Letter. Milk.

Siin maal on blogi kirjutamine ikka täielik pain. Ühel päeval ei tööta VPN (see on see asi, mis lubab üldse WordPressi ja Gmaili ja Google’it ja Facebooki jmt kasutada, ilma selleta on ainult Baidu ja Taobao ja Weibo ja nendega ei ole mul midagi pihta hakata). Teisel päeval on ära internet kogunisti ja siis kui see tagasi ilmub, on lapsel vaja arvutis kodutööd teha. Kolmandal keeldub arvuti ja telefon koostööst ja ma ei saa ühtegi pilti kätte. Peavad olema terasest närvid, et blogida!

Neil päevil ei ole mul enam midagi selga panna. Esiteks on kuum ja teiseks on mu kaasavõetud napp garderoob mind surmani ära tüüdanud. Kammin ja kammin siin poode lootuses midagi leida, aga nojah. See on raske. Siinne mood ei ole mulle just mokka mööda.

Einoh, ega mul ei ole midagi rebitud äärte ja tikanditega kaunistatud teksavesti vastu…kui ma oleks ma ei tea…13 või…hiinlane. Aga ma ei ole. Ja on selgunud, et mul on päris tõsine allergia teksatunkede, maani vestide, ajuvabade kirjadega halattide ja muu taolise vastu. Ahsoo, jääb üle ju veel kanda pidzaamat! See on siinmail vägagi okei riietus. Alles üks õhtu, kui meie rahulikult kõrtsu poole kõmpisime, möödusime soliidsest paarikesest, kes õhtuhämaruses jalutasid, mõlemad pidzaamas. Ühtaegu võib tänaval näha inimesi sulejopedes ja ööriietuses. Alguses oli imelik, nüüd tundub juba täitsa mõistlik. Ise ka ei viitsi vahel ju pidzaamat pool päeva seljast võtta, teil pole nii? Aga need sulejoped, need sulejoped. On mingi seltskond inimesi, kes kannavad seda minu arust aastaringselt. See on neil seljas talvel kõige krõbedama külmaga ja see on neil seljas suvel kõige suurema kuumaga. Ma nimetasin selle oma peas juba hiinlaste rahvariideks, see on ikka ülilevinud. Talviti nad ju enamasti ei küta kusagil ja igal pool valitsevad arktilised temperatuurid – näiteks on igati tavapärane, et lähed restorani, seal on jube külm, lõdised seal oma jopes ja siis nad veel kisuvad aknad pärani, sest et – Fresh air! Aga vat vihma kardetakse nagu tuld (kuigi loogiliselt võttes on just vihmaga hea värske õhk). Kuigi siin kandis on vihm tavaliselt selline õrn soe sabin, lausa kergendus kuumal päeval. Aga siin – inimesed ei liigu kusagil, need vaesekesed, kes peavad, need on mattunud vihmakeepidesse ja varjunud vihmavarjude alla ja mis kõige hullem: taksot on pea võimatu saada. Kui muidu saab takso tänavale minnes maksimum paari minutiga, siis vihmase ilma korral võid oodata lausa 5-10 minutit. See ületab juba taluvuspiirid!

Ühesõnaga. Poes on imelik kaup. Isegi Vero Modas, Onlys, Zaras ja H&Mis on hoopis teistsugune kraam – võin pea anda – kui Euroopas. Kui midagi peaks õnnestuma leida enam-vähem viisakat, siis võin olla kindel, et suuruselt sobib see küll 10aastasele Karmenile, aga minule paraku tavaliselt mitte. Ma üritan praegu mõelda, kas ma üldse olen siit midagi endale selga ostnud…Paar T-särki vist Decathlonist sain – see on Prantsuse päritolu spordikaupade odavpood, umbes nagu Sportsdirect, aga kurjad keeled räägivad, et parem, suurema valikuga ja veelgi soodsam. Ma tõsiselt, tõsiselt igatsen Humanaid…Siin on tegelikult ka üks second-hand, expattide oma ja see on küllaltki hea. Ma korra käisin ja sain Kasperile sealt hunniku Angry Birdsi mänguasju, mõne lillepoti ja magamistuppa kaks öökapilambikest:

18136351_1552684881443303_1563709505_n

Pood asub German Villa compoundis, seal nähtavasti tuuakse piima postkasti:

18073522_1549225188455939_708680489_n

18052879_1549225198455938_1242463118_n
Ma ei tea, kas need apelsinid on üle talve seal puu otsas olnud või alles nüüd valmis saanud? Hmm.

