Maast madalast Sichuani pipar, hiina seened ja Eesti lumememm

Nagu aru saada, siis ma ei ole omadega sugugi mitte Hiinamaal. Oleme noormehega kahekesi kodus. Seetõttu mul ei ole ka kirjutada uudiseid Hiinamaast. Või tegelikult, natuke on ka. Sealkandis nimelt sündis ime – nagu kohalikud ütlevad, üle 10 aasta sadas lund. Ma muidugi mäletan, et kui me 2016.a jaanuaris seal olime, siis sadas nagu ka paar päeva, aga küllap kohalikud teavad paremini. Ma ei julge nendega vaielda ka, see tähendab, ma ei oska.

Selle erakordse sündmuse puhul suleti koolid, jajaa, ma ei tee nalja. Karmen passib juba mitmendat päeva kodus ja vuhib koolist antud ülesandeid teha, nii et kui ma talle helistan, siis ta ei saa rääkida, sest teeb hiina keele kodutööd. Ja isegi abikaasa ei pea esmaspäeval tööle minema. Oot ma katsun teile leida mõne pildi sellest…Nii, ma panen paar fotot Shanghaist. Näete, millised maailmalõpumeeleolud seal valitsevad. Kaos, hüsteeria, paanika. Ja allpool vidjo Suzhoust. Kole, kole on elu seal Hiinamaal!

 

Et siis asi selge oleks, ma ei ole kodus mitte seetõttu, et ma kardaks lund, vaid lapse tervise tõttu. See tahab natuke turgutamist koduses miljöös. Püüame ravida, tulemusi eriti pole. Kui keegi teab, mis põhjustab angiinilaadset kurgupaistetust, aga angiin ei ole (palavikku pole, antibjotsile ei allu), kestab kolmandat nädalat, üle ei lähe ja ükski arst ei oska arvata, mis see on, võib mulle teada anda. Äkki teeme koos meditsiiniajalugu.

Seniks püüan Hiinat leida siin, kus olen. Näiteks üks päev leidsin poest sellise toote:

Täitsa Hiina seened. Ja pomelot söön ka kogu aeg – kui te sööte, siis vaadake, kust see toodud on. Enamasti on Hiinast. Ma ju viimati isegi nägin neid jalgpalle puu otsas ja all vedelemas keset linna. Oot ma otsin pildi ka sellest…

Vaat selline on pomelopuu.

Aga muidu on mul kogu aeg jummalast kiire. No nii palju on teha. Ma olen pooleteise kuu jooksul käinud juba neli korda teatris (Ugala “Amaalia”, Piip ja Tuut “Pimedas ja teki all”, Draamateater “Viimasel minutil” ja “Bella figura”) ja kaheksa (issand! ma olen ikka täielik nolifer!) korda kinos (“Mõrv Idaekspressis”, “Väike ime”, “Jõulud ja puha”, “Paddingtoni seiklused 2”, “Molly mäng”, “Kogu maailma raha”, “Coco”, “Kahandamine”) . Okei, okei, nagu näete, siis poolte filmide puhul olen käinud lastega. See on teine asi. See ei loe.

Aga muidu ma loen küll. Pooleli on vähemalt viis raamatut korraga.

Eno Raua raamatu ma lugesin juba läbi, teised on pooleli. See Sichuani pipra raamat on täis suurt ehedat äratundmisrõõmu, oot ma näitan teile näiteks üht lehekülge:

Ja siis ma olen veel ära vaadanud tohutul hulgal sarju ja filme. Eile näiteks lõpetasin “The Fall” kolmanda ja viimase hooaja. Linnukesed siristavad, et seda olla ETVs eelmisel aastal “Languse” nime all näidatud, mina sellest midagi ei tea. Kõlbas vaadata küll.

Näed, justkui tellitult saatis abikaasa pildikesi lumisest Suzhoust. Ma jagan neid teiega täna tasuta.

Jah, see skulptuur pärineb minu lähikondlaste kuldsetest kätest. Tema on meil eestlane.

Pildike meie – ma eeldan, et – köögiaknast.

Nagu näete, on pilt karm. Ega midagi rõõmustada ei ole.

Aga ma pean nüüd edasi tõttama. Mul ju ka reisiettevalmistused pooleli. Just, me lähme peagi reisile. Ajastasime selle nii, et suureks vabariigi pidupäevaks jõuame ikka koju. Vihje, kuhu läheme, on ühel pildil antud 🙂

Tsutsufrei, sõbrakesed!