Meil aias kasvavad sellised. Mul ema teadis, mis see on. Aga ma ei mäleta enam.
Hiinlasest putukas nr 1.
Ja nr 2.
Sügisel Linhais nägime sellist mehikest, st mina märkasin ja jäädvustasin.
Meie kõrvalcompound Marina Cove. No päris Kadriorg ega Politseipark ei ole muidugi, Treppojast rääkimata, aga käib kah.
Sudune hommik. Kahe maja vahel paistab muidu see suur kolakas-maja. Suduga ei paista midagi.
Tellisin Eestist Kasperi sõbrannale käevõru. Palusin oma peret, et nad selle ära tooksid. Tulevad.
Meil on täna jälle üle 30 kraadi. Veebruarist siiamaani oli päris magus tunne, et oh meil on nii soe ja mõnus, nüüd enam nii lill elu pole. Peab ikka tagasi kodumaale kooserdama, midagi ei jää üle.
Oi, laupäeval oli meil ju pidupäev. Meid kutsuti külla. Käisime Mr Cheni majas lõunasöögil ja loquateid pugimas. Elab tema Suzhoust mõnevõrra kaugel ühe saarekese peal Taihu järve ääres. Umbes seal, kus sinine noolekene.
Taihu järv on üks Hiina suurimaid mageveejärvi (siiski mõõdustikult Peipsist natuke väiksem), mis on käesoleval ajal tugevalt reostatud. Kuid sellegipoolest on väga kaunis. Umbes selline*.
Tee peal jäi pojukene küll kõrgesse palavikku, mistõttu noormees oli kohati üsna kustunud olekus, aga õnneks mitte fataalselt.
Lõunasöök korraldati loquati-hooaja puhul. Tuleb välja, et see on kohalik puuvili, mida väga hinnatakse, ja Suzhoule lähim koht ongi seesama saareke, kus neid väga palju kasvab. Ja kuna hooaeg on väga lühike, ainult kaks nädalat, siis voorib lühikese perioodi vältel kohale miljoneid inimesi, kes ostavad kokku kõik piirkonna loquati-varud. Nende puuviljadega on selline imelik lugu…ma algul ei arvanud neist suurt midagi. Aga seal saime neid otse puu otsast süüa ja need olid väga väga head. Sõime seal paar puud tühjaks ja saime veel kastitäie kaasagi.
Ei ole viisakas öelda, aga ma suti pelgasin seda lõunasööki. Eriti peale seda, kui aias nägime suurt pesupali äsja järvest püütud tigudega, kes pidid samuti söögiks valmistatud saama. Kuid. Minu pelgused olid asjatud, lõunasöök oli väga maitsev, laual olid vähid, pisemad ja suuremad krevetid, beebibambused, tomatitoidud, kalad, juurviljad. Kõik oli täiesti söödav, mitte-elus, midagi ei helendanud. Eks siis me sõimegi. Lapsed said mängida kohaletoodud hiina lapse ja hiina koeraga. Koerad on Hiinas väga targad loomad, saavad hiina keelest aru nagu muiste ja söövad ka riisi ja puha.
Peale lõunat palusime aga Mr Wul bussile hääled sisse panna ja meid kohaliku vaatamisväärsuseni sõidutada. Selleks oli Liwu Cave. See oli selline maa-alune moodustis, mis hiinlaste poolt oli ilusti värviliselt valgustatud ja siis sai selle eest raha küsida.
Poeglaps oli sellel hetkel peast täitsa soe ja seetõttu mitte väga huvitatud meie ettevõtmistest.
Möödunud nädalal sattusin jälle korraks siiditehasesse. Sellised need bad boyd on, kes kogu selle ilu taga seisavad.
Head uudised! Meie rahvavabariigis saab nüüd raha eest soetada Kalevi tooteid! Ligikaudu 6 eurot maksab üks toode.
Aga mina püüan tervislikumalt toituda ja minu toitvad näksid neil päevil on sellised:
Ja, meeldiva vahepalana saan teatada, et nüüdseks on mu silmad jälle midagi uut näinud, sest ühel kaunil pärastlõunal saime kõik sellise toreda sündmuse osaliseks, kus jaapanlaste peenes Aeon Mallis üks hiina ema oma Kasperi-vanust poissi…kilekotti pissitas. Aeon Mallis on puhtad, korralikud, pottidega tualetid. Seal on isegi lastepott. Ja tema. Tema võttis kaasa kilekoti. Ja pissiva poisi. Samas, tuleb tunnistada, on see ikkagi edasiminek võrreldes selle pildiga – mida me jällegi omaenese silmakestega nägime -, kus vanemad pissitasid last kaubanduskeskuses…põrandale. Laps tegi häda ära, pere liikus edasi, neist jäi maha kollane loiguke – kõik suhtusid sellesse mõistvalt. Nii et tegelikult on kilekott puhas areng.