H&Mist rääkides…Teen neile suure häbi-häbi praegu. Ostsin Kasperile sealt uue pidzaama (et tal oleks, millega õues patseerida, eksole), Lego Batmaniga ja puha…Pidzaama haises nagu keemialabor, panin selle pessu…ja pesust tuli välja üks hale, väljaveninud, topiline ja värvist ära käkk. Ühe pesuga sai viisakast esemest põrandapesukalts. Ühe pesuga! Laps ei jõudnud seda kordagi kandagi. Selline ongi siinsete riiete kvaliteet, kõik annavad alati megalt värvi, luituvad ja venivad koledal kombel. Seepärast ei ole siin ka kaltsukaid, sest pole kaupa, mis sinnani vastu peaks. Eseme eluiga on äärmiselt lühike. Mulle hirmsasti meeldib Nullkulu blogi, ma ise nii tubli ei ole, oh ei, kaugel sellest, aga ta mõtteviis on mulle ääretult sümpaatne ja blogi tõeliselt professionaalne. Ja ma alati mõtlen, mida tema küll ütleks, kui näeks seda iga-puuvili-vahtplastis kommet, tohutuid paksust papist kauni kangavooderdusega suuri teekarpe (mille sisse käib pisike pakike teed ja mis instantselt peale teepaki välja võtmist prükki lendab), poes iga saiakese eraldi kilekotti toppimist, come on, täna nad panid lausa mu Cafe Latte topsi kilekotti! Palju neil prügi pidi päevas tekkima? See oli mingi kolossaalne number, ikka mitusada tonni…Kontrollisin järgi: 520 000 tonni! Selle juures tundub lausa naljakas (no kurbnaljakas muidugi, mitte pärisnaljakas), kuidas Eestis piiratakse kilekottide tarbimist jmt aktsioonid. Kui ainult need siia maale ka jõuaks…

Nagu ikka, jagan uudiseid söögikohtade rindelt. Üks päev sai Hot Pot ära proovitud.

18136197_1552690458109412_514432917_n18136296_1552690508109407_152723233_n

See on selline koht, kus laua keskele pannakse keev supipott (suppe on erinevaid, meil oli tomatisupp) ja siis ise valid, mida sa soovid sinna kasta. Meie tellisime maisi (mais nagu mais ikka), enoki-seeni (väga head), kartulit (täiesti tavaline toores kartul), mingeid pelmeene (head). alumisel pildil paremal nurgas on paista hall ajulaadne mass, see on mingi krevetipasta, sellest tehti pallikesed ja visati supi sisse, olid head, mingid lihad ja asjad olid veel. Kõige suurema elamuse sain ma aga nuudlipoisi etteastest. Kahjuks ma ei saa siia videot panna! Elu on vahel nii pagana ebaõiglane…

Kulinaarsetel teemadel jätkates. Käisime Kasperiga ühel koolivabal päeval Angry Birdsi mängumaal ja Mäkis. Näete, kuidas laps rõõmustas (alumine parempoolne pilt).

Täiesti mõttetu mängumaa oli, ainult paari asjaga sai seal sõita ja isegi raha eest töötavad masinad ei töötanud. Õnneks nad ei tahtnud selle eest mingit tasu ka, nii et kobiseda tegelikult ei tohiks.

Nii, mis siis veel…Juuksuris käisime.

18136646_1552685204776604_1267617491_n

Mina olen siiani näinud vaid meesjuuksureid. Ka naiste juukseid lõikavad mehed. Creepy!

Nii et sedapsi elame me siin. Hetkel pusime dilemma kallal, kas minna homme Triviat mängima või mitte. Ühes küljest on nagu liigagi palju väljas käidud ja see, kuidas me selles sakime, on lausa epic (eelmisel nädalal viimane koht, nuta või naera), teisest küljest…Ma ei teagi, mis see argument siin olla võiks, midagi mõistlikku küll pähe ei tule. Näis-näis, kas homseks plahvatab midagi või mitte.

Seniks aga jätke mulle ikka teateid tegelikkusest, jätkuvalt on võimalik selle eest ausa loosimise teel auhindu saada! Hejdo!

