Külalispostitus Ingritilt

Oktoobris käisid meil külas Ingrit ja Marcel.

23899288_1767801786598277_1155728608_n
Näed sa nüüd, kui udune. Eks vist ilmast. Vasakul on Ingrit. Topsis on…jook.

Ingritit tunneme juba sellest ajast, kui ta oli umbes 7aastane või isegi noorem (Evelin, äkki sa mäletad?). Nüüd on ta kakskümmend-…eee…midagi. Isegi peika on tal, vaat kuidas aeg vurab. Marcel on peale selle, et ta Ingriti peika on, tuntud ka selle poolest, et ta mängib tšellot. Selle tagajärjel panin talle ka hüüdnimeks Marcello (häälda: Martšello). Get it? Tšello, Martšello?

Mõlemad noored ja ilusad õpivad muidu Saksamaal, aga vahel käib Marcel kontsertisid andmas ka mujal. Seekord siis Hiinas. Ühel unisel ööl korjasingi Ingriti meie väravast üles, kus ta käed taskus ilma ühegi sumadanita nukralt seisis ja tõin tuppa sooja. Marcel saabus järgmisel päeval, kuna Hong Kongis ei lubatud tšellot lennukisse. Ta on põhimõtteline mees, kui tšelloga kõrvuti istuda ei saa, siis tema ei lenda.

Niimoodi nad siis olid kord meie juures Suzhous, siis Shanghais, siis lendas Marcel kontsertisid andma küll Daliani, küll mujale ja viimase nädalavahetuse veetsime me jälle tempokalt koos Shanghais. Ühe improvisatsioon-häppeningi lasime lausa oma katuse all kõikidele meie linna eestlastele korraldada. Just nii, kõik üheksa olid kohal. (Allpool on ka üks pildike sellest) Aga mida nad ise tegid ja kuidas oma Hiina trippi nägid, sellest kirjutabki teile nüüd Ingrit ise. Kõik kokkulangevused reaalsete isikutega on juhuslikud ja taotluslikud. Kui millestki aru ei saa, siis minu käest pole mõtet küsida. Postituses sisalduva reklaami eest ma ei ole tasunud ega tasu ka ilmselt kunagi, selle sain kauba peale 🙂

Saabumine Hiina
Mina ja Marcel olime väga ärevil oma esimese reisi pärast nii eksootilisse kohta. Tundus, et kõik läheb sujuvalt, aga väiksed viperused algasid juba enne reisi. Nimelt sai Marcel eelmisel päeval teada, et kontserdikorraldaja polnud talle reisikindlustust teinud. Juhhei!

Teades, et tuleb pikk reis, võtsime kaasa kaelapadjad – kõik kaks tükki, mis meil kodus oli. Kahjuks jõudsid need padjad täpselt lennujaama turvast läbi ja lennukis ma neid enam ei leidnud. Vilja ei kandnud hiljem ka lennujaama helistamine, niisiis järelikult oli toimunud padjavargus.

Meil oli pikk lend „ümberistumisega“ Dohas, kus me olime terve ööpäeva. Ööbima pidime ametlikult eraldi tubades (aga salaja mitte), sest abielus me ju veel pole. Islamimaa siiski. Sellest päevast ütleks nii palju veel, et 40-kraadist soojust oleme me mõlemad viimaste aastate jooksul tundnud vaid saunas.

Sealt edasi oli meil öine lend Hong Kongi, mis tänu Qatar Airwaysile (õigustatult 2017. aasta parim lennufirma) väga meeldiv oli. NB! Tšellole tuleb osta eraldi pilet, ent õnneks on selle vastu end magades mõnus toetada ja küsida saab tšellole ka toidueine!
Hong Kongist edasi nii toredalt ei läinud kahjuks. Hong Kong Airlines ei olnud nõus võtma tšellot pardale, kuigi pilet oli olemas. Selgus, et vähemalt Marcelile teadaolevalt oli tegu ainukese lennufirmaga, mis reeglite kohaselt ei aktsepteerigi lisaistekoha ostmist, vahet pole mis otstarbel. Sõltumata mu pisaraist jäi Marcel sinna ning pidi tulema järgmisel päeval teise firmaga (aga äriklassis!). Mina siis läksin üksi. Lennukis hakkasin uurima, et kas ma saan Marceli pagasi ka võtta ja võta näpust, kuna teda ei ilmunud lennule, siis tõsteti tema pagas maha ja nii muuseas minu oma ka, sest Qatar Airways oli mõlemad Marceli nimele pannud. Sellistel hetkedel on raske aru saada, kuidas kontserdikorraldaja reisikindlustusele ei mõtle…
Seega, kui ma jõudsin Shanghai lennujaama umbes 1,5h hiljem, järgnes sellele ka 2-tunnine sõit Suzhousse. Kell 4 hommikul olin ilusti maja ees (loomulikult vale värava ees), ilma ühegi pagasita.
Marcel jõudis järgmisel õhtul – õnneks kogu meie pagasiga, mis sisaldas suurel hulgal Eesti toitu.

