate ja viinamarjade seas ka tomatid. Mitte, et see kuidagi meie isu rikuks. Ära märka, et poeglapse soeng hakkab meenutama hipi oma. Ta isegi ei jää enam pildile muudmoodi kui uduselt. Ma ei tea, kus siin juukslad asuvad.

20160428_140056

Tänaseks kõik. Blogija on ka inimene.

Jällenägemiseni!

Advertisements

Blokaad

Meie sahvrivarude seisukorda illustreerib kenasti tekstülesanne tänahommikusest situatsioonist.

Kui mul on üks suur viil juustu ja kaks suurt viilu saia ja ma teen sellest ahjus neli väikest juustusaia, millest Karmen sööb ära kõik, siis mitu tükki jääb alles Kasperile? Ja kui kõva on kisa (detsibellides) ning mitu korda päeva jooksul minu käest veel neid saamata  jäänud juustusaiu küsitakse?

Pealkirja ega süüa pole

Siin on jube raske toidupoes käia. Meie tavapäraseid toiduaineid ei ole. Mingeid vorste, sinke vmt ei ole. Juustu, kohupiima, jogurteid ei ole. Meie tavalisi lihatooteid ei ole. Palju on rupskeid, kanajalgu, mingeid – kole öelda, aga ma ei oska muudmoodi kirjeldada kui solkmeid, mis on üsna õõvastavad. Liha- ja kalasektsioonidesse nõrganärvilistel minna ei soovita. Kana ma praktiliselt näinud ei ole, kui mitte arvestada välismaalaste poes sügavkülmutatud kanakoibi. Otsisin pudrumaterjali, pole. Praegu käisimegi just poes ja ostsin tomatit, kurki, õunamahla, piima (valik on väike ja kallis, aga paar sorti on), banaani, õuna, Austraalia hapukoort. Mida ma lastele homme sellest süüa teen, ma ei tea. Joovad piima ja ampsavad kurki kõrvale? Poes on pikad riiulivahed täis igasugu vikerkaarevärvilisi jooke, õlleriiul on pikk ja põnev, krõpsusid on kümneid sorte, igasugu nikse-näkse leiab alates pähklitest lõpetades kuivatatud seakärssade ja maosabadega kindlasti sadat liiki. Sellist söögikraami, millest mina oskaks toitu teha, aga ma ei näe.
Edit: ilmselt vähese fantaasia viga.
20160423_183922
See pildi keskel olev toss tuleb ilutulestikust. Muu on, nagu ikka, aus hiinamaine sudu.

Natuke aitas shoppamise-igatsust leevendada laupäevane Wuxis käik, kus meie perekond külastas esimest korda täies koosseisus Ikeat. No Ikea on ikka Ikea. Rootsikeelseid ja -meelseid kaupu nähes tekkis väga kodune tunne, tundus, et Euroopa ja Eesti on kiviga visata. Ja neil on ju toidupood ka. Ostsin sealt isegi heeringat!

Kasperi tervis ei ole kiita. Ta on hakanud öösel nii raskelt hingama, et see kostab ka läbi lastetoa suletud ukse. Ei ole normaalne. Käisime täna juba ära ka arstil. Väljusin kõigest 620 RMB-d (ligi 90 eurot) vaesemana. Arst diagnoosis poisil (vist allergilise) riniidi. See ei ole hea märk. Me oleme siin nüüd mõelnud asju nii- ja naapidi ja tasapisi oleme aru saanud, et peame midagi muutma. Mida, eks elu selgitab.

20160425_130045_Burst01
Nii nagu kodumaal kraabiti nimetähed ja sõnumid puukoore sisse, tehakse seda ka siinmail…puukoore asemel on lihtsalt bambus.

Laupäevasest Stand Upist, mis toimus meie majas, ei olegi vist kirjutanud. Mõtle vaid, sõidad liftiga mõnikümmend korrust allapoole ja oledki üritusel. See on ikka eriti cool! Lapsed olime targu tuppa jätnud, väike altkäemaks jäätise näol lepitas neid kenasti.

Ständapp oli täpselt sama äge nagu Eesti oma. Rahvas oli peamiselt ameeriklased, mõni britt sekka, ka meie päritolu tuli jutuks (olime just enne hostiga tutvunud). Neid kilde edasi anda ei ole lihtsalt võimalik, aga no kui te just nõuate, siis ühe räägin. Tuleb lavale valgevene tüüp ja kirjeldab, kuidas tema käest küsitakse kogu aeg, miks ta Suzhou dialekti ei räägi. Tema siis vastu, et aga milleks, seda ei räägigi praktiliselt keegi kusagil. Et tema valgevenelasena niikuinii juba oskab ühte keelt, mis on täiesti mõttetu, milleks veel see Suzhou murrak? Mis järgmiseks, hakkab eesti keelt õppima?!