PS. Mulle meenus, et kui koolis käisin, siis oli seal luulevõistluse stendil üks luuletus vihmast. Tsiteerin seda mälu järgi nii hästi kui suudan:

Ma vihkan vihma.

Vihm on nii vastik.

Kui vihma sajab, siis ma tõeliselt vihkan seda. 

Vihm on lihtsalt rõve.

Autor: 7aastane tütarlaps.

Politseist ja tulest

Meil on siis nüüd lõpuks ametlikult suvi. Päevased soojakraadid on 30 tuuris. Lastel tuleb talvine koolivorm asendada suvisega, kuni 21. aprill on üleminekuperiood, peale seda ei mingeid pikki pükse ega varrukaid, ainult lühkarid ja muu taoline. Karmenil on suvevorm olemas, tema läks täna seeliku ja paljaste säärte ning lühikeste varrukatega pluusiga. Kasper läheb homsest. Meil oli hommikul totaalne purgaa, vihma ladistas (ma võisin lausa kuulda, kuidas vähid rõõmust käsi hõõrusid) ja tuul painutas puid. No aga ega sellise väikse asja pärast ometi külm ei olnud. Aga juba pärast lõunat läks ilm jälle suviselt lämbeks, aga mina olin Ikeas ja ei märganud seda piisavalt varakult, muidu oleksin kindlalt selle lamamistooli ära ostnud, mida ma seal kiibitsesin.

18009972_1544914495553675_762753807_n
Minu tore lõunasöök Ikeas: Caesari salat, lõhe ja õunakook.
17974837_1544914482220343_1372050527_n
Ikea ees tehtud klõps.

Tegus päev on olnud. Enne Ikeat käisin koolis, et Kasperile uued seljariided osta ja tegin koolimajas ka paar pilti.

17974790_1544914522220339_204484570_n
Karmeni klassiruum.
luuletus
Stendil olid laste luuletused. Mulle meeldis see. Need hiina voodid on tõesti oi kui kõvad! Ma fiilisin seda autorit täiega!

Nädalavahetusel oli meil kohalike eestlastega meeleolukas lõuna Ligongdil otse Jinji kalda ääres Hiina restoranis. See söögikoht oli üks hea leid. Sinna tuleb teinekordki minna. Suurepärased oad, kapsad, Mandarin fish ja muud hõrgutised. Siis väikene puhkepaus kodus ja järgmine hetk leidsime end taas Jenny’s baris, kus toimus ametlikumat sorti ja täiesti formaalne jutuajamine Craigi ja portsu prantslastega, kelledest ma tean ainult tütarlapse nime – Chloe – ja teisi meesterahvaid ma nimetasin vaikimisi lihtsalt kolmeks musketäriks. Juttu jätkus kauemaks ja koju lonkisime me varajastel hommikutundidel. Igal juhul linnukesed juba hakkasid laulma ja konnakesed veel ei olnud vaikinud. Ahjaa, meil on siin ju iga õhtu metsik konnakontsert! Ja see ei kõla nii, nagu meil kodus. Ei, see on toores kraaksumine, mida need armsad olevused endast välja lasevad. Kui Kalmer ütleb, et teda häirib iga hommik üks linnukene, kes akna taga juba enne kukke ja koitu röökima asub, siis minul on õhtuti raskusi uinumisega, konnad ei lase lihtsalt.

Pühapäeval tegime lastega tiiru linna peal ja õhtul vahtisime kolm osa “Homelandi”. Meil siin on selline pood, kust saab kõiki sarju ja kõiki filme maailmas ilmatuma väikse raha eest. Valisime kõigile midagi. Me saime viimase hooaja “Homelandi” endale, “Koera elu mõtte” Karmenile ja Kasper sai “Maui” (või midagi taolist). Varasemalt sai sealt soetatud mitu hooaega “Narcost” (Pablo Escobari aastatepikkusest tagaajamisest), a need meil juba vaadatud. Me oleme uskumatult toimekad ja töökad siin.

17965470_1544914595553665_778659596_n
Lantsh Element Freshis. Ma ei tea, miks noormehe näpud riisi sees on.