Toit
Ma arvan, et mu lemmiktoidud olid Kristiina tehtud lasanje, kartul ja kana/kala ja puder moosiga. Tähendab, kohalik toit on väga kahtlane. On väga maitsvaid hetki, kui satud euroopalikku Hiina restorani, ent mis puudutab tänavatoitu (hoidku taevas teid stinky tofu eest!) või tavapärast hiina toitu, siis sealt ma midagi söödavat ei leidnud. Ühes restoranis proovisime konna ka ära – liha struktuuri võiks nimetada meeldivaks, ent mõte konna söömisest oli siiski veider.

Muidugi ei tasu loota, et poodi minnes saab nt meile tuntud maitsvate Lays krõpsude peale välja minna. Tut mir Leid, aga kõik on valmistatud kohapeal hiinlaste maitse järgi – väkk.
Marcel  segab nüüd jutule vahele ja ütleb, et ei olnud see Hiina toit nii hull midagi! Kohati oli lihtsalt ebanormaalselt hea… kohati ebanormaalselt halb. Valik oli igatahes rikkalik ja erinevaid elamusi palju. Siinkohal tuleb välja tuua paar pärlit Laysi krõpsude maitsevariantidest: „Lime Flavor“, „Yoghurt Flavor“, „Cucumber Flavor“, „Seaweed Flavor“, „Sizzled Barbecue Flavor“ ja kõige ekstravagantsem – „Finger Licking Braised Pork Flavor“.

Transport
Ma pole kunagi oma elus nii palju sõitnud taksoga kui Kataris ja Hiinas. Tähendab, see on lihtsalt nii odav. Veel odavam on ühistransport. Taksojuhid ei oska muidugi kuskile sõita ja ootavad, et sa neid igale poole juhendaks, isegi kui ise ka hotelli esimest korda sõidad. Taksos on kõik aknad lahti – juhuks kui keegi taksojuhi kombel aknast välja rögastada peaks soovima. Krooksutamine, laulmine, telefoniga kõvasti rääkimine röökimine – see kõik kuulub normaalse taksosõidu juurde.
Ahjaa – kõikide nende e-bikede ja hullumeelsete autojuhtide juures on kõige suurem kunst ületada teed. Soovitan alati minna koos mõne kohaliku hiinlasega, sest siis on ellujäämise tõenäosus palju suurem.
Marcel segab jälle jutule vahele ja toob enda arvates hea kokkuvõtte Hiina liiklusele: see toimib lihtsalt nii, nagu kõik liikleksid jalgsi. Jalgsi olles saab ikka igatpidi vahele ja läbi trügida, lihtsalt Hiinas on inimestele endile märkamatult istmike alla sõidukid tekkinud.

Marceli kontserdid
Minu esimene šokk konservatooriumis toimunud kontserdil oli siis, kui teos oli kestnud 20 sekundit ning järsku võtsid kõik hiinlased telefonid välja ja läks suuremat sorti fotode tegemiseks. Shanghai ooperiteatris seda võimalust polnud, sest saalitöötajad hakkasid siis laseriga sinu peale valgust näitama. Väga nutikas! (Shanghai ooperiteatris oli reeglite järgi keelatud ka maha sülitamine…)

Samuti ei ole hiinlaste jaoks tabu samal ajal telefoniga või tegelikult üleüldse omavahel rääkida. Tegemist on siiski ju meelelahutusega…
Üks kontsert oli koos kohaliku ülikooli muusikaõpilastega. Nagu piltidelt näha võib, on tegu korralike missivalimistega. Marcel tegi seal veel meistrikursuseid osadele õpilastele.

Suzhou
Tegemist on siiski väikelinnaga (7 miljonit?) ja see tundub tõepoolest Shanghai kõrval väikelinn. Perega elamiseks kindlasti palju meeldivam. Kristiina ja Kalmeri juures ööbimine oli tõeline puhkus ja nauding. Hea on, kui keegi teab kuhu sind täpselt viia. Soetasime endale Marceliga igasugust vahvat kraami, alates kommidest, siidist ning lõpetades spordijopedega. Muidugi eriti toredad olid plaadipoed – meil on nüüd pikaks ajaks vaatamist.