Mul ei ole tükk aega kirjutamiseks vaimu peale tulnud. Ma ei tea, on see kevadväsimus või siinne ajusid küpsetav kuumus. Võibolla vanadus. Võibolla midagi muud.
Ja noh, millest nii väga rääkidagi. Ega me muud ei olegi teinud kui söönud ja…nojah, põhiliselt söönud. Eelmisel nädalavahetusel käisime juhtumisi kaks päeva järjest erinevates sushirongi (sushi train? conveyor belt sushi? mis see õige nimi oleks?) kohtades. Siiani ei olnud kordagi sattunud, nüüd kohe kaks korda järjest. Esimeses oli ilgelt odav, iga taldrikutäis maksis 8 rmb (umbes euro) ja seal taldrikul oli näiteks kuus kurgimakit või kaks kalamarjasushit. Ka kõik joogid maksid sama palju. Näete, kollaseid taldrikuid kogunes päris palju, aga õnneks ei pidanudki lapsi panti jätma.
Teises kohas oli vähe teine süsteem, taldrikud olid eri värvi ja eri hindadega. Oli kallim ja mitte tingimata parem.
Laupäeval oli koolis International Day, selle puhul sai seal osta – noh, mis muud kui – igasugu sööke ja jooke ning tutvuda inimestega. Uskumatu, et koolis on lubatud pakkuda alkoholi. Igas letis sai lisaks taanipärastele pannkookidele, soome võileibadele või ameerikamaa krõpsudele osta külma õlut või mis veel hullem, punši. Õpetajad jalutasid ringi, õlled käed ja nautisid elu. Muide, Hiinas ei ole alkoholimüügil mingeid piiranguid. Osta võib seda ükskõik kes ja ükskõik mis ajal. Täitsa vabalt võiksime Karmeni saata õhtul kell 22 meie värava kõrval asuvasse poodi ja lasta tal tuua üks sikspäkk. Ja kui juba läheb, las toob siis rummi ka. Ilma probleemita tooks ta selle koju ja meie võiksime seda reede õhtul filmi kõrvale nautida. Hmm….sounds like a plan.
Teisipäeval oli juba korra käidud viisakas pelmennajas väike õhtusöögikene ja peale seda ka juba tavapäraseks kujunenud Trivia ots Camel Baris. Mõnus söök, mõnus jook, mõnus seltskond, kehvad tulemused Trivias – kõik nii nagu ikka. Aga me ei jäta, me oleme vaprad (ja ilusad) ja pushime võiduka lõpuni. Ükskord me võidame niikuinii! Tegelikult piisaks ka eelviimasest kohast, eelviimane koht saab nimelt tasuta shotid. Üks kord on sedagi juhtunud, aga nüüd oleme rabelenud edetabeli keskpunkti ja tasuta shottide seisukohalt on see not good.
Muidu tegelen ma peamiselt sellega. Ma tõesti kunagi mitte väga ammu pesin seda akent.
Novot. Kui ikka vaimu peale ei tule, siis ega midagi kirja panna ka ei oska. Niimoodi see elukene kord juba on. Ootame ilmade paranemist, ehk siis hakkab jälle midagi tulema. Jällenägemiseni!
Nojah, lõbustuspargist pidime ju rääkima. Käisime seal juba eelmisel nädalal. Asub see Jinji järvest ida pool, meie poolt vaadatuna täpselt järve vastaskaldal. Ilm oli kaunis ja jäätist sai ja puha. Eriti palju atraktsioone seal polnud, aga need, mis olid, vaatasime üle. Mental note for myself – vaaterattale enam ei lähe. See läks ikka väga kõrgele. Mulle ei meeldi kõrgused. Ei. Ei. Ei.
Aga mis mulle suhteliselt meeldis, oli kardisõit. Jagunesime mees- ja naiskonnaks…hehee, mees- ja naiskonn….ja noh, mis ma oskan öelda, huvitav kogemus, suured kiirused ja bensuhais…ideaalne perepäev.
