Nalja ka

Ma ei jõua kuidagi selle viimase osa kirjutamiseni. Ah, tühja sest, aega on selle kiire asjaga.

Selle asemel mõtlesin üles tähendada Kasperi (5a) viimase aja naljakad ütlemised.

***

Kasper: Emme, tead, kes ma olen?

Mina: ?

K: Litsikas! Kas sa ikka tead, kes litsikas on?

Mina (naeru mugistades): Ikka tean, ikka tean, pojake.

(Kasper ei ütle veel r-tähte…)

***

Müttab diivanil ja saab haiget.

K: Ai! Ma väänasin seljaluu!

***

Kohvikus.

Kasper: Mul on kõht nüüd nii täis, ma enam ei taha süüa!

Mina: No kui sul kõht nii täis on, siis vist magustoit enam ei mahu?

K: Ei, mahub küll! Mul on eraldi kohad!

***

Vaatab reklaami ja kommenteerib: Emme, ära joo alkoholi! Palun ära joo. See kahjustab su aju.

(ausõna, ma ei ole kogu aeg vintis, et laps peaks niimoodi paluma. Ta on lihtsalt reklaamidest mõjutatav)

 

 

Advertisements

China Trip vol 3

Ma ei ole oma Hiina tripi jutuga veel poole pealegi jõudnud.

No mingil hetkel ühesõnaga sõitsime Taizhousse. Sõitsime Taizhousse, aga hotell oli meil kummalisel kombel võetud Yuhuani. Ikka tänu allakirjutanule, kellele muule…Minu Hiina geograafia-alased teadmised lonkavad kahjuks kahte jalga…No mis seal ikka, kui vaja sõita Yuhuani, siis sõidame Yuhuani. Taizhousse sõitsime rongiga ja rongisõit on Hiinas ääretult mugav, vaikne ja kiire. See rong sõitis keskmiselt 200 km/h, aga näiteks Shanghaist sõitsime Suzhousse ka rongiga ja see masin võttis lausa 300 km/h välja. Autoga Suzhousse sõidab 2 tundi, rongiga 20 min. Rongist saab süüa ja juua osta, vetsud on täitsa inimlikud ja igas tamburis on kuumaveekraan, millest hiinlased agaralt oma teepudeleid täidavad. Igal hiinlased on oma teepudel alati kaasas. Seal põhjas on mingi ollus, mis nähtavasti talub mitmekordset tarvitamist, nii et sinna tuleb vaid uus kuum vesi peale valada. Ma kujutan ette, et see on päris tervislik, hommikust õhtuni sooja teed kulistada. Mingit 8 klaasi vee joomise juttu seal maal vist mõtet propageerida ei ole, neil on omal palju parem meetod.

Taizhoust Yuhuani läksime igal juhul taksiautoga. Muud varianti väidetavalt ei olevat. Kaks tundi taksoga! No oli kuidas oli, kes vana asja meelde tuletab, sel…teate küll. Aga Yuhuani me jõudsime ja oma peenesse Sheratoni hotelli ka ja sealt avanes imekaunis vaade mäele ja linnale. Ja ilm oli soe ja läheduses avastatud restoran pakkus meeliülendavaid hõrgutisi, nii et me käisime seal lausa kaks õhtut järjest. Tippi Hiinas ei jäeta, sellist kommet seal ei ole, et te siis teate, kui kunagi sinna lähete, et siis laiama ei kuku.

Yuhuanis nägime me valget inimest vaid kaks korda. Sedagi hotellis, linna peal mitte kordagi. Me olime ikka kõndivad vaatamisväärsused. Mul on kahju, et ma ei saanud jäädvustada tänavatoidumüüja kõva kolksatusega asfaldile langenud lõualuud. Ta sõna otseses mõttes jäi meid, suu ammuli, vahtima. Päris kindlasti ei olnud mul sukapükse peas ega Kalmeril habe ajamata, et oleks olnud põhjust niimoodi jõllitada.