Shanghai
Väga meeldejääv oli Vapiano külastus (NB! Ainuke Hiinas!). Nii hea oli süüa midagi, mis maitses normaalselt. Okei-okei, tegelikult me ikka turistitasime ka ja käisime näiteks Pudeliavajaks kutsutud pilvelõhkujas. Ma väga ei karda tegelikult kõrgust, aga mul oli seal üleval olles pidev soov kükitada või põrandale istuda, et olla natukenegi lähemal maale.
Ma arvan, et minu ja Marceli jaoks oli väga eriline Shanghai Disneyland. See on olnud mu lapsepõlve unistus. See oli lihtsalt nii ilus ja puhas. Jalutaks nagu mingis teises maailmas. Hiinlaste jaoks oli muidugi külm ilm (20 kraadi) ja seetõttu oli seal ka vähe rahvast. Juhhei! Kui ma ei eksi, avati see umbes aasta tagasi. Ainuke, mis vahepeal asja keerukaks tegi oli Hiina keel. Tähendab, hiinakeelne lumivalgeke oli ikka võõras.

Tagasisõit Eestisse
Kujutate ette, kõik läks sujuvalt (Shanghai-Doha-Helsinki-laevaga Tallinn), va ära lõhutud kohvriratas, mistõttu kohver mitte ei veerenud, vaid lohises. Aga mis seal ikka kurta, õnneks meie kolmas reisikaaslane (tšello) lubati õnneks probleemideta lennukisse.

 

Aitäh, Ingrit ja Marcello! Oli rõõm teid näha!

Ongi tänaseks kõik! Oli ju tore vahepala minu gastronoom-melanhoolsetele postitustele, eks? Kui sa nüüd meile külla tuled, siis ma äkki luban sul ka kirjutada! Aga ma nüüd ei tea enam, millal see juhtuda saab, sest tulen juba uuel nädalal koitsa ära. Ma usun siiralt, et uuel aastal läheb meie seiklus siin linnakeses vapralt edasi. Seniks kaunist jõulukuud! Tehke nagu mina – ükskõik, mis detsembris teete, tehke seda deviisi “On ikkagi jõulukuu!” all. See võib tunduda lame, aga elu nõuab ohvreid, kas pole?

 

Bu Yong Xie

Mu koomast tagasitoodud arvuti ei tööta kohe üldse! 😦 Seetõttu tahan ära märkida, et käesoleva postitusega olen hirmsasti vaeva näinud ja midagi siin ei ole tulnud lihtsalt.

Eelmisel laupäeval käisime Tianping Hillil meie oma kodulinnas Suzhous. Meile soovitati seda külastada, et pidi ilus kirjute puudega palistatud kohake olema. Mida see ka oli. Kui on üks asi, mille puudust Suzhous ei ole, siis need on maalilised võluvad paigakesed.

23660434_1761525283892594_1929712493_o

23547081_1757371347641321_546234784_o23547213_1757371294307993_230176160_o

23555122_1757370877641368_826112534_o

Selgus, et seal ei olnud mitte ainult ilus tiigikene ja mõned puud ja tilulilud, vaid üks igavene pirakas mägi oli ka.

23635506_1761525670559222_838679467_n

Seekord läks söömisega kuidagi naljakalt. Nagu ikka tuli kohe kohale jõudes hull nälg ja järjekordselt ei olnud seal niimoodi kiirelt miskit võtta peale stinky tofu, küpsiste jm taolise. Müüdi siiski ka topsi-kiirnuudleid. Ja kus häda kõige suurem, siis abi kõige lähem – ostsimegi paar topsi, leti peal kiskusime kaaned maha ja müüjatädike tõi lahkelt naeratades kuumaveetermose. Niks-naks ja topsitäis auravaid nuudleid olemas. Istusime kuhugi kivi peale maha ja mitukümmend hiinlast saavad nüüd kodus korduvalt vaadata, kuidas me nuudleid luristame.

Siis rändasime pool teed üles ja seal kohtasime tädi, kes müüs kurke. Pikki kurke. Kooris kurgi kohe suurde koorekasti paljaks ja ulatas selle nagu pulgajäätise. Viis renminbit tükk – selle show eest ei olnud see sugugi suur summa. Sõid lapsed, sõime ka meie, kurgid maitsesid nagu otse kasvuhoonest, mina ei tea, kuidas nad seda siin teevad. Aga vaadake, milline idee! Mul on tugev plaan minna järgmisel suvel Guns’n’Rosese kontserdile (jaa, meil on piletid olemas!) kurke müütama! Ma arvan, et sellel mõttel on jumet.