Pärast lõbustusi liikusime edasi Times Square’i poole. Vot see on nüüd selline idakalda keskpunkt, kui nii võib öelda, kuhu me teenimatult vähe oleme sattunud miskipärast. Järgmine note: mine rohkem idakaldale.
Sellest pooleliolevast kolakast pidi tulema Hiina kõrguselt neljas või viies hoone. Praegu (ja ilmselt järgmised 10 aastat) on ta lihtsalt pooleliolev kolakas.
Käisime seal söömas Shin Kong Place’is sellises peenes Taiwani restoranis nagu Din Tai Fung, kus sõime xiao long baod. Need on sellised pisikesed pelmeenikesed erinevate täidistega. Sellist teenindust, nagu seal, pole mina varem tunda saanud. Töötajaid oli saalis umbes sama palju kui külastajaid. Teenindajad rääkisid inglise keelt, olid äärmiselt peenetundelised ja viisakad. Piisas mul vaid korra õlgu väristada (kuskilt midagi puhus), kui tervele perele toodi pleedid peale. Söök toodi lauda kummarduste saatel, nõud libistati kandikult maha vaikselt ja elegantselt, õhkkond oli pidulik ja sofistikeeritud. Omaette vaatepilt oli see, kuidas neid väikseid (xiao tähendab väikest) long baosid vooliti. Terve köögitäis kokapoisse askeldasid asjalike nägudega (no vähemalt ma arvan, et neil olid asjalikud näod maskide taga) köögis, mis nägi välja nagu operatsioonisaal.
Need baod olid muidu sellised. Osad oleme juba nahka pistnud.
Kui kõhud täis, astusime läbi veel kõrvalmajas asuvast Eslite raamatupoest. Raamatu- ja kantseleitarvete poed on minu lemmikud. Enam ma nii väga ei tunne seda kutset, aga lapsepõlves veetsin nii mõnedki kaunid tunnid Nõmme raamatupoes (see eksisteerib siiani muide) vihikuid nuusutades (neid, millel kuivatuspaber taga, mäletate?) ja kustukumme näppides. Kuid geneetika vastu ei saa, nüüd kuuleb kutset minu asemel Karmen, kes oleks hea meelega poodi elama jäänud.
Kesknädalal oli väikesel lapsel kooliga ekskursioon parki Baitang Arboretum. Ma läksin vabatahtlikuna parent helperiks (ja tegelikult lapsele tõlgiks) kaasa. Uskumatu, millised ettevalmistused siin tehakse enne taolist väljasõitu. Vanemad kogutakse kõik kokku. Peetakse pikk (aga sõbralik ja üldse mitte tüütu) loeng kõikide riskide (keegi teeb püksi, keegi hakkab bussis oksele, buss läheb katki, keegi võõras tunneb liiga palju huvi laste vastu jne jne) kohta, antakse lugeda viis lehekülge risk assessmenti, kirjeldatakse kõiki potentsiaalselt ettesattuvaid ohtusid. Üks õpetaja on käinud läbi selle teekonna, kuhu minek on ja teinud kõigest pilti – parklast, WC-dest, teepiiretest, kus me maha istume, kus kunsti teeme, kus on prügikastid jne. Sõidule võetakse kaasa kõikide laste kindlustusandmed, ilma selleta laps kaasa ei saagi. Igale vanemale anti 3-4 last kullipilgul valvamiseks. Etterutates võin öelda, et riskid mineerisime, ohud möödusid meist ja kõik lõppes õnnelikult. Oli erakordselt kuum päev, sooja oli üle 30 kraadi, nii et me olime Kasperiga küllaltki päikesepiste äärel paar korda, aga ikkagi jäime ellu.
