Kas me oleme välismaal?

Käisin sõbrantsi ja lapsega Laulasmaa Spas. Kõik oli lausa uskumatult mõnus ja ilus, nii et laps küsis kogu aeg, kas me oleme ikka Eestis või hoopis välismaal.

20160921_15140120160921_152818_hdr20160921_195055_hdr20160922_12090520160922_122729

Pildilt ei ole näha, aga rannas loendas Liia 45 luike! Ja õues sai malet mängida. Ja õhtul rõdul istudes romantikat teha. Ujulas oli SOE…nii vees kui ka maa peal. See on Eesti veekeskuste puhul pigem harukordne, nii et tasus eraldi välja tuua. Teenindus oli väga viisakas, kõikidele erisoovidele tuldi vastu. Restoranis mulle ka pigem meeldis, miskine kalamarjaga eelroog oli kohe väga hea. No täitsa reklaampostitus tuli, kahju kohe, et ma mitte kui miskit tasuta ei saanud, oleksin võinud ju, vaata kui kenasti ma kirjutasin.

Siis ma käisin ju veel seenel ka ja nüüd vahin neid, kulm kortsus, sest jeerum küll, noh. Ja ülehomme lendan natikeseks Suzhousse, vaatab, mis seal uut on. Noh ja juuretist pean ka sinna viima, muidu ei saavat enam kohe kuidagi. Olevat kohe selline küpsetamistuhin peale tulnud. No ei, mitte Kalmeril, naljatilgad.

20160921_122205
Minu enda väike armas mooniistandus.

Advertisements

Tagasi kiviaega

Kui vahepeal tundus, et kodused olmemured hakkavad lahenema, siis nüüd on järjest kõik jälle allamäge minemas. Kõigepealt andis saba nõudepesumasin. Täna siis aga, oh aeg, ka gaasikatel. Mis tähendab, et mul ei ole enam ka sooja vett kraanist tulemas. Katlaabist ma mingit adekvaatset vastust ei saanud, millal nad saavad seda riistapuud parandama tulla. Arvatavasti läks automaatika, justnagu mõni aeg tagasi. Üritasin teada saada, kas parandus läheb vähemalt garantii alla, ei saanud. Kas teie saaksite, kui dialoog on selline?

Mina: “Kas parandus on garantiikorras? Kas te saate kuskilt järgi vaadata, on teil kuskil andmed?”

Katlaabi: “Jah, meil on kõik info andmebaasis olemas”.

Mina: “No aga kas te vaataksite palun järele, ma sooviksin teada?” (sest ma tõesti ei mäleta, millal eelmisel korral automaatika vastu taevast läks ja uus pandi, millele uuesti garantii on)

Katlaabi: “Ei.”

Ei mingit põhjendust, miks ei saa vaadata või äkki saab hiljem vmt. Konkreetne ei.

Nii et oleme siin Sarapuu uulitsas kenasti kolinal kiviaega kukkunud. Kui varem hädaldasin, et pean nõusid käsitsi pesema, siis nüüd on lugu selline, et kõigepealt pean üldsegi sooja vee tegema, et siis…oeh…nõusid kausis pesta. Enda pesemisega on ka kehvad lood…

Mis edasi? Veesüsteem ütleb üles ja pean lähimast talust seda kankudega vedama hakkama? Isegi vee soojendamine on siin majapidamises paras challenge, sest veekeetja enam ise ennast välja lülita ja hoia alt, et sa seda ära ei unusta, sest siis aurustub sealt vesi viimseni ja asjalood võivad päris karmiks minna.

Hoian nüüd hambaid ristis, et meil ootamatult jääaeg ei saabuks, sest küte ju mul ka ei toimi…

Mida küll peaks üks abitu naisterahvas such as myself sellises olukorras ette võtma? Ma tean küll seda sidrunite ja limonaadi lugu, aga ma kohe üldse ei taipa, kuidas seda praegu rakendada. Minu mõistus täiega tõrgub ja ainus, mis ta oskab, on öelda mulle, et ma avaksin pudeli veini.

Lõpetuseks üks väike pildike vihmasest Viljandi vanalinnast ja sealsest ajaloolisest hõngust.