23660481_1761525360559253_1595432527_o

Üleval olid suurepärased vaated. Mägi oli igati võimas. Seal oli ka selline pilu, kust läbiminekuks tuli kõht sisse tõmmata ja kus ma sain teadlikuks, et olen klaustrofoobiline. No parem nüüd kui mitte kunagi, eks.

23513216_1757371200974669_1928704291_n

Aga vaated, jah. Peris kenakesed teised.

23583894_1757371107641345_1416223523_o23555347_1757371177641338_1180446334_o

Noja kui alla tulime, siis hakkas juba hämarduma ja oli ju jälle nälg ja siis ma sain osta oma lemmik kiirtoitu Hiinas – ahjus küpsetatud maguskartulit ja maisi. Otse kuumast ahjust ulatatakse sulle krõbedas koorikus mõnus bataat – mul on raske paremat tänavatoitu välja mõelda.

Samal laupäeval avati meie kodukandis selline monströösne ehitis nagu Suzhou Center.  Tasub piiluda sellele lingile, mis ma just panin, seal on päris ilusad pildid. Ülemiste keskus on selle kõrval poisike, Suzhou uusim kaubanduskeskus on 300 000 ruutmeetrit, seal on kino, jäähall, saab sõita ponidega ja mängida lasermängu, loomulikult on seal meeletult poode ja restorane ja hotell ja mida kõike. No kohutavalt kohutavalt suur keskus. Esimesel päeval, kui meie olime Tianping Hillil, oli seal käinud 300 000 inimest. Kuivõrd see ei ole isegi kümnendikku meie linnakese rahvaarvust, siis võib see isegi tõele vastata. Meie läksime seda ilmaimet kaema paar päeva hiljem ja siis valitses seal täielik tühjus. Pole ka ime, poed oli suhteliselt mõttetud, enamjaolt üsna kallid, midagi nii väga erilist, mille pärast seal miile ja miile maha kõmpida, minu arust seal küll ei olnud. Ainus põhjus, miks ma sinna veel võiksin minna, on IMAX kino ja kõrvalasuva W-hotelli 37. korruse baari tahaks ka ära näha kui kõige kõrgemalasuva kõrtsi Suzhous, aga muidu peab mind sinna ikka väevõimuga vedama.

23698385_1761524973892625_1491769242_o

Juttu jätkuks veel kauemakski, aga jätkame teinekord, mul on tegemist.* Ja võibolla varsti juba hoopis näost-näkku Eestimaal, sest mina koos noormehega tulen juba selle kuu lõpus. Sedamoodi siis. Olge terved!

*ma ei tahtnud teile öelda, aga ma avasin vahepeal eCoopi lehe ja läksin sinna virtuaalselt shoppama ja ostukorvi kokku panema (singid, juustud, leivad, kuldrenetid (ma ei ole sel sügisel AINSATKI eesti õuna söönud!), lõhe, hapukoor ja kõik muud hõrgutised) ning see haaras mind täielikult, nii et kirjutamine hakkas aina enam lohisema… Ma ei kujutanud kunagi ette, et toidu shoppamine võib nii palju hingele pakkuda. See on nüüd mu uus salapahe – digitaalne toidupoe orgia. Ma usun, et ma suudan sellega kõik õhtud ära sisustada, nii et ma ei panustaks nii väga sellele, et siit midagi eriti sel kuul lugeda saab. Helde käega lisan ostukorvi kohukesi ja piparkooke justkui oleks mul kümneid suid toita. See on nagu mingi arvutimäng. Niimoodi mängida on mõnus. Hetkel ka veel mitte paksukstegev. See kõik on alles ees…

Õnneks on salenduskuur abiks, kui muud enam üle ei jää:

14925592_1137941739587313_7521381063366097004_n
Tegemist on pildiga, mis on jultunult ära kaaperdatud Facebooki grupist “Kalambuur”.

 

King Kong

Üldiselt pidi sellest tulema hea nädal. Hiina tähistas vabariigi sünnipäeva, koolid ja tehased keelati selleks ajaks ära…ja meil olid ostetud piletid, oujee.