Ma ju ütlesin, niimoodi pole üldse naljakas.

Ennist käisime üleval 55. korrusel ajalugu tegemas. Mängisime piljardit. Mina ei võitnud, küll aga kaotasin.

Elagu Aishanya!

TIC

Pea iga hommik kuulen läbi une ilutulestikku. Seda lastakse siin vähemalt kolm korda päevas. Pole mingi ime, kui näiteks laupäeva hommikul kell 6.30 lastakse korralik ports raha taevasse. Ma ei ole aru saanud, mis puhul on selline käitumine näidustatud. Sünnipäev? Pulmad? Laupäeval kell 6? Peale selle, et see häirib minu ilu-und, on see tegelikult ka õhku reostav. Ma ei mõista. Õhk on siin nii halb ja kui ma ütlen nii halb, siis ei mõtle ma Tallinna kesklinna-halb, vaid mitu korda halvem. Milleks seda veel omakorda reostada? This is China.

Aga kohalikud ei paista siin seda mõistvat. Maski kandmine ei ole eriti populaarne. Ega üldse enda ja laste tervise eest hoolitsemine. Meie soov kasutada väiksel lapsel autos turvatooli põhjustas autojuhil suuri süümekaid, justkui me arvaks, et ta on halb autojuht. Aga siinsed sõidavad ju nagu maniakid! Ja kui ma ütlen maniakid, ei mõtle ma Tallinna kesklinna-maniakid. Ühel õhtul jätsime saaste tõttu lapsed koju ja ise käisime jooksujalu poes. Samal ajal mängis poe ees tänavamoosekant pilli, sama vana poisike kui meie Kasper rahumeeli kõrval tahvlis mänge mängimas. Mõlemad ilusti riides ja pealtnäha mõistusega inimesed. Reostus oli ligi 150! This is China.

Karmenil algas koolivaheaeg. See kestab päris pikalt. Kõige parema meelega võtaks ma lapsed ja põrutaks nendega kuhugi, kus on midagi hingata. Otsisin juba agaralt pileteid – rongisõidu kaugusel on kõikjal sama seis -, siis aga meenus, et meil pole ju passe! Kui elamislubasid taotled, võetakse passid kaheks nädalaks ära. Ja ometi on isegi hotellis meeldetuletus, et tulnukana (alien) riigis viibides on sul kohustus igal pool kanda kaasas passi. This is China.

Fun fact of the day: avastasin, et Eesti ja Hiina on praktiliselt naabrid, meie vahel on ainult üks riik. Venemaa.

Fun fact 2 of the day: kui muidu pead ilutulestikku vaatama pea kuklas, siis elades 40. korrusel näed seda vaadates oma varvaste juurde.

Bad air day

Meil on siin õhunäidud rebinud võimsalt üles. Nii üles, et ainuke variant on toas istuda, mitte aknaid avada ja terve päev heitliku internetiühendusega õhupuhastajat otsida. Täna on näit kusagil 150 tuuris, järgmise nädala alguses lubab kuni 250. Normaalne õhk on nii umbes 30. Ma enam ei teagi, misasi see normaalne õhk on. Tahaks nii värsket õhku! Saatke mulle purgiga, palun! Ja olge rõõmsad Eesti ilma üle. On, mis ta on, vähemalt on õues lubatud ilma maskita hingata. Ausõna, minul on üleöö selline austus Eesti õhu ja ilma suhtes tekkinud, et poleks uskunudki.

Ega meil on toredaid ettevõtmisi ka. Eile käis Kasper esimest korda kung fu tunnis. Ta on nagu loodud selle jaoks. Seal oleks võimalik iga päev käia, kui ei oleks seda va õhureostust. Kui on nii hull õhk nagu praegu, siis lapsed ei tohi välja minna.

Täna tuleb koju kätte minu lemmik – Stand Up Comedy. Naljakas lugu – tüüp, kellelt tahtsin õhupuhastajat osta, tuleb sellelesamale show’le meie majja esinema! Ja toob õhupuhastaja kaasa, olgu ta tänatud. Maailm on väike.

