Elu õied

Lähen lapsele lasteaeda järgi.

Kaspuraator: “Kas sa küüneviili tõid?”

Mina (segaduses): “Pidin tooma või?”

K: “Ei.”

**

Kasper loeb rühmatubade ustelt nimesid kokku: “Pärna, Tamme…”

Mina: “Mis rühmasid sa veel tead?”

Kasper: “Toome, Õunake, Kirsike, see…eee…Mädamuna”. (=Pesamuna)

25530240_1795025727209216_1934275997_n
Noormees kusagil lennujaamas (Shanghai? Helsinki?) ühe käega kätekõverdusi tegemas.

 

Advertisements

Liivalaia, Koidula ja veri lumel

Kasper: “Kui meil Telia ei tööta, siis võtame Starbucksi!”

*

Kasper: “Emme, mida turtle tähendab? (mitte et ta ei teaks, mis see tähendab, teismelised ninjakilpkonnad on meil praegu väga in). Mina: “Kilpkonn”. Kasper: “Aga miks seal sõnas siis frog ei ole?”


Suur laps jõudis ka nüüd koju. Tuli ise, või noh, lennuk tõi. Minult küsisid nii mõnedki inimesed, et kas ma muretsesin ka. Päris ausalt, ei muretsenud. Mis mul muretseda. Lennukiga on lapsel tunduvalt mugavam ja lollikindlam sõita kui näiteks bussi või rongiga. Lennuk ei tee vahepeatuseid (eeldavasti). Lennukil ei saa katki minna rehv ega sõida ta ka kraavi (no jälle, eeldatavasti). Keegi ei saa lennutrajektoorile pikali visata, nii et lennuk peaks tegema äkkpidurduse. Lennukiga ei saa juhtuda avariid, kus keegi kõrvalteelt sellele ette keerab või tagant sisse sõidab. Piloodid on kindlasti harvemini purjakil kui bussi- või rongijuhid. Palju positiivseid noote! Seega. Laps jõudis rõõmsalt kohale ja kui mitte arvestada pisikest ebameeldivust lounge’i mittelubamise näol (tuleb välja, et alaealine ei saa üksi lounge’i), siis oli kõik broo.

*

Käisin siin vahepeal stand uppi vaatamas. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid hoopis sellest uuest trendist, mis on kinosaalide kõrval ilmselgelt jõudnud ka suurtesse teatrisaalidesse. Inimesed ostavad piletid, jättes järgmisega ühe tooli vahet. Mind ajab see ikka üsna kettasse. Comedy Estonia lehel oli mitmeid inimesi, kes tahtsid osta kõrvuti pileteid, aga ei saanud, alles olid vaid üksikud kohad. Ilmselt jäi nii mõnelgi minemata, sest no mida sa lähed sinna näiteks peikuga, kui üks istub saali ühes ja teine teises otsas. Stand up, see on ju fun, see on nali, see on kõht kõveras naeru mugistamine ja seda üksi teha on sama hea nagu üksi trips-traps-trulli mängida (ma tahtsin tegelikult siia teise võrdluse tuua, aga meil on ikkagi pereblogi siin). No parem kui lihtsalt lakke vaadata, aga igasugune mängurõõm jääb olemata. Nii et minu maailmas on istekoha vahele jätmine big no-no ja kui sa seda teed, siis ma ütlen sulle, et jõuluvana näeb seda!

*

Käisin täna shoppamas. Võtan siinkohal tagasi kõik sõnad, millega olen varasematel aastatel eesti kaubandust kirunud. Eesti kaubandus on super! Kõike on. Igasugu asju leiab. Erinevates suurustes, värvides, mudelites. Riideid, jalanõusid, raamatuid – RAAMATUID! -, mänguasju, kosmeetikat – ütle üks asi, mida poes ei ole (näed sa ei ütle). Kõike on. Mitte et ma nii väga tahaks ASJU osta. Asju ma ei taha. Aga raamatuid tahan küll. Näitan teilegi, mis ma soetasin.

25397827_1790007847711004_1975141707_o.jpg

Elin Toona Lotukata lugusid lugesin juba lapsena ja need olid väga mõjusad. Nüüd siis on ta mälestused üheks suureks ja paksuks teoseks vormunud ja ma ei jõua ära oodata, et seda lugeda. Nesbø on mu ammune lemmik, mul on kõik ta eesti keeles ilmunud raamatud loetud ja kodus riiuliski, “Punarind”, “Vereteemandid”, “Päästja” ja kõik need, “Lumememm” – see oli ju just kinoski, kas nägite? (kui nägite ja oli jama, siis on asi ilmselt selles, et film on alati raamatust kehvem). Ja “Doktor Proktori puuksupulber” on meil ka kodus olemas, nii raamat kui ka film – Kasper ütleb küll “Doktor Brokkoli” selle kohta, hehee -, noh veidi jubedad lood on need doktori-lood (Ajavann on veel ka), aga võibolla me Kasperiga ei ole selleks lihtsalt veel valmis, peame nati kasvama ja siis julgeme vaadata ilma, et peaks sõrmede vahelt piiluma. Nesbø lihtsalt on selline…verdtarretav ja õudne, nordic noir oma headuses.

Nii, mis siis veel. Koidula raamat. Midagi nendes eesti kuulsates kirjaneitsites ja nende elulugudes on, mis mind paelub. Alles ma siin lugesin Marie Underi päevikuid – muuseas, praegu tekkis selline assotsiatsioon, et nii nagu Koidulal oli ka Underil kaks tütart ja neist ühe nimi oli Hedda (sünnipäraselt küll Hedvig). Just sel nädalal rääkis monograafia kokku pannud Malle Salupere “Pealtnägijas” ja mulle tundus see nii huvitav.