(See on üks hirmus kolepikk postitus ohtrate kuvatõmmistega, et te teaksite)

Etteruttavalt võib öelda, et reis läkski korda ja kõik oli tore (nii tore, kui üks lastega tripp olla saab, eksole). Ainult etapp vahetult enne lennujaama tõttamist läks untsu. Ärge kunagi hakake tegema oma tuttuue läpakaga check-ini, tass kuuma kohviga pakkimisest rahutus käes! Jah, mu äsjasoetatud tehasegarantiiga kaunis pill on omadega õhtal. Kirjutan seda postitust lapse Maciga – jumal, kuidas ma ei suuda seda aparaati mõista…ja tema mind…kes küll sellise idiootse keerulise raali välja mõtles. Ma pean isegi lehe allapoole kerimiseks lapselt abi küsima, nii madalale olen langenud. Ma ei oska muud öelda, kui et elu nõuab ohvreid…

Ühesõnaga, kui lastel ja meestel algas vaheaeg, võtsime me kätte ja sõitsime ära King Hong Kongi. Shanghaist saab HKsse 2,5tunnise otselennuga. Muidugi läheb sellele ajale otsa veel 2 tundi autosõitu lennujaama, aga kokkuvõttes ei ole see midagi hullu. Sinna lendasime China Easterniga ja tagasi Hong Kong Airlinesiga. Kuigi kõik hoiatasid meid hilinevate või ärajäetavate lendude eest, sujus kõik meil kenasti. Lennukis anti isegi jäätist!

Idee järgi peaks Hong Kong nagu Hiina olema, aga tegelikult tekkis ikka täitsa välismaa tunne. Kohe lennujaamas katsetasime värisevate kätega ära ja see oligi tõsi – ilma VPNita sai Facebooki, Gmaili, Googlisse! Inimesed, isegi taksojuhid, rääkisid KÕIK inglise keelt. Tänavasildid, bussiajad, plaanid ja kirjad olid rahvusvaheliselt mõistetavad.  Sügav reveranss 99aastasele Briti impeeriumi ülemvõimule! Kahjuks on see ilus aeg nüüdseks läbi. Siiski on HKil säilinud teatav autonoomia ja minu hinnangul on see neile ainult kasuks tulnud. Neil on oma raha, dollar ja isegi liiklus käib teistpidi kui mujal maailmas. Aga tühja sest liiklusest, kui internet on kättesaadav!

22291719_1566040206787122_1023681189_n

Kohale jõudsime me öösel umbes kella 23 paiku ja õues oli 32 kraadi! Sõitsime oma strateegiliselt valitud (läheduses rand, hotellis välibassein, metroo ligipääsetav) hotelli ja puhkasime õndsat und Hiinas nii tavapärastel madratsitel, mis olid pehmed kui kivi.

Vaated hotellile ja hotellist:

22330902_1722793931099063_652297985_n
Vees paistev takistusriba on haitõrjevõrk.

22330880_1722787357766387_2107696566_n22330799_1722788454432944_2025022486_n

22290577_1722788397766283_182553725_n22323261_1722795521098904_44992995_n22291649_1722786201099836_356039370_n

Esimesel päeval otsustasime külastada Victoria Peaki ehk HK kõrgeimat tippu. Me küll teadsime, et asi on hull – sest et Golden Week – , aga tegelikult oli veelgi hullem. Järjekord vagunisse, mis viis mäetippu (ja muudmoodi sinna saada ei olekski olnud võimalik), oli 3-4 tundi.

22330697_1566040013453808_1362135702_n

Seisime seal mõne aja ja nägime, et niimoodi ei jõua me kuigi kaugele, seega ostsime kiirpiletid, millega oli tuugalt täis vaksalis vaja trügida vaid umbes tunnike. Ja juba me sõitsimegi 428 meetri kõrgusele üles, kõrghooned vagunist vaadatuna nii imelikult viltu ja kõrvad lukus.

Avanevad vaated võtsid tummaks.

Ühel pool oli pilt selline:

22278579_1722796244432165_2105084985_n22278531_1722795624432227_854815656_n

Teisel pool selline:

22290211_1722795004432289_668170463_n

22323220_1722794704432319_1315877372_n

Tipus olevas kümnekordses hoones asus ka vahakujude muuseum, aga sinna me ei läinud.

22291640_1566039610120515_437014498_n22291642_1566039636787179_1140846034_n

Sama piletiga sai sõita kahekordse pealt lahtise Hop on – Hop off bussiga, mida me ka tegime. Eks me mõlemad oleme mõnevõrra ikka reisinud, aga sellist linna pole me kunagi näinud. Asustustiheduselt (ja veetarbimiselt) on Hong Kong maailmas esikohal. Linn on metsik kombo kõrghoonetest, miljonitest poodidest ja kohvikutest, templitest, inimeste hordidest, tänavaturgudest ja räämas nurgatagustest. Ehtne linnadzungel.