Mis väike, maailm mahub peopessa. Eile käisime nö migratsiooniametis elamislubasid taotlemas ja kellega me kokku põrkasime – eestlasega! Neid siin Suzhous praktiliselt ei ela, ei ela ka Anneli, aga ometi siia ta sattus. Anneli on “Minu Shanghai” autor, ammune “hiinlane”, kõva sportlane ja tore inimene. Anneli oli just endamisi mõelnud, et ta on kindlasti ainus eestlane, kes selles majas käinud, aga võta näpust, veel neli tükki ilmusid nagu võluväel kohale.

Ma lähen ilmun nüüd kööki süüa tegema. Kohtumiseni!

Kool, asjad ja Auchan

Minu geniaalne plaan tellida Auchanist kaupa otse koju – et ei peaks lastega rahvast täis poes rallima, kaupa käe otsas vedama ja turvavöödeta taksodes istuma – oli ainult paberil hea. Reaalsus oli see, et meie tellimus tundus neile nii keeruline, et iga asja oli vaja üle helistada ja korduvalt täpsustada. Eriti hea oli esimene kõne. “Kas te hiina keelt räägite?” – “Ei.” – ja toru visati hargile. No vabandust!

Aga kohale ta toodi (sellele eelnes muidugi mitu kõnet ärevil receptioni neiult, esmalt, et teile toodi kaup, tulge alla, siis, et kaup toodi, aga ärge tulge, see on raske jne).

20160420_181220

Nüüd mul on suhkrut! Ja jahu! Ehk saab isegi pannkooke teha, nagu väike laps juba ammu nuiab? Kes teab, kes teab!

Karmenil läheb koolis väga hästi. Ta ise kiidab, et koolipäev tundub nii lühike, kuigi tegelikult on pikem: koolibuss võtab ta maja eest peale 7:34 ja toob tagasi 16:11. Aga neil on seal snäkipaus ja pool tundi õues alati (Karmen on juba kõvasti päikest saanud) ja siis veel lõunapaus. Ja tunnid on hoopis teistsugused kui meie koolis. Mingit tunnikella ei ole, tund algab ja lõpeb siis, kui õpetaja ütleb. Lapsed istuvad enam-vähem seal, kus tahavad, kes maas, kes laua taga. Üsna tshill ühesõnaga. Ega praegu ei saagi ta käest muidugi suurt midagi nõuda, keelt ju ei oska. Lõunal on võimalik valida nelja variandi vahel – kas Itaalia (pitsad, pastad jmt), Korea, Hiina toit või sandwitchid. Lisaks veel salatibuffee. Esmaspäeval oli kaks tundi kunsti (Karmeni lemmik) ja täna kaks tundi ujumist (jälle lemmik). Väga mõnus!

20160418_154136
Esimesel päeval oli tahvlile joonistatud selline tervitus.

20160418_154456

Ja kaks meie kolmest kastist saabusid! On näha, et need on tulnud läbi paksust ja vedelast ja vasktorudest. Ikkagi otse Venemaalt. Nüüd on mul kaks pakki kohvi (siin ei müüda üldse midagi peale lahustuva) ja üks pakk müslit. Kamapallid on kolmandas kastis. Saab näha, kas need jõuavad kohale.

20160420_153339
Vat niimoodi istutatakse tühjale kohale suured puud. Puud tuuakse kohale, juured suures kilekotis ja pannakse auku ja valmis.
20160419_132858
“Kuule, sa näed välja ju nagu ninja!” – “Emme, aga ma olengi ju päris ninja! Ma elan kaksikelu ju!”

Meil õhtu käes, kõht head Itaalia sööki täis, lapsed sumistavad vaikselt Pet Shoppidega voodis ja meie hakkame filmi vaatama.

Tšutšu-frei!

 

 

Elukene

Mul on juba ammu olemas Hiina SIM ja number, aga selgus, et kuigi Klick lubas, et päev enne ärasõitu ostetud uus telefon (vana oli üsna juust juba, kõik hoiatasid, et Hiinast ei maksa telefoni osta, kuna see töötab ainult siin, et pigem ikka osta oma kodumaalt, siis saad kõikjal kasutada) hakkab siin maal funktsima, seda siiski ei juhtunud. Hiina SIM minu ilusas uues LG-s ikkagi ei toimi. Uut telefoni osta ka nagu ei tahaks, esiteks saaks seda kasutada ainult siin ja teiseks, ei, telefonid ei ole siin odavamad kui meil. Kallimad on. Nagu praktiliselt kõik muu peale a) taksosõidu, b) purgicoca, c) mul ei tulegi midagi praegu rohkem meelde. Aa, ostsin Auchanist kauaigatsetud ahjuvormi, tegin kohe ahjuliha juurikatega, see maksis 12 RMB (1,5 EUR)! Ja oli päris ilus veel, kaanega ja pildikesed peal ja puha. Kohalikus restos on ka üsna taskukohased toidud, aga seal jälle ei tea, mida tellida ja muud taolised mured. Näiteks viimati me ei suutnud kuidagi lastele juua tellida. Teenindaja lihtsalt ei saanud aru. Lõpuks kui lastel suust juba auru tuli, halastati ja toodi kannuga mingi siirupmagus jook, mis pidi nende meelest mahl olema.

