Hiina ime

Ükskord “Rooside sõjas” oli küsimus, et mida inimesed kardavad. Pakuti pimedust ja ämblikke, aga üht olulisimat ära ei arvatud. Vaatasin ja imestasin, kuidas keegi selle peale ei tulnud. Mina kardan seda kõige rohkem, rohkem kui pimedust ja ämblikke kokku.

Haigusi.

Neil päevil ei karda ma mitte midagi nii palju kui haigusi. Meie perel on neid lihtsalt rohkem kui fair share olnud. Mulle tegelikult juba aitas tükk aega tagasi, aga neid aina antakse ja antakse kapaga juurde. Vähe sellest, et Karmenil oli lapsena iga väiksemagi külmetuse peale angiin ja köha, et ma ühe lasteaia-aasta sisuliselt septembrist maini nonstop haiguslehel temaga olin. Meenuvad sulnid hetked ajutises kodus Mustamäel, kuidas Karmen ööd otsa köhis, nii et alt naabrid kell 3 öösel tulivihaseina vastu radikaid peksid. Oo need helged mälestused. Ja siis Kasperi jubedad nohud, adenoidid, öised larüngiidihood, stomatiidid, seletamatud ülipikaajalised kõritursed (praegu näiteks jaanuari algusest on tal kõriturse, mille kohta ükski arst ei oska midagi arvata), nüüd allergia…

Ma mõtlesin, et kui me läheme kahekesi reisile, siis jääb ära see oht, et lapsed jäävad reisiks haigeks. Seda on nii palju juhtunud, kindlasti rohkem, kui et nad on reisi alguseks terved. Karmen on pidanud omal ajal loobuma nii Egiptuse kui ka Mallorca reisist, kuna jäi haigeks. Viimati Hong Kongis käies oli Kasper selline poolpidune, mitte päris haige, aga terve ka mitte. Hambad ja pöidlad ristis käisime ära. Aga uut reisi neljakesi – ma lihtsalt ei julge plaanida. Ma mõtlesin, et me lähme kahekesi, siis pole probleemi.

Aga ma ei arvestanud sellega, et ka abikaasa võib haigeks jääda.

Gripp on, nüüd kõrvalt vaadates, üks kole haigus. Laupäeval nad Hiinast tulid ja selle endaga kaasa tõid. Kui muidu on see haigus nagu haigus ikka ülikõrge palaviku, pea- jm valudega, siis Karmenil on veel avaldunud erakordne kõrvaltoime. Ta nimelt sonib. Ja teeb seda täiesti ärkvel olles ja ringi käies. Vaatab täiesti normaalse näoga otsa ja loeb sulle täiesti uskumatut, jubedat, kreisit õudusfilmi käsikirja ette. Mõni nõrganärvilisem ema saaks selle peale südari, mina aga olen kõikenäinud proua…

27999692_1851590938219361_1645419021_o
Jah, see ripub mul kodus seina peal, sest see on nii tõsi.

…ja ei tee teist nägugi, vaid teen oma tavalisi kodutoimetusi edasi ja suunan lihtsalt lapse hella, aga kindla käega voodisse.

Ühesõnaga, long story short – me känseldasime oma reisi. Ega midagi üle ju ei jää, kui inimene on ligi 40kraadise palavikuga pikali maas ja ei suuda isegi karku alla võtta. Eile EMOs oli ta minu pilgu jaoks nii kole, et mina oleks küll arstide asemel ta juba esimese kolme tunni sees sisse võtnud (et teha vereproov, mis võttis alla minuti ja kogu lugu), mitte lasknud tal seal viis tundi kügeleda ja seda minutilist vereproovi oodata. Aga mida mina ka tean. Eriti “inimlik” on veel arstide poolt see, et kuna vastust tuleb oodata tund-kaks, siis anda range soovitus seda teha ooteruumis, koos kõikide teiste zombidega, hoolimata sellest, et haige ei jaksa enam eriti toolilgi püsida. Normaalne, nõuda seda 40kraadisega palavikuga inimeselt. Lõpuks õnnestus tal välja kaubelda, et ta võib ikka koju ära minna ja vastuse saamiseks helistada. Nüüd siis krõbistab Tamiflud, aga selleks on selgelt juba hilja. Ilmselt oleks abi olnud rohkem, kui ta oleks saanud selle hommikul kell 11, kui EMOsse läksime, mitte õhtul kell 17, nagu nüüd juhtus.

Üldse on minu jaoks arusaamatu, mida peaks haige inimene tegema pühapäevasel päeval Tallinnas, et abi saada. Kui sul ikka arteriaalset verejooksu kaelaveenist või silmaga nähtavaid ebola tunnuseid ei ole, ei saa sa kuhugi pöörduda, kus sinuga normaalselt ja kiirelt tegeldaks. Pole isegi tasulist valvearsti kusagil. Seda nad hoiatavad küll, et gripp on raske kuluga haigus, millel võib olla eluohtlikke tüsistusi ja sellega peab kiirelt arstile pöörduma, aga seda nad unustasid selgitada, et ära sa jumala eest pühapäevasel päeval haigestu. Lähedki EMOsse virelema ja loodad, et jõuad abi ära oodata, mitte ei viska sealsamas ooteruumis lusikat nurka. Neil ei ole seal isegi veeaparaati, et saaks vett juua. Ainult kohvimasin on. Sealt ei saa isegi teed mitte! Jooge haigusega palju vedelikku maiäss. Ja andke mulle andeks, aga kui sealsed töötajad omavahel rahulikult lobisevad ja arvutit näpivad, kusjuures ooteruum on rögisevaid, näost halle, värisevate kätega hädalisi täis, siis on midagi pildil valesti.

Ma soovisin ju küll trippi, aga mitte sellist trippi.

pill-1884777_1280.jpg

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s