22264559_1722791827765940_2092697652_n

22323110_1566036926787450_1895902408_n22323125_1566039540120522_1968075371_n22323272_1722793074432482_1680830440_n22323041_1722795494432240_1829110950_n22292071_1566036793454130_124337430_n

22330659_1566039580120518_290854738_n22330759_1722796731098783_496297907_n

22359215_1722794247765698_2064029087_n22323233_1722796594432130_1070173383_n22291600_1722794001099056_703924064_n

Pidin vahepeal väikse pausi tegema ja sääsevastase spreiga ennast töötlema, aga nüüd lasen edasi. Kas ma muidu juba mainisin, et see on hiidpikk postitus koos paljude, paljude fotojäädvustustega?

Teisel päeval me läksime jälle bussiga sõitma, kuna liine on mitu ja bussipilet kehtis 24 tundi. Siis kohtusime me bussi peal eestlane Liivoga, kes oli omal käel tulnud Hong Kongi avastama. Olgugi et rõõm kaasmaalase leidmise üle oli suur, läksid me teed lahku ja enam me ei kohtunud mitte iialgi 😦

Kolmandal päeval võtsime ette teekonna Disneylandi. Sinna sõidab lausa eraldi metroorong.

22290561_1722791381099318_1380009753_n

Meie sõitsime ka sellega.

 

HKis on hea mõte soetada endale Octopus kaart, kuhu saab raha peale laadida ja mis kehtib minu arust igal pool – bussis, trammis, metroos, MacDonaldsis ja sajas kohas veel. Piletid on sellega pisut soodsamad ja mugavusest ei tasu üldse rääkida.

Ühelainsal päeval meie reisist sadas vihma ja see oligi see sama Disneylandi päev. Kuid see ei takistanud meid üritusest viimast võtta.

22290557_1566036360120840_623963763_n22331052_1722792521099204_701878481_n22331072_1566036430120833_911478198_n22331098_1566036316787511_1117066125_n22323048_1722790051099451_1656367791_n22330740_1722791354432654_1114795725_n

22359251_1566036246787518_249554327_n (1)22359404_1566036206787522_576098146_n22384879_1566036100120866_1484865928_n

22290446_1722790571099399_350471717_n

22292021_1722792231099233_683555674_n
Tsheki, mis on teksaseelikul kirjas.

Oeh!

Ma teen väikse pausi, sest elu tahab ka elamist ja jätkan…pole aimugi, millal, sest arvutit mul ju pole.

Stay tuned!

PS Kui te soovite 10% oma majutuskuludelt kokku hoida, siis kasutage Bookingus bronnimiseks seda linki: https://www.booking.com/s/27_8/a29769fb. Siis saate väljatshekkimisel kohe kümnendiku tagasi ja minule laekub ka väike kopikas, suisa 15 dollarit. Käsi peseb kätt, amigos, kas pole tõsi!

 

Igavene esmaspäev

Mis siis nüüd juhtus? Kõik on kuidagi viltu keeranud.

Esiteks see, et mind kogu aeg süüakse elusalt. Ööd otsa ma aina sügan ennast nagu nõrgamõistuslik. Lähen lapsele koolibussile vastu, ootan peatuses viis minutit, teised emad ja ayid seisavad viisakalt ja naeratavad malbelt, mina keksin jalalt jalale ja aina kratsin ennast. Kui toas on sääsk, siis see tahab ainult mind. Kedagi teist meie peres nad ei puutu. Mul on kehal miljon erineva raskus- ja kestvusastmega kupla. Vali ise, mida kraabid, igal juhul on mõnus. Täna olid jalas pikad püksid ja sokid, nende vahele jäi 6 mm laiune katmata piirkond. Mõni minut ja seal ei olnud enam peale kuplade midagi näha. Akende ees on kogu aeg võrgud, aga ikka need sunnikud saavad kuidagi sisse.

Siis see ilm. Mitu päeva järjest ainult sajab. No soe on, olgu, seda küll, aga see vesi, mis alla tuleb, on hirmus märg! Käisime laupäeval väljas, mu kingad said läbimärjaks ja on siiani märjad – selles niiskuses ju ei kuiva midagi. Toas on niiskus kogu aeg sinna 70% kanti, kuigi niiskuseemaldaja huugab nagu homset poleks. Alla 64% pole mina toaniiskust saanud. Elame nagu vihmametsas, kuiva kohta pole hamba all.

girl-422243_1920

Ega sellega mu vaevade org ei lõpe. Tervis on tuksis. Algas see kinnise ninaga ja ei läinud poolt nädalatki, kui sain juba full-blown nohu. Oleks siis ainult nohu. Mul on mingi huvitav kombo tatisest ninast ja kõhuhädast. Kehv enesetunne veel pealekauba. Äkki mul on see supermalaaria? See küll täiesti kattub:

Malaaria ülekandjateks inimesele on nakatunud emased Anopheles-sääsed. Sääsed toituvad ja hammustavad inimesi öösiti, videvikus (pärast päikese loojumist) ja varahommikul (koidikul enne päikese tõusu).