Söögitegemisega on siin, ohjah, raske. Kohalikke hõrgutisi – mille ained kõik suures valikus poes olemas on – ei oska ju (veel) teha. Tavapäraste toitude tegemiseks on siin aga suht keeruline koostisosi leida. Normaalses poes on ju kõik hiina keeles ja kui isegi purgil on midagi mingis muus keeles, on see ilmtingimata hiinakeelse sildiga üle kleebitud. Saa sa siis aru, mis seal purgis on. On muidugi teatud nö välismaalaste poed, kus on kõik imporditud. Seal on aga üsna kirves igapäevaselt käia. Ja kõike seal ikkagi ei ole. Eile ostsin proovimiseks hapukoort (Austraalia oma!), 250 g oli julgelt üle 3 euro. Täna sain siis esimest korda teha tomatisalatit hapukoorega. Oli täitsa tavalise hapukooremaitsega, aga Austraaliast, no tule taevas appi. Aga kuna ma nii umbkeelne olen, turul tingida ei tihka ja hiina köögist tean sama palju kui hiinlane Eestist, siis on nii. Ostan nagu üks tavaline kahvanägu ikka hingehinnaga Kelloggsi krõbinaid ja Heinzi ketshupit ja saksa päritolu marineeritud kurke.

Suur mure on õhureostusega. Kuna mul veel telefoni pole, pole ma alla laadinud ühtegi kohalikku appi. Nii ma siis elasin õndsas teadmatuses, et kui päike paistab, on ilm ilus ja tuleb lastega õue minna. Viga! Hiinas on hea ilm reeglina vihmane ja tuuline, see (p)uhub reostuse minema. Õhusaastetaseme indeksi näitab üks netileht reaalajas. Nüüd siis passin silmad punnis indeksit, aga mida pole, on roheline näit. Täitsa tavaline on, et hommikul kell 7 on näit 117 ja kell 10 juba 134 ja õhtu poole üle 150.

AQI

Ideaalne õhk on vahemikus 0-50. 50-100 on veel okei, 100-150 mõnevõrra reostunud jne. Mina siin alla 100st näitu pole näinud. Ah kuidas ma igatsen Eesti õhku…See on väga imelik, et seda ei tunne. Õues mingit lõhna ei ole, mitte kuidagi ei saa aru, et on saaste. Enamus rollereid, mopeede jmt on elektrimootoriga (kas ma ütlesin ikka õigesti?) ja hääletud. Tallinnas Liivalaia tänaval kõndides on sellist käegakatsutavat, määrivat ja häirivat reostust ikka kümneid kordi rohkem. Aga võta näpust. Liivalaia õhk on kui värske briis siinse jama kõrval. Kust see saaste siia jõuab, mina aru ei saa. Ühtegi haisvat tehast läheduses ei ole, tossavaid korstnaid ei näe, aga pilvelõhkujad on konstantselt sudu sees nagu seened samblas.

Ma näen ise ka, et ma kirjutan ainult hindadest ja söögist, aga mis teha, mul ei ole veel mingit sotsiaalset elu välja kujunenud. Karmen käib nüüd koolis (täitsa ise, hommikul peatub maja ees kollane koolibuss ja õhtul toob see ta tagasi), aga Kasperi lasteaiaga läheb natuke aega. Nii me siis tiksume siin, teen aga jälle süüa ja. Pesen nõusid. Vaatan, kuidas Kasper taidleb püssi ja mõõgaga ja karjub koleda häälega “Ninjago!!!” ja varustatuna pesukorvi kaanega – “Emme, vaata ma olen rüütel!” Nelja paiku kooserdan alla ja võtan suure lapse kollase bussi pealt vastu ning kemplen temaga, et ta koolitöid tegema hakkaks (Eesti omasid, siin ta veel midagi tegema ei pea). Nii me siin elame.

20160417_173036_HDR
Mul ei ole uuemaid pilte, sest mu telefon on mitmendat päeva seal, kus üritatakse kindlaks teha, kas see võiks siiski uuel kodumaal koostööd tegema hakata.