See, kuidas siin õpetajad lastega tegelevad ja räägivad, on imekspandav. Ma tahaks pooled Eesti õpetajad siia koolitusele tuua. Kõik õpetajad, ka võõrad, teavad lapsi nimepidi. Iga õpetaja, kes lapse lähedusse satub, ütleb mõne hea sõna või silitab lihtsalt pead. Õppetöö toimub läbi lihtsate mängude ja laulude. Kasper laulab meil kodus olenevalt tuju- ja ilmaoludest pidevalt kas matemaatikalaulu “faiv, ten, fiftiin, tventi, tventi faiv, töörti, töörti faiv, footi, footi faiv, fiftiiii” või “Good morning, good morning, hello and how are you” või “It’s time to tidy up, tidy up, tidy up” või hoopis koreakeelset (hammidaa, hammidaa) sünnipäevalaulu. Need lihtsalt jäävad külge ja nende abil on võimalik lastele mõnusal viisil õpetada asjade koristamist, arvutamist, kuude nimesid ja mida iganes. Ma saan täiesti sajaprotsendilise kindlusega väita, et mu laps on koolis õnnelik. Ja muidugi on Kasperil koolis ju Aimee. Aimee adopteeris ta vist kohe esimesest päevast ja nüüd ei jää tast enam sammugi maha. Nad mängivad koos ja söövad koos ja õpetavad teineteisele keeli. Aimee oskab juba tsipa eesti keelt (aitäh ja numbreid ühest kümneni) ja Kasper lõuna-aafrika oma (sest Aimee on sealt pärit). Ma ei tea, kuidas nad suhtlevad, sest Kasper on ikka veel suht umbkeelne, nad vist mõistavad teineteist kuidagi ilma sõnadetagi. Küll on toredaid lapsi olemas ilmas.
Siinne kool on kahtlemata kõikide plusside juures üks kõige suuremaid. Kui oleks võimalik, siis ma tahaks, et mu lapsed saaksid siin käia lõpuni välja, et neil oleks võimalik kasvada suureks pingevabalt ja koolistressita ning märksa laiema silmaringiga, kui seda on võimalik saavutada kodus.
Ideaalne blogipilt. Kellegi näod, peale mu enda lapse, ei ole näha.
Aga jälle on ju käes euromeloodiate aeg. Tahtsin ka näha, et mis seal siis viltu vedas, aga näe, ei midagi. Meie riigis seda videot ei ole. Ma võin ju vabandada, aga sellest pole palju kasu. Palun kirjeldage keegi oma sõnadega valitsenud meeleolusid, Koidu meiki, Laura häält, publiku ovatsioone ja muud taolist, et ma ka osa saaks.
Nii, aga on ju reede! Seda tuleb jäätisega tähistada. Kellele hernejäätist?
Ja näete, kohe sõnasin ära. Ei ole vaja rõõmustada, et soe ja mõnus ja romanss peal.
Pidin juba langema depressiooni, aga siis tuli meelde, et mul ei ole selleks aega ega vajadust. Üks mõnus kodune lebopäev hommikuste võileibade, puuviljasalati ja isetehtud maasikajäätisega ei voola ju ometi mööda külgi maha kellelgi. Nii sündigu. Kaks tükki õpivad mul siin hiina keelt, kõige pisem üritab neid jõudumööda segada ja mina ei suuda otsustada, kas minna vannituba koristama või lugeda oma uusimat Dick Francist. Ei ole kerge kellelgi…
Üldiselt on siin meie Suzhou linnakeses ikka kohe päris mõnus. Näiteks täna õhtul käisin poes. Paistis kuu ja rõõmsalt vilkusid mõned tähekesed. Õhk oli sume. Konnakesed krooksusid. Mulle tuli kohe romanss peale.
Pilt tehtud meie maja poole. Meie väike castle paremal.Pilt samast kohast, aga värava poole.
Üldse minust on siin selline loodusesõber saanud, et ära sa märgi. Ma ikka üritan siinseid loodusnähtusi pildile saada, aga ma lootusetult sakin selles. Alati ei ole asi minus muidugi. Näituseks olen siin juba mitu korda märganud selliseid varblase-tuvi mõõdustikus liblikaid. Nagu nahkhiired peaaegu. Aga katsu sa neid pildile saada. Nad on väga aeglased lendama, aga teisalt nad ka ei peatu kunagi, et neid saaks pildistada. Täna ajasin tükk aega taga, aga lõpuks pidin ikkagi mandlipuud fotografeerima. See vähemalt ei lenda eest ära.
Ja üks hommik, kui olin lapsed asumisele kooli saatnud, nägin ära ka ühe neist valjuhäälsetest õistest kraaksujatest.
Sihuke vennike. Ennast pole ollagi, aga suuga teeb suure linna.
Neljajalgsetest lemmikutest rääkides tahtsin ära mainida, et liikide poolest sama mitmekesine nagu siin on loodus (maailmas kolmas koht peale Brasiiliat ja veel ühte teist väga liigirikast riiki, mida ma praegu ei mäleta), on siin ka liikluspilt. Viie minuti jooksul tee ääres seistes möödub sust siin sama palju Maseratisid, Lamborghinisid ja kabriolett-Porschesid kui e-bike’del tädisid-onusid, tuk-tukke, igat masti taksosid ja muid riistapuid.