Ma olen täiesti kindel, et need on emased sääsed olnud, kes mind on purenud! Nii tigedalt ei suudaks ükski isane järada. Ja öösiti, muidugi ründavad nad mind öösiti. Ja kui loen seda:

Kui malaaria avastatakse varases staadiumis ja asutakse seda kohe ka ravima, siis saavad patsiendid üldjuhul terveks. Malaaria võib aga areneda väga kiiresti ja ravi saamata võib patsient surra juba mõne tunni või päeva möödudes.

Ma pean kurvastusega teatama, et mul ei ole seda haigust avastatud ei varases ega ka mitte hilises staadiumis 😦 Keegi peale dr Google’i ei ole suutnud minu tõbe diagnoosida 😦 Eks ma pean siis haige edasi olema, kuni minuni jõutakse…

Funny-Sad-Meme-Right-Now-I-Am-Feeling-Picture

Aga ma ju lubasin anda Trivia vastused. Ma päris lihtsaks ei taha ikkagi seda teha, annan natuke vihjeid.

Rich Coast. – Coast…Cost..Costa…?

Land Below Aegean Sea. – no mis riik on Egeuse mere all? Eg…eg….eg..?

Land of Silver. – kuidas on hõbe ladina keeles? Vale vastus, õige on argentum. Argent…?

Little Venice. – Riik, mille nimi on tuletatud Veneetsiast. No mis see võib küll olla.

Land of Mussa Ben Mbiki. – ütle Mussa Ben Mbiki seitse korda hästi kiiresti, mis riigi saad?

Aarialaste riik (mida me ei teadnud) on Iraan.

City of Lion on Singapur.

Homme on jälle Trivia, aga meil ei ole lapsehoidjat. Lapsehoidja sõitis Moganshani (kirjapilt teadmata). Tuleb alles reedel. Pakkis kaasa näksid ja taskulambi, ööbivad ühe öö telgis ja ülejäänud hotellis. Päev peale tagasijõudmist on meil plaanis koos ära sõita. Järgmine nädal on ju Golden Week, mispuhul suletakse koolid ja tehased ja süüakse Moon Cake’isid ja ollakse ilusad ja head. A meie, meie sõidame ära. Sest et need sääsed, noh. Egas need ju ei puhka.

hong-kong-1209806_1920

Kõigile ikka palju tervisi!

 

 

 

 

 

Teateid tegelikkusest

Noh ja olemegi kohal. Tunne on selline, nagu keegi oleks ahju- või saunaukse lahti unustanud. Ikka räigelt palav on. Täna raadiost kuuldud reklaam pani kohe kõrvu teritama: “Kuumahood? Higistamine? Kehv enesetunne? – mina omaette: jaa, jaa, jaa (no ajavahe ja jetlag ja värki) – “Palju õnne, teil on menopaus!” No ma loodan, et veel mitte, lihtsalt Hiinamaale jõudsin.

Kui on selline vahva reisikaaslane nagu minul Kasper, siis on isegi pikad lennureisid üle-elatavad. Mitte üks ving ega piuks ei kostunud lennukis. Shanghaisse jõudes sain komplimendi, millesugust pole mulle mitte keegi mitte kunagi teinud. Näost loppis, väsinud, higine mina üritas end veidigi kasida, hügieenilist huulepulka näkku surudes. Kasper vaatas mind ja kommenteeris: “Sul ei ole meiki vaja, sa oled ilma selletagi ilus”. Kas selle peale mu süda sulas või mu süda sulas, ah?

Lennukis vaatasin ära nagu tavaliselt, ikka kolm filmi: “Snatched”, “Life” ja “Gifted”. Minu arust olid kõik 2017.a filmid. Esimene on puhas naistekas, aga selline, no vähe põnevam. Minule on Goldie Hawn alati meeldinud ja kokkuvõttes võis filmi täitsa vaadata. Eriline shedööver see muidugi ei olnud, aga raskel ajal abiks ikka. “Life” oli kosmosefilm ISS-ist, kus mingi ollus oma elu elama hakkab. Väga põnev ei olnud, hirmus ka mitte, ma ei teagi, mis põhjusel võiks seda vaadata…ütleme, et Jake Gyllenhaali pärast. Kellele nimetatud isik muidugi silmarõõmu pakub, eks. Ja siis “Gifted”, mis oli neist kolmest minu meelest parim. Lugu väikesest andekast tüdrukust ja mis jama see endaga kaasa toob. Peategelane hästi nunnu ja nii. Aga ma pean nüüd koolibussile vastu tõttama, nii et jutt peab praegu pooleli jääma…See-eest mõned pildikesed.