Ja viimaseks Heljo Männi mälestuste raamat. “Väikesed võililled” oli lapsena kindlasti üks mu lemmikraamatuid. Mõni aeg tagasi üritasin seda oma lastele lugeda või lugeda anda, aga see üritus feilis täiega. No ei ole enam see ajastu. Nad ei suuda enam selliste lugudega samastuda. Mismõttes ema tärgeldab kleidikraesid ja vihikuid joonitakse ja..? Kuidas see meid peaks puudutama või huvitama? No ei ole midagi teha. Suur laps loebki mul nüüd enamasti inglisekeelseid raamatuid ja kiidab juurde, et eesti keeles nii häid pole, kuigi tegelikult me lihtsalt pole kursis eesti raamatupoodide valikuga ja kindlasti leiab sealtki häid teoseid.

Nii et selline väike kõrvalpõige eesti kultuurilukku, ei ole ma ju ilmaasjata Eesti Humanitaarinstituuti lõpetanud, mingid huvid on mul jätkuvalt säilinud ja oma varjust üle ikka ei hüppa, ürita kuidas üritad.

Niisiis. Eesti kaubandus rokib. Kui mul oleks midagi poest vaja, aga mul kahjuks ei ole, siis ma hea meelega läheks ja ostaks. Senikaua ostan raamatuid. On ikkagi jõulukuu!

Aa! Peaaegu oleksin unustanud. Ma ehtisin ju kodu jõulude puhul ära. Kohe näitan!

25393992_1790078551037267_404932333_n

There! Tehtud.

 

 

Meie igapäevast ikaldust anna meile…

Jõudsin koju. Mis see karma-maailmas tähendab? Tähendab seda, et kõik kodumasinad võivad lõpuks ometi käpad taeva poole virutada ja alla anda. Perenaine jõudis koju, las lahendab. MIs tal muud ikka teha on.

Nähtavasti juba mõnda aega oli ikaldunud netiühendus. Enamuse aega ta nagu oli, aga kui mingit vidjot või midagi vaadata tahtsid, siis kukkus kolinal kokku. Egas midagi, kõne Telia poole teele, mure kirjeldus samuti ja jäi üle tehnikut ootama hakata. Siin algas esimene valukoht. Kui tehnik ütleb, et ta jõuab vahemikus 14:15-16:30, siis minusugune paanikaosakonna juhataja on selles vahemikus kenasti ka kodus valvel, valmis tehniku sisenemisel kulpi lööma. Mõte ju ilus, aga…

Jama algab selles kohas, et tehnik selles vahemikus ei tule. Lisaks ei olnud ma kursis ka sellega, et ta helistas vahepeal majaperemehele – kes paraku küll oli Hiinas – ja väitis, et nende andmetest nähtub, et viimase kolme päeva jooksul justkui oleks seadmetes tehtud miskisugune muudatus ja nett olevat priske nagu ponks. Peremees püüdis küll vastu vaielda – tundes mind -, et pole eriti usutav, et keegi seadmetes oleks miskit sudinud, aga tehnik oli kõigutamatu. Andmed näitavad, järelikult on. Siiski lepiti kokku, et tehnik helistab minule, kes ma ju parasjagu kodus teda ootamas olin ja väga hästi oleks suutnud teda veenda, et minust ei ole küll mõtet mingit tehnikaguru ette kujutada. Kui ikka nett jupsib, siis ta jupsib ja pole eriti tõenäoline, et ma ise seal miskit parandada oleks osanud.

Kõigest tunnike hiljem (ja pooltunnike enne meie kokkulepitud vahemiku tähtaja kukkumist) see sündiski. Tehnik helistas. Tema on kusagil kaugel ja andmed näitavad, et mul kõik korras. No ega ikka ei ole küll, ole hea mees ja tule ikkagi kohale. Saigi lepitud kokku kaunis õhtune kellaaeg, enne mida ma veel poisslapse lasteaiast ära tõin ja puha.

Saabuski õhtu kõrghetk. Tuli tehnik. Näppis seda ja teist ja lõpuks konstateeris, et kõik on kõige paremas korras. Lahkus.

Napilt tunnike hiljem kukkus nett kellade ja vilede kolinal kokku. Elustasin. Sain uuesti tööle. Lapsel õnnestus vaadata mõned multikad. See pgna telekas on ju ka sama süsteemi taga, arumaeivõi, kes sellise asja välja mõtles. Sai kõlistatud Teliasse – vabandage väga, oli probleem netiga, käis tehnik, kõik olevat korras, aga jama jätkub, aidake. Telia vaatas arvutisse ja teatas, et ups, tõesti paistab olevat jama – nett olevat  lühikese ajavahemiku jooksul suisa 78 korral kokku kolisenud. No tule taevas appi! Lubati saata uus noormees.

Ent õhtu oli veel noor. Jõudis kätte päeva magusaim hetk: laps oli unele suigutatud, emal oli plaanis vaadata ehk mõni filmike ja ehk isegi midagi netis lugeda või miskit. Aga dünamo: seal, kus oleks pidanud olema nett, ei olnud seda mitte. Et kellaaeg oli juba hiline, ei tahetud mind ka Telias enam kuulda võtta. Erinevad katsed netti tagasi meelitada ei ole õnnestunud. Kirjutan seda dramaatilist lugu puhtalt tahtejõu riismete pealt. Kui ma nüüd enam kunagi ei kirjuta, siis teadke, et nett ei naasnud. Teiega oli tore. Olen tänulik sellele tundmatule tegelasele, kes dzinn tooniku välja mõtles. Aitäh. Nukid. Over and out.

angry-2191104_1920