20160817_140713

Eesti ja Hiina lapsed

“Emme, emme, tule appi, mudakärbes on toas!” (Kasper porikärbse kohta)

“Ja siis maja väriseb kokku…” (Kasper mängib oma mehikestega)

***

Karmen aga on ju mul Hiinas. Käib juba kuu aega koolis ja uuel nädalal sõidab klassikaaslastega ekskursioonile Nanjingi. Ma pakun, et see on Suzhoust lõunas, that’s all I know. Ekskursioon kestab 5 päeva ja hõlmab telkides magamist ja taskulambi kasutamist. How cool is that! Kooliskäimine Hiinas ei ole ikka teps mitte sedamoodi kui kodumaal. Õpetaja kirjutab lapsevanemale pikki tiraade lapse käitumisest ja arengust koolis. Äsja oli koolis Roald Dahli päev, kus tuli tema tegelaste kostüümi riietuda – paras pähkel, kui oled kursis ainult Big F**g Friendly Giantiga. Koolis harjutatakse usinalt hiina keelt ja, ülla-ülla, Karmen hakkas ka flööti õppima. Tundub, et saab hakkama ja kõik sujub…

20160814_144121
Lapsed päev enne ärasõitu nautimas aasiapärast toitu, mida Hiinas juba ei saa.

In my heart. In my soul

Ma ei ole kaua kirjutanud. Jah, mul on kurb meel olnud, et pool mu perest on nii kaugel ja ma olen end üksildasena tundnud ja eriti just õhtuti on kohati väga raske. Kahju on lapsest, kellel on vaja lasteaias mingi tahvliasjandus koos isaga meisterdada ja kahju on endast, kes ma seda ju kuidagi teha ei oska. Ja see pagana märtsikuus soetatud nõudepesumasin on ikka surnud ja tundub, et kõik elustamiskatsed jäävad tulemuseta. Ma pean käsitsi nõusid pesema! Kas on õiglust maailmas?! Remondipoiss võib varsti lausa sisse kolida, ta käib juba nii tihti siin. (Idee! Huvitav, kas ta lasteaeda värgendust ehitada oskaks?) Ja kuna ma nii kurb olen olnud, siis pole nagu olnud tunnet, et tahaks kirjutada.

Aga samas mulle väga meeldib blogikirjutamine ja tegelikult ma ikkagi tahan seda teha. Ainult et Hiina uudiseid siit vist eriti ei tule. Ma küll sõidan kuu lõpus sinna, aga see on vaid küllaminek ja ma veel ei tea, kas mul on sellest käigust midagi kirjutada. Et siis nüüd on nii, take it or leave it, elu ongi keeruline ja kummaline ja s**t happens.

Mul on siin nii palju ilusaid pilte tehtud, et ma tahaks neid väga näidata. Kui muidu olen ma septembris võtnud lausa puhkuse, et saaks metsas käia ja seentega möllata, siis sel aastal on mul selline luksus, et ma olen saanud käia metsas rohkem kui kunagi varem ja pole pidanud isegi puhkuseavaldust selleks vormistama. Ja maal on lihtsalt muinasjutuline, nii nii ilus, et kui saaks, paneks kogu selle ilu padaje ja elaks sellest kuni järgmise sügiseni.

Ahjah, kohustuslikud seenepildid ikka ka. Kuna ma Faceebokisse neid eriti pannud ei ole, siis siia võin ma neid ilma süümekateta laadida nii palju kui kulub. Minu tuba, minu luba. Hoidke alt!

 

Noh, alguseks käib küll. Ehk tuleb siit veelt mingit jutuveeretamist kui kuuseis on õige.

Ja help, mul on prillid kadunud! Ma näen ainult udukogusid ja kirjutan pimekirja meetodil (või kuidas seda nimetatakse), sest ma ei näe konkreetselt mitte muhvigi! Ja peale selle, et ma totaalne silmahaige olen, on mul ka ajuehitus selline, et ei võimalda meelde tuletada, kuhu ma need pannud olen. Saate aru, ma tean täpselt, kus on mu kolmanda klassi tunnistused ja vanad augulised sokid, mis ootavad kellegi hella kätt, mis nad nagu uueks teeks, aga kus on mu prillid, seda ma ei tea! Naine, get your act together, maivõi.