Mats Peder

33400445_1959745904070530_4623533921936605184_n.jpg

No küll sai seekord seda vaimu pealetulemist oodatud! Kohe ikka väga kaua! Ma ei suuda kohe siia kõike ära kirjutadagi, mis hingel ja südamel lasunud.

Ilmselt tuli hoog peale seetõttu, et just äsja olin nõnna tõbine. Ei tundunud sedamoodi, justkui suudaksin sellest välja tulla. Aga täna on juba Mats Peder. Tunne on küll nagu oleks rongi alla jäänud, aga huu keers, eksole, peaasi, et eluvaim on sees! Selle tähistamiseks tahtsin kohe terrassile päevitama minna, aga esimese minuti jooksul söödi mind kaks korda seljast (!), mis üksikule inimesele on surmaotsus, sest ta on üksik, obviously, ja tal pole kedagi, kes teda selja pealt sügaks. Praegu tunnen, et mind on söödud ka kõrvalesta tagant, ei no anna kannatust. Sealt ulatab vähemalt sügama, edasiminek seegi. Sääskede söödaks ma keeldusin olemast ja nii ma siia sattusingi!

Üldiselt olen ma väiksema lapsega olnud peamiselt kodune. Kui viimati talve hakul temaga Hiinast tulime, siis olid lood nii hullud, et ma ei julgenud teda tagasi viia. Kool jäi pooleli, kõik jäi pooleli, me olime jälle kahekesi siin – ei saa öelda, et see mulle ülearu rõõmu oleks valmistanud, aga selline on elu. Noh, aeg läks, lapsekene taastus, minul tekkis ületamatu kihk Hiina sõita ja märtsi keskel ma siis seda tegingi.

Ajastasime oma asjad nii, et saime just sel ajal sõita Pekingisse, kus Eesti saatkonnas pidi toimuma pidulik vastuvõtt Eesti Vabariigi 100nda sünnipäeva puhul. Sõitsime sinna rongiga. 1200 km on rongiga võimalik läbida 5 tunniga (ma numbrites võin natuke mööda panna, aga põhimõtteliselt oli nii või natuke teisiti). Sügisest või uuest aastast (oeh seda vanainimese mälukest) pidid nad mingi uue rongiliini avama, millega saab Shanghaist veel kiiremini Pekingisse. Rong on puhas, mugav, isegi vetsud on justkui tsiviliseeritud maailmast, igati vinge. Ainult sellest ma ei saanud aru, miks mul rongijaamas korjati ära juukselakk  ja -vaht – no näidati näpuga sellele “tuleohtlik” märgile pudelite peal, okei, mõistan, jah, ei tahaks tõesti rongis tulekahju…samas tagasiteel ei huvitanud need (tegelikult küll teised, sest pidin ju uued soetama äravõetute asemel ja boy, juukselaki ja -vahu leidmine Pekingis on täiskohaga töö!) pudelid kedagi – novot ei tea.

33303746_1959764720735315_4519066994309332992_n
Sellised soolikad need rongid on, pildilegi ei mahu.
33583420_1959765084068612_5848911378798084096_n
Meie tsuhh-tsuhh.
33401821_1959764947401959_5591224641097039872_n
Selle järgi saad aru, kuhupoole su vagun ja su istekoht jääb. Vähemalt meie…ei saanud.
33379620_1959765164068604_6255972195676192768_n
Vat sellised viisakad vagunikesed.
33249000_1959765257401928_6795699106309210112_n
Aknast pildistada eriti midagi ei õnnestunud, kiirus oli nii suur kogu aeg, aga siin on, näete, riisipõllud.

Suvisest varbavaheplätu-ilmaga Shanghaist 1200 km põhja poole sõites võib võhikule tulla üllatusena, et sihtkohas sajab lund. Meiesugustele kogenud ränduritele aga…oli see täpselt sama ebameeldiv avastus. Toppisime kõik selga, mis kohvris oli, ikka oli külm. Peking tundus märg, kõle ja ebasõbralik. Korraks tekkis tunne, et tahaks hirmsasti koju (=Suzhousse), kus on ikkagi lilled ja heinamaa.

33236790_1959765424068578_7916706091918950400_n33193284_1959765627401891_2111186050452815872_n33248898_1959765820735205_1487600947042451456_n

Õnneks olime oma vaatamisväärsustega tutvumise ekskursiooni ajastanud järgmisele päevale ja siis oli ilm märksa mõnusam.

Pühapäevasel päeval seadsime oma sammud koos giid Keviniga Pekingi kandi peamistesse turistilõksudesse ehk Hiina müürile, Taevase Rahu väljakule ja Keelatud Linna. Endalegi ootamatult saime müüril olla peaaegu segamatult. Seda ei juhtuvat eriti tihti. Kuigi mäetipud olid lumised, oli üleval päris soe ja vaated võimsad. Ainult et see ülesminek ise…Nõrganärvilistele see ei sobi kohe üldse. Seal on selline masinavärk ehitatud, mis on kogu aeg liikvel, ei peatu hetkegi ja käigu pealt ole aga mees ning hüppa peale. Mingit turvavööd liikuris ei ole, kui kinni hoiad, on hästi, kui ei hoia, oma viga. Ärge kodus järgi teha proovige!