18009648_1544914548887003_1503377480_n

 

Oleme siis nüüdseks jõudnud faasi, kus suurem laps ei oska enam eesti keelt. Situatsioon selline. Karmen räägib meile mõistatust. “On maja, seal on kolm tuba, ühes on teemandid, teises tähtsad dokumendid, kolmandas raha. Maja läheb põlema. Millises toas paneb politsei esimesena tule välja?” (nali on selles politseis onju) Meie: “Eh? Misasja paneb välja?” Karmen: “No tule noh. Paneb tule välja.” Meie: “???” Lõpuks jagasin ära, et ta tegi oma peas toortõlke fraasist “put the fire out“. Vat niimoodi.

Aga seekord siis sedamoodi ja praeguseks kõik! Ja auhinnamäng jätkub, tänagi varusin teile kingitusi – nii et kõik, kes saama peal väljas, andke endast märku!

17965140_1544914568887001_466341457_n

Raske elu

Tere õhtust! Meil hakkab kell 20 saama ja väljas on 23 kraadi. Sooja siis. No kas ei ole tore teisi kadedaks ajada? On küll.

Muidu elame siin ikka vaikselt, mingeid avantüüre ette ei võta. Mina päeval püüan naabreid mitte häirida tolmuimemise ja nõudepesuga, selle asemel olen siin juba mõned päevad tasakesti terrassil päikest võtnud. See on väga väsitav olnud mu jaoks. Kuskil 13.30ni saab meil terrassil chillida, siis läheb päike suure maja taha peitu ja väljub sealt kuskil peale 15. Üks päev ma siis mõtlesin, et jätkan peesitamist maja ees ojakese kaldal. No see päris oja isegi ei ole, pigem nagu nire. Selline:

17918983_1541670425878082_1261503674_n

Plaanisin nire ääres jalgu kõlgutada, Postimehe podcasti kuulata ja jumet ühtlustada, kui ühtäkki märkasin vees tõsist siblimist. Selgus, et loigus elab tõsine vähkide populatsioon. Väiksemad vennikesed olid nii paarisentimeetrised, suuremad aga lausa detsimeetrised. Neid oli päris palju, ikka kümneid ja kümneid. Soe päike oli elukaid vist aktiveerinud, igal juhul käis vees tõsine hüppamine, tagaajamine ja nihverdamine. See oli kaunis vaatepilt: vähipoisid hüppamas kivilt kivile, osad tegid trikke – näiteks üks klammerdus, kõht taeva poole, elu eest vees hulpiva suitsupaki külge. Teised mängisid kulli vette loobitud lambipirnide ümber. Paar tükki kukepoksisid. Vahva pilt.

Leia pildilt 17 vähki.

17888901_1541670415878083_1261014476_n

Ei leidnud jah? Vaata nüüd uuesti.

17888901_1541670415878083_1261014476_npaint

Punasega on märgitud vähid. sinisega säästupirnid (äähh, märkasin nüüd, et olen ühe vähja ka säästupirniks teinud kogemata, andeks). Mul on kahju, et tüübid nii kehvasti välja paistavad, ma ei saa pilti suuremaks ka teha, kasutage oma fantaasiat.

Halb uudis. Lapsed lülitasid mu Eesti telefonis andmeside sisse ja võtsid sellest viimast. On oodata elu suurimat telefoniarvet. Hea uudis. Tuli geniaalne idee teile midagi välja jagada. Kõik, kes kommenteerivad, saavad midagi! Eestis ja Hiinas toimetan kätte omal kulul, Eestis küll väikese viitajaga (peaks arvestama juuni lõpu, ehk isegi juuliga). Siin väike sneak peek, mis laadi preemiad on võimalik välja teenida:

17965604_1541670579211400_708415319_n

No kas ei ole tore, ah? Mul on muidu tunne, et ma kirjutan kuhugi mutiauku, tahaks nagu tagasisidet või niisama kontakti või nii. Ärgem häbenegem, tulgem jaole, jätkub kõigile.