Kas teie teadsite, et saumiksriga ei saa munavalgeid vahustada?
Mina ka ei teadnud. Seepärast mul esimene laar munavalgemassi untsu läkski. Ja et miksrit mul siin pole, siis pidin vanakoolimeetodil munavalged vahtu lööma. Ma ei suuda ära imestada. Kui tubli ma ikka olen. Käsi küll siiani vibreerib, aga suu matsub.
Mul oli ju suur tahtmine Pavlovat teha.
Ja see tahtmine tuli nii sobivalt just siis, kui Kasper valiti selle nädala Golden Childiks ja talle anti kuldne auhind ja pallikene. Auhind antakse kuidagi rotatsiooni korras (no ses mõttes, et ilmselt iga laps saab selle mingil ajal, kedagi ilma ei jäeta), aga sellega käib kaasas ka selgitus ja Kasper sai selle tubli inglise keele rääkimise eest ja selle eest, et ta nii palju sõpru on endale hankinud. Vanemad võisid tulla kooli seda tunnistama ja pärast koolibussiga koju sõita. Ma ei lasknud endale seda kaks korda öelda. Koolis oli väga tore, aga bussiga ma enam ei sõida, sest lapsed karjusid ja mul läks süda pahaks.
Piltidel on kooli koridor, loquatipuu, lõputu koolibusside jada ja Shackletoni tööpakkumiskuulutus.
Kooli koridor.
Loquatipuu.
Lõputu koolibusside rivi.
Shackletoni kuulutus.
Kool on siinmail ikka üle ootuste mõnus! Kodus oli meil pidevalt häda, et Karmen ei tahtnud kooli minna. No poisid kiusasid ja ta pandi istuma kellegi mitte nii sõbraliku inimesega ja mõni õps ei meeldinud. Siin aga muud ei kuule, kui et “tahaks, et laupäeval oleks ka kool”, “ma ei taha haigeks jääda, ma tahan raudselt kooli minna” ja “ootan juba esmaspäeva, siis saab kooli minna”. Laps ise triigib oma koolivormi ja ärkab meist kõigist kõige varem (tsipa peale kella 6!), sest tal on hirm, et me magame sisse ja jääb seetõttu koolibussist maha. No kes on sellist asja enne kuulnud! Mul on kohe päris kahju Eesti lastest, kes ei ole vist uneski näinud, et on olemas ka toredaid koole, kuhu tahetakse minna. Kus on lõbus. Keegi ei kiusa. Õpetajad kiidavad ja silitavad pead! Mitte keegi ei ütle midagi halvasti, mitte kunagi. Ütle, et ei ole hea meel laste pärast. See on ikka nii suur win siin, et alleaa.
Kasperil läheb ka koolis hästi, ainuke asi, et saab pidevalt sõjatandril vigastada. Üle paari päeva leian jälle tema kotist kirjakese school medicult, et “minor scratch on left foot” või midagi taolist. Täna oli “face bump” – oli saanud jalgpalliga pähe. No või näkku, kui täpne olla. Kõik dokumenteeritakse ja saadetakse lapsevanemale teadmiseks, midagi ei toimu salaja. Üks päev oli keegi lapsevanem saanud kooli sööklas toorevõitu sealiha: kohe pandi teema suure kella külge, kõiki vanemaid informeeriti meili teel, kogu liha rekvireeriti, kokk pandi tõenäoliselt istuma ja kool vabandas ette ja taha. Ei mingit “meie personaliga pole kunagi midagi sellist juhtunud” ega muud taolist sooja õhu puhumist. Juhtus jama, juhtus, tunnistame, püüame edaspidi paremini ja elu läheb edasi.
Nädalavahetusel käisin Garage Sale’il kuskil ida pool mingis imekaunis compoundis.
Siis rookisime natuke seda meie lompi, kus vähid elavad ja rõõmsasti hüplevad, et neil natuke lahedam oleks:
Teeme ära! Hiina moodi.
See vahejuhtum leidis aset õnneks enne face bumpi ja toimus iseeneslikult. Karmen solidaarsusest kordas seda järgmisel päeval. Meil on hambaheitmiskuu!
Säänsed lood siis siinpool Venemaad! Mida teil ka kuulukse? Kas sooje ilmu juba lubatakse või jääb see aasta suvi üldse ära, et siis ma tean, et ei hakka üldse tulemagi?
Hiina elu 