33232558_1959769057401548_3423592683036213248_n33467739_1959769214068199_8688538141943922688_n33248968_1959770097401444_323740542984781824_n33303743_1959770394068081_6383932534283042816_n33367264_1959769007401553_2512349774154301440_n33222876_1959769364068184_1688028529372954624_n33312907_1959769404068180_2735623236720001024_n

Kui ülessaamine tundus minu jaoks parajalt eneseületust nõudev, siis üleval selgus, et allaminek saab veel hullem olema. Nimelt alla laskutakse elegantselt Tobogganiga. Kui Kevin mult küsis, kas soovin Tobogganiga minna või selle sama liikuriga ning naerdes kinnitas, et tema läheb küll Tobogganiga, siis mul küll korraks lõi kerge kahtlusetuluke põlema, aga sinna ta jäi. Teel üles sain siis aru, millest jutt. See Toboggan on nagu bobikelk, ainult et see on igaltpoolt täiesti lahtine ja renn, milles sõidetakse, näeb välja nagu oleksin mina selle ehitanud! Ei, ei ja veelkord ei!

33473158_1959770314068089_4899664846934507520_n
Vat siin on näha renn. Üks seal parajasti sõidab. Teised kuivatavad renni. Tundub turvaline!
33386592_1959769104068210_5892200242505318400_n
Tobogganing is so simple!

Aga jõudsime ju üles, sinna, kus kogu see magic happens. Ja oli ikka väärt koht küll!

33221510_1959770194068101_8708915141833392128_n33464055_1959769690734818_8977452976968826880_n33317301_1959770267401427_4575564944036069376_n33305602_1959768894068231_1236983639611277312_n33237579_1959769344068186_7920046464078708736_n33384174_1959769114068209_861919324066021376_n

33299640_1959769737401480_8033845522416533504_n
All jalamil oli Subway restoran, üleval sai Cocat ja krõpsu ja muud. (pilt tehtud müürilt)

Novot. Selline see müürikene meil oli. Päris uhke tunne oli korraks, aga siis tuli hirm, et kuidas ikkagi alla saada. Õnneks selgus, et Toboggani renn oli liiga libe ja ohtrad katsed saata renni mööda alla kümneid kaltsudega mehi ei olnud toonud soovitud tulemust. Tuli alla sõita sama riistapuuga, millega üles. Teine kord oli juba talutavam, ma üldse ei karjunud nii palju.

Meid viidi lantšile. Söögid olid head, anti cocat ja spraiti ja õlutki.

33322850_1959768927401561_5516585681519902720_n

Tagasiteel palusin ühes külakeses peatust ja ostsin kaasa suussulavaid mooruspuumarju ja imelisi, imelisi Hiina maasikaid. Mul on nüüd uus probleem: ma ei taha enam Eesti maasikaid. Need on naljakad ja hapud võrreldes Hiina omadega. Mulle kõlbavad nüüd ainult Hiina omad. Ei ole kerge olla mina.

33311778_1959769470734840_5393271118842822656_n33359927_1959769137401540_962036746902568960_n33584469_1959769914068129_870251831203201024_n

Liikusime edasi Taevase Rahu väljakule, mööda Mao templist, kus teda elusuuruses näha saab, suunaga Keelatud Linna.

33379600_1959769550734832_4177902761142124544_n33361229_1959770500734737_115090615133274112_n33403116_1959768937401560_7279512874257481728_n

33245607_1959770030734784_4260406974069342208_n
See on õlimaal Maost. Igal aastal maalitakse uus pilt ja septembrikuus eemaldatakse vana. 

Liigume edasi Keelatud Linna. Keelatud Linnas elasid imperaatorid. Seal nemad siis istusid oma varanduse otsas ja olid hirmus tähtsad. Neil oli isegi oma kindel teerada, millel keegi muu astuda ei tohtinud. Muidugi ei pääsenud sinna ükski lihtinimene. Alles 1920ndatel avati Keelatud Linn avalikkusele. Ma arvan, et kõik need keisrid rullivad end praegu hauas edasi-tagasi mõeldes, kui mitu miljonit inimest aastas praegusel ajal Keelatud Linnast läbi käib, ühes käes selfie-stick ja teises kokakoolapurk, nagu poleks asigi.

33149370_1959769257401528_6233651937833648128_n33345859_1959769807401473_1822971810493235200_n33194623_1959768977401556_6731855985117233152_n33573956_1959769304068190_6988430923289067520_n33167872_1959769434068177_2023544640027754496_n33343090_1959769814068139_1568876498675302400_n

33020335_1959770154068105_2081621634480865280_n
300-500aastased küpressid alt…
33475142_1959769064068214_2754576532260257792_n
…ja ülevalt

Üks õhtu hotellis imestasin, et kuidas see päike niimoodi imelikult loojub. Räme sudu oli ka muidugi.

33248072_1959769764068144_9041785260576079872_n

Aga hommikul oli hull tuul ja sudu hajus, ja vaata aga vaata, nüüd oli näha, miks see päike niimoodi loojus! Seal olid ju mäed!

33382648_1959769637401490_5634044584569864192_n33239237_1959769850734802_4710164202570907648_n

Lugu jätkub. Ees on ootamas põnevad kirjeldused Linnupesast ja saatkonna vastuvõtust. Ma lähen vahepeal tshekin, kas sääsed on vähem agressiivsemad ja lubavad mul natuke oma terrassi kasutada või ei.

Stay tuned!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s