Eile käisin lastel koolibussil vastas ja kodu poole kõndides möödume alati Hiina lasteaiast. See on üks vähe teistmoodi koht. Näiteks üürgab seal terve päeva õues musoon. On klassikalisemaid palu, aga ka kõige ehtsamat odavpoppi. Helid ei vaiki hetkekski päeva jooksul. Detsibellid on üsna põhjas. Elu on olnud minu vastu helde, ma elan kaugemal. Peale päev otsa muusikalist terrorit kuskil täpselt kell 16 jagatakse seal lapsed vanematele jälle tagasi. Selle nõksu on ära jaganud kohalikud kaupmehed. Alailma on värava ette parkinud õhupallimüüja hunniku värviliste heeliumipallikestega. Tihti näen sealsamas ka lillemüüjat. Eile kui sealt möödusime, tuvastasime uued tegelased: kukekommimehe ja saunaahjuga tüübi. Esimene teeb sealsamas kõnniteel kuumast suhkrumassist filigraanseid kaloripomme:

17965363_1541670282544763_1229857006_n17965655_1541670265878098_2045175434_n

Teine on lasteaia ette veeretanud portatiivse saunaahju, kus ta bataate ja maisitõlvikuid elaval tulel grillib. Meil oli kõigil nälg, nii said lapsed kukekad ja mina hiigelsuure küpsebataadi (kõik 10 rmb tükk). Mis te arvate, kas oleks nahhaalne bataadionust otse ta nina all pilti teha? Ma esiti jätsin vahele, küll jõuab.

Kuna õhtud on nii mõnusad, siis me oleme isegi õhtusööki terrassil nautinud:17918551_1541670485878076_1262454656_n

Tegin kanapastat päiksekuivatatud tomatite ja suhkruhernestega:

17965745_1541670535878071_1209089979_n

Õnneks lapsed on nii viisakad, et jätavad alati parema kraami vanematele, seekord nokkis üks välja herned ja tomatid, teine kana, herned ja tomatid. Iga restoranis söömaskäik on vanemate jaoks kena challenge, sest üks ei söö liha ja paljusid asju, teine ei söö juur-, kaun-, aed- ja köögivilju, liha sööb valikuliselt. Eile hiina restoranis sõi meie laudkond lillkapsast, lambavardaid, ube, igasugu köögiviljapadasid, Kasper sõi saia ja jõi vett peale. Ma täitsa mõtlesin, et ma panen kirja need seitse asja, mida Kasper sööb, et jääks märk maha järeltulevatele põlvedele või et keegi ei arvaks, et meil siin elu meelakkumine on. Kasper sööb tomatit, kurki, pitsat, pastat/makarone, leiba, õuna, draakonivilja, mangot, juustu, krõbinaid, piimasuppi, lõhet, vahel natuke kana, muud liha pigem mitte. On jah natuke rohkem kui seitse, aga kas niimoodi süües kasvab lapsest normaalne inimene, keegi teab?

Egas midagist, olgem moodsad edasi ja kirjutage mulle, kuidas Eestis ilm on (hehee) ja mis Savisaar teeb ja mida te võileiva peale paneksite olukorras, kus juustu ja sinki ja vorsti ei ole?

Ikka munadest

Kasper õhtul enne magamajäämist: “Emme, ma olen juba ammu tahtnud küsida ühte asja. Kui vana on maailm?”

***

Kasper: “Miks on nii, et Inglismaa on üksainuke, aga inglise keelt räägitakse igal pool?”

***

Karmen laulab endamisi mingit laulu. Küsin, mis laul see on, selgub, et taanikeelne sünnipäevalaul. Või kas ikka on taanikeelne, kahtleb Karmen. Dutch on ju taani, ei?

***

Karmen liikus inglise keele tunnis edasi kõrgeimasse, Native Speakerite gruppi (õnneks nad seda taani laulu asja ei tea). Yay! Vahime kolmekesti koos õhtuti sarja “The Middle” – see on tõeliselt hea, sobib igale vanusegrupile, parajalt koomiline, soovitan kõigile – ja muidugi inglise keeles. Karmenil pole tõlget enam vaja. Siinpool on üks proud momma!

Pildikesed kohvikust, meie maja ees kasvavatest vartest ja Kalmeri lõunasöögist tuvi(iuu!)munadega.

Seitsmevärviõieke

Lastel on nüüd nädalajagu koolivaheaeg olnud. Ega me midagi väga erilist siin polegi teinud. Alustasime vaheaega suure pauguga Shanghais, aga nagu meie lastel kombeks, saavad nad kohe köha või nohu või mõlemad ja sinnapaika kogu fun jääbki. Aga no loomaaias käisime ära ja pandad-pingviinid-jõehobused vaatasime üle.