Ja selsamal põhjusel läks vett vedama meie planeeritud suplus Ida-Hiina meres. Vesi oli räigelt soe, no mida seal ikka arvata, kui aasta keskmine veetemperatuur olevat 25 kraadi või mis nad seal lubasidki. Aga me tegime valearvestuse selle koha peal, kus mõtlesime, et võiksime suplusriided selga paigutada rannas. No ega ikka ei paiguta küll, kui sind instantselt ümbritsevad kümned asiaadid, kellest osa teeb nägu, et nad lihtsalt juhuslikult passivad tüünelt just sinu kõrval, pilk kaugusesse suunatud ja teised täiesti häbitult tahavad sind katsuda, sinuga koos pilti teha ja sind muidu imelikult ennast tundma panna. Karmen oli eriline hitt, nagu kõndiv supermodell või midagi sellist. Ma ei suuda ette kujutada, kui palju meist nüüdseks pilti tehtud on ja mida nad nende piltidega ometi pihta hakkavad?! No minu mõistus ei võta.

Siis ühel hetkel sai meil Yuhuanist siiber ja me sõitsime takso, bussi ja rongiga Linhaisse. Sellest siis juba järgmisest peatükis.

20161006_121512

Tinbudon*

Nonii, ma siis pajatan edasi.

Käisime Stand Uppi kuulamas-vaatamas. Meie lemmik Misha Kalhin oli seal ja puha. Peale showd kõndisime ringi, õues oli jube soe, French Concession oli täis pidutsevat rahvast, tänavatoidu müüjaid, sõime-jõime seal meiegi – omal valikul vardad seente, ubade ja lihaga, lisaks kammkarbi suupiste ja külmad õlled läksid meile maksma julgelt 30 renminbit, mis teeb oma 4 eurot ja oli minu parim maitseelamus Hiinas. Ma sööks seda iga päev ja twice on Sunday!

 

No ja siis läks asi natuke käest ära, sest me jõudsime kluppi – kui te kunagi satute FuMin Road 291 juurde, siis soovitan ära käia. Sellest mul on pilte ka, aga mul on tsensuur peal ja neid ma ei tohi näidata. Selle asemel näitan pilte, kuidas paadiga teiselepoole Shanghaid sõitsime ja pühapäeval brunchil käisime ja minu ilusast Hiina tütrest ja mõni linnavaade ka.

20161002_14161120161002_16373120161002_164350_hdr20161002_17065020161002_17390520161004_165847

Nohja nüüd mul sai jaks ja aeg otsa. Esiteks tuleb mulle jälle nõudepesumasina parandaja (neljas kord! masin ei tööta juba 1. septembrist! kevadel ostetud!) ja teiseks pean ma oma sarju hakkama vaatama, enne kui nad ära aeguvad. Mul ju kõik Kodutunded (mis on nagu Jüri saade – Kristi Nilov elab mul ju siin kõrvalmajas, Signe Lahtein veidi eemal, näen teda praktiliselt üle päeva poes või tänaval) ja Evelinid ja Pealtnägijad vaatamata, kus siis selle häbi ots.

  • 听不懂 tīng bù dǒng – ma ei saa aru. Väljend, mida kasutasin konkurentsitult kõige enam kohe 啤酒 pijiu (õlu) järel.

Shanghai Special

Mul nüüd Hiinas käidud. Ma ei tea, kas ma enam julgen ära minna kodust, sest no vaata, mis sai. Ainult 10 päeva eemal ja hops – meil on uus president. Kuidas see juhtus?! Ja tali on kohale jõudnud – nii äkki? Pruugib mul vaid korraks ära minna ja asjad puhta untsus!

Muljeid ja pilte on mul palju. Katsun midagi kirja panna.

Kui kohale jõudsin, tuli Mr Wu (aga see on üks teine Mr Wu, firmas on kolm autojuhti ja kaks neist on Mr Wud) mulle vastu. Ja hea oli, sest et mina küll ei oleks osanud “koju” minna. Nimelt üürisid mu pereliikmed vahepeal korteri kaunis compoundis nimega Royal Lakefront. Mr Wule oli käsk antud mind kättpidi korterisse lohistada ja sinna jätta. Nii sündis. “Koju” jõudnuna pakkisin kohukesed, vorstid ja juustud külmkappi ja keerasin kuni teiste kojutulekuni magama.

