New Age

Teises ajavööndis elamine on nii kummaline. Näiteks täna hommikul Facebooki, Bloglovin’it jm scrollides ei saanud ma hetkeks üldse aru, miks midagi uut lugeda ei olnud. Siis viskasin pilgu arvuti kellale ja see näitas vaevu 5 (meil oli tegelikult juba 11). Siis mõtlesin saata ühele tuttavale ühes olulises asjas väikese Messengeri sõnumi, aga jällegi, kell ei olnud veel kuuski (vrd meie 12) – igaks juhuks ei hakanud. Mõnel inimesel on Messenger öö läbi sees, junõu ja minu väike sõnumikene võib teisel ju niimoodi une silmast pühkida.

Oleme nüüd siis kenasti oma teises kodus. Muidu on siin täitsa mõnus, aga me ei ole veel tubasid suutnud ära jagada ja üks kapp on puudu ning seetõttu on osad kohvrid lahti pakkimata ning osad on küll pakitud, kuid suht rändoomselt sinna kus juhtub. Tubasid ei saa jagada mitmel põhjusel. Kõige olulisem on asjaolu, et olgugi, et meil on kolmes magamistoas kõigis suured kaheinimesevoodid (Master Bedroomis isegi kahemeetrine jurakas), on normaalne pehme madrats just vaid selles hiiglaste voodis. Teistes voodites on mingi hiina stiilis betooni meenutav aluskott. Kui ma neid tunnetan, siis meenub mulle, kuidas ma lapsena Peeter I kohta lugesin, et tal oli kombeks magada puulavatsil. Novot, täpselt sellised need meie madratsid ongi. Ainult et mina nii kõva mees ei ole nagu Pets oli ja tõesti eelistaks pehmemat aset. Nii naljakas on, kui seda ei tea – eemalt vaatad, et tavaline voodi, ja siis mõtled, et laseks end kohe hooga sinna lebaskile, aga pehme maandumise ja sensuaalse vetrumise asemel murrad äärepealt oma kondid (take it from me, ma olen vannis ribi murdnud, küllap mina juba tean, mille peale kondid murduda võivad. Voodid ja vannid on ohtlikud, ettevaatust!).

16996288_1493623814016077_7115047265512708853_n
WC paber “Face”.

Teine takistus on see, et kuigi ma väga tahaks nautida oma ilu-und sulgpehmel madratsil suures magamistoas, siis just sinna kostab sisse kõige rohkem ehitusmüra. Nad ehitavad siin ju seda va metrood. Kraana mürras siin iga issanda hommik (kaasa arvatud lau- ja pühapäeviti) juba septembrikuus ja mürrab siiani. Kaks aastat ehitavad nad seda, kaks aastat!  Metroota ma saan elada, hommiku-uneta üldse mitte, aga kes väikse inimese käest küsib…

Olen siin isegi juba poodi saanud ja puha. Käisime suures hulgilao-laadses kaupluses Sam’s Club, kus kõike müüdi vaid hunnikute, sikspäkkide ja kuhjadega. Näiteks ei saanud ma endale sealt hambaharja osta, sest need olid vaid kaheksastes pakkides. Tahtsin ühteainumast maisitõlvikut, aga võtsin valmispakitud aluse, kus kaheksa peal. Nüüd sööme nädal aega ainult maisi. Puuviljavalik oli lihtsalt südantsoojendav ja mis eriti tore, kõike pakuti ka maitsta. Sõime-jõime seal meiegi, kõhtu ei saanud midagi. Ei, tegelikult täitsa sai, no kes ei saaks, kui võtad suutäie maasikat, siis banaani, siis litshe, siis kurki, ananassi jne. Kuidas nad oskavad neid nii häid teha? Mul oli aina oh ja ah. Kui puuviljade degusteerimine on minu meelest täiesti aktsepteeritav, siis kohati lähevad nad sellega ikka üle piiri ka. Näiteks munade sektsioonis pakkusid kenad neiud kaunilt topsikestesse sätitud keedumunatükikesi. Mismõttes nagu? Et ilma maitsmata ei saa muna ka enam osta? Mis üllatusi sealt siis tulla võib?! Ettevaatlikuks teeb selline asi, mis muud! Edaspidi piilun väga kahtlustavalt muna sisse, enne kui seda pannile või koogitaignasse valama hakkan.