Mulle meeldis panda. Suurema osa ajast ta lihtsalt ignos publikut, ühel hetkel istus tötsti tagumikule maha, selg vastu puud ja kukkus bambusevart järama nagu muiste.

17793376_1531975130180945_54813932_n

Ülejäänud koolivaheaja oleme kenasti kodus veetnud nii nagu peab, ei ole kusagil ringi kolistanud. Kahjuks saab see kodune mõnus ja hubane nelja seina vahel puhkamise ja leiva luusse laskmise aeg nüüd läbi – siiski mitte veel homme, esmaspäeval, oh ei, alles teisipäeval oodatakse präänikuid koolimajja. Ma ei tea, mitmes vaheaeg see lastel sel aastal juba on. Kolmas kindlalt. Me oleme selle nädala aja jooksul kõike teinud. Rohkem ei ole enam midagi teha. Kõik on tehtud!

Me oleme küpsetanud.

17858039_1536363093075482_550203356_n

Lapsele tõuksi ja kiivri ostnud, et sõida, nagu homset poleks.

17842180_1536345856410539_1557245442_n

Oma lemmikus “Lenbachis” söömas käinud.

Palli mänginud.

17842078_1535938166451308_1581256200_n

Laadal käinud ja vaadanud, kuidas onu maalib filigraanseid järjehoidjaid.

17842167_1535938379784620_1105051427_n

Massaazhis käinud.

Sellest mul pilti pole, sest me käisime käemassaazhis ja meie käed olid hõivatud olulisemate asjadega.

Hollywoodi ees pilti teinud.

17842234_1536345696410555_1175022436_n

Fraseri (see tilluke onnike, kus me eelmisel aastal elasime) vetsus pilti teinud.

17888140_1536472383064553_914382072_n
Meil on imeliku valguse tõttu nii lahedad ninad!

Toolist pilti teinud.

17842529_1536345546410570_316991769_n

Shopanud.

Viskasin kaks nädalat vaasis olnud lilled lõpuks minema (koledaks need ei läinudki, olid lõpuni kobedad, ainult mul endal sai neist siiber) ja ostsin kaks vaasitäit roose, siis neid….eee…valgeid lilli ja siis veel neid teisi valgeid lilli. Mingid roosad ka. Suur sületäis hurmavaid õisi. Eks mõnevõrra kalliks läks, aga, ärgem unustagem, linna minnes tegime kokkuhoidu: selle asemel, et minna taksoga (umbes 13-15 rmb, ehk midagi 2 euro kanti), sõitsime sinna bussiga (1 rmb (14 senti) nägu, Kasperi-jupats tasuta). Kokkuhoitud raha eest soetasin nõudekaupmehe järelkärult Sagaformi Finland kausi. Mis see maksis, pole mul halli aimugi, sest ma võtsin sealt veel ühe suure kausi ja hunniku väiksemat tilu-lilu ja pidin selle eest välja käima kõvad 15 rmb (2 eurot). Draakonivili maksis 8 rmb (euro?) ja valges kausis on mingid tundmatud puuviljad, kes teab, see teab, meie näiteks ei tea, aga maitsesid head.

Ikka kuidagi läheb mul jutt rahale, ma ei tea, miks nii on. Mis oleks hea turvaline poliitiliselt korrektne teema?

No ilm ikka, eksole.

Hooaegade vaheldumine on siin kuidagi teistmoodi võrreldes koduga. Praegu on näiteks lehtede langemise aeg. Kui öösel on kõva tuul olnud, siis saab mõnusalt sussi lehestikus sahistada.

Naljakas on ka see, et igihaljad puud on siin peamiselt lehtpuud. Ja need, mis praegu roheliseks on läinud, need on okaspuud. Ja maasikaid ei panda siin sügavkülma mitte talveks, vaid suveks. Meie juba sööme, ei meil pole aega oodata.

Novot. Sedamoodi siis. Kas munapidustused said läbi muidu või on alles ees? Ma ei oska isegi midagi ettekäändeks tuua, miks ma seda ei tea. Kas kodune (mitte-)elu mõjutab ajutegevust? See ei saa ju ometi olla. Hiina kalender? Aa, ma tean, ma unustasin oma mäluvitamiinid võtmata! Yolo!

Kuidas teil muidu läheb ka?

17821108_1535938619784596_859037788_n