Korter on päris kena, ma olin täitsa rahul. Viis tuba, neist üks kabinet, eraldi köök, köögi juures veel väike istumisnurgake, kaks vannituba, mitu rõdu…no asjalik ühesõnaga. Kolmas korrus ja ilus roheline ümbrus. Mõned miinused on ka, aga ei midagi hullu.

Siis kohe samal õhtul käisime õhtusöögil koos Gregiga.

Järgmisel päeval pidin kokku saama Mariga, kellele olin tema palvel Eestis juuretist toonud. Pika seiklemise peale meil isegi õnnestus kohtuda ja lõunal käia ja Franksi poes käia, kust ma soetasin hulgaliselt kauneid meeneid ja kingitusi. Aga Mari tahtis sinna minna eelkõige mööbli pärast. Kui ainult tavaari saatmine Eestisse lihtsam oleks – ma oleks ostnud sealt kohe terrassimööblit ja toamööblit ja muidu mööblit. Aga transpordijumalad on halastamatud ja nüüd jääb see nende hingele, et minul Eestis portselanist terrassimööblit ei ole ja ei saagi olema.

Siis jõudis kätte laupäev. Laupäeval läksime me Shanghaisse plaaniga seal ka ööbida öö või kaks. Kõigepealt käisime shoppamas. Tegelikult ma tahtsin Kangaturule, aga ma kahtlustan, et me ei sattunud sinna. Noh ja kangaid ma ei ostnud. Siis tekkis mõte vaadata siiditekke ja -patju ja ajasime müüjapreili juba üsna sabinasse…aga siis ikkagi ei ostnud. No ja siis sattusin suurde pärlipoodi ja mõtlesin oma ehteid valmistavate sõbrannade peale…ja no siis ikkagi ei ostnud. Ahjaa, mänguasju vahtisime ka, aga kõik Star Warti ja Nexu Knights ja muud taolised asjad jäid meist poodi. Ei ostnud midagi. Väga ebatavaline shopping minu jaoks, I’ll say…

No ja siis me mõtlesime, et käime ära seal selle suure maja otsas ka.

20161001_16220220161001_16361720161001_16542720161001_16592120161001_170239

Selgus, et see suur maja on terve Aasia kõige kõrgem ehitis. “Pudeliavaja” (mis oli enne Shanghai kõrgeim hoone) jääb sellele ikka mõnevõrra alla. Viimasel pildil on vapper väike rohutirtsu-poiss, kes ronis u 600 meetri kõrgusele. Respekt! Ütlen juba ette, et see ei jää viimaseks sitika-pildiks, neid kogunes mul sel tripil omajagu.

20161001_1706081
Ja meie, kes me samuti umbes 600 meetri kõrgusele olime end vedanud. Respekt meilegi!

Siis me käisime veel Shanghai Science and Technology Museumis, mis oli väga ajale jalgu jäänud, tolmune ja boooring. Ja siis juba läksime meie kaunisse hotelli Renaissance – mis tänu allakirjutanu ennastsalgavatele ponnistustele broneeritud sai – ja sõime seal nii, nagu homset poleks.

Ma sõin elus esimest korda krabi näiteks. Ja me natuke omavolitsesime šokolaadifontääni kallal ka. Peale šokolaadi ja krabi oli seal kooke ja jäätist ja sinke ja liha ja riisi ja ube ja sushit ja seitset sorti kala ja suppe ja puuvilju. Ühesõnaga, seal oli hirmus palju sööki ja kraanist sai lasta õlut ja see kõik oli nii nauditav veelgi enam seetõttu, et meil oli plaanis laps hotelli VPNi kuritarvitama jätta ja ise Stand Uppi minna kuulama. Nii ka sündis.

Nüüd alles huvitavam osa algab, aga pean siinkohal pooleli jätma, sest laps on vaja sängi suunata. Mõned teaserid teile äkki? No vaatame.

 

再见!