Hambapasta rasedatele. Ühed vähesed söödavad koogikesed. Pool kookospalmi.

Seenevalik on päris tihe.

Meil oli vaja üht vaipa. Mulle jäi silma selline. Ega asjata ema mulle juba lapsena ei öelnud, et mul on kallis maitse. Vähe ei. Aga noh, võtsime ära – happy wife, happy life…nii ta on.

webwxgetmsgimg-4

Kokkusattumustest

Kuidagi on siis nüüd jälle asjad sealmaal, et me sätime end reisile. Pidime küll minema kõik koos, aga tõbi niitis noorima jalust ja läheme alles nüüd, hiljem. Kahekesi.

Ega ma ei tea, millest siinkohal üldse rääkida. No kokkusattumustest tahtsin vist. Sest et neid on kuidagi palju ja need on kuidagi nii…imelikud.

Näiteks ma olen avastanud, et mul on pojaga tekkinud omamoodi telepaatia. Või kuidas veel nimetada seda, kui ma panen last õhtul magama, tema lamab oma voodis, mina teises sängis, tema ootab und, mina seda, et tema magama jääks ja seejuures sirvin telfas oma Facebooki. Ja parajasti, kui loen pealkirja “Kelly Sildaru konkurent kardab kõrgust”, siis pane tähele, selsamal sekundil, isegi selsamal joktosekundil, nagu ütleks Kasper, teeb poiss suu lahti ja ütleb: “Emme, ma kardan kõrgust”. Nagu täiesti lambist. Ei olnud meil sellest enne ega pärast juttu, ainult sel momendil, kui ma seda pealkirja lugesin.

Või teine hetk. Mina istun arvuti taga ja hakkan pangaülekannet tegema, tema on minust nelja meetri kaugusel diivanil, vaatab multikaid. Ta isegi ei näe, mida ma arvutis teen ja pangaülekannetest ei taipa ta mõhkugi. Ja just selsamal sekundil, isegi pea et selsamal joktosekundil, kui ma hakkan panka sisse logima, teeb poiss suu lahti ja ütleb: “2763”. Nagu täiesti lambist. Minu PIN ühe. (Muidugi SEE ei ole mu PIN1, ärge mitte lootkegi.)  Ma ei ole seda kunagi tema kuuldes öelnud ja ma olen täiesti kindel, et ta mitte mingi valemiga ei teaks ega saaks aru, mis koodiga tegemist on, ja see numbrikombinatsioon on selline, mis ei ole mingi tavapärane kombo. Aga nii oli.

Ja minu Hiina minekule on universum kangesti vastu. No mitte kuidagi ei klapi. Ausalt öeldes, üsna nõme tunne on IKKA VEEL siin vedeleda, aga mis ma teha saan. Vähemalt nii palju võiks ta mulle halastada, et ei hõõruks iga jumala hetk seda mulle nina alla, aga võta näpust, tuhkagi.

Sest et no kuidas mitte nimetada nina alla hõõrumiseks seda, kui mees viib su auto viimasel päeval enne ärasõitu, millega sa pidid liituma, aga siiski ei liitu, sest üks präänik on üle seitsme kuu ootamatult sigahaigeks jäänud, remonti. No et sumpa logiseb…või noh teeb midagi, mida ta teha ei tohiks. Ja siis sa saad auto tagasi ja lähed sellega kohe sõitu ning avastad, et auto kell on vale. Et kuigi on 6. veebruari õhtu kell 21:12, näitab auto kell 7. veebruari ja kellaks 3:12 öösel. Just nii. Täpselt kuus tundi ettepoole. Täpselt sedasama Hiina aega, mis poole pere jaoks järgmisel päeval, sel 7. veebruaril siis, kätte jõuab, aga minu jaoks ju, jumal paraku, mitte. Ehket kuidagi on auto kell peale sumpa remonti jõudnud Hiina aega. Minutipealt. Võibolla, et isegi joktosekundi pealt, nagu siin Kasper ütleks.

Või siis…aga nojah. Kõike ei saa kirjutada ka.

Igal juhul üks siin hoiab hambaid ja varbaid ristis, et äkki siis nüüd. Lõpuks. Ometigigi.

20161214_105356
Pildil valvab Kasperi rahakassa avaust, kuhu robottolmuimeja kipub end alailma kinni kiiluma. Aga enam mitte, enam mitte.