21390252_1694032367308553_1084210610_o
Pilt lennuki ekraanilt, seepärast nii mürane. See on muidu Shanghai.

21389563_1694032343975222_703728882_o

21360854_1694031903975266_479998484_n
Käisime ujumas.
21361273_1694031907308599_225841078_n
Katsetasin erinevaid filtreid.
21392821_1694032250641898_738827027_o
Varbapilt ikka ka.
21390408_1694031867308603_420627233_o
Jäi mulle täna ette.
21397510_1694031863975270_1798683682_n
Sudune õhtu.

Ikka kuulan veel raadiot – seega, mõte sealt. Millist eesti toitu armastad sina?

Head ja halba

Vestlus 10aastase lapsega.

Karmen (vaatab õhtul kell 21 kella): “Oih! Ma pean magama minema!”

Mina: “Miks?”

Karmen: “Sest mul on homme kool!”

Mina: “Sa ei lähe homme kooli. Sul on köha.”

Karmen: “Ää-ääh! Ma tahan minna!”

Mina (rangelt): “Ei. Sa pead kodus olema ja köhast lahti saama.”

Karmen: “Aga ma tahan kooli minna! Ma ei taha koju jääda!”

Täiesti reaalne olukord, ei ole väljamõeldis 🙂

Nüüdseks olen ma muidugi oma tahtmist saanud juba varsti kolm nädalat, köha ei ole kuhugi kadunud ja lisandunud on nohu, nii et jah. 750rmb-d kliinikus makstud nigu niuhti, tervist ikka ei kusagil.

Kuna laps on kogu aeg kodus, on tal praeguseks juba üsna igav. Kõik Youtube’i videod ja Life hackid on vaadatud, erinevat värvi limad tehtud, lõigutud, kleebitud ja joonistatud, enam ei ole midagi teha. Vaatasime siis koos ära “How I live now“. Ma olin varasemalt seda raamatut lugenud, selle pealkirjaks on “Nii ma nüüd elan”. Mulle meeldis väga nii raamat kui ka film. Siis soovitasin “Twilighti“. Selle vaatas ära, meeldis. Mis järgmiseks? Mõtlesin pakkuda “Paanikatuba”. Seal ju ka Kristen Stewart. See on ju natuke nagu “Üksi kodus”, aga vanemale vanusegrupile, ei?

Mõtlesin kirja panna kõik need toredad asjad, mis mind siin elades igapäevaselt rõõmustavad. Neid asju on palju ja seetõttu võib kokkuvõtvalt öelda, et elu siin on tore ja mõnus:

  • gaasipliit – aeg on taastumatu ressurss ja ma ei kavatsegi seda igapäevaselt leemekulpi liigutades raisata. Hirmuga mõtlen kodus keraamilise pliidiga kokkamisele, lihtsalt kahju hakkab vaesest endast, kes peab ilusat ja nappi suveaega köögis supi keema minekut oodates kulutama.
  • kõik aknad on sisseehitatud sääsevõrkudega – ja sellest hoolimata tuleb ette öid, kus väikesed tüütud pinisejad mind üleval hoiavad ja vanduma ajavad. Siiski on suurem hord võrkude abil ära hoitud ja see on suur asi.

18983271_1596508150394309_877934560_n

  • meil on compoundi väravas pood. Mõtled küll, et mis see siis ära ei ole, aga tegelikult satun ma sinna igapäevaselt kiiret jäätist-arbuusi-(linna parima hinnaga) mureleid-vetsu- ja joonistuspaberit ja kõike muud tarvilikku tooma. Kuskil korra kahe-kolme nädala jooksul saab sinna joostud õhtul viis enne 23, sest piim sai otsa (ja ilma selleta meie lastel hommik ei alga). Pood on meist konkreetselt saja sammu kaugusel ja päästab meie elusid praktiliselt korra päevas, sest ikka juhtub, et just söögitegemise ajal saab otsa porgand, muna, piim, sool või jumal hoidku, külm Tsingtao.
  • tomatid on tomati maitsega. Ma ei taha teada, mismoodi neid kasvatatakse ja millega kastetakse, aga nad maitsevad tomati ja mitte pappkasti moodi. Veebruarikuust saadik kui ma siia tulin, olen iga päev teinud tomatisalatit ja see on alati maitsenud nagu suvi. Eestis müüdavad tomatid sobivad hästi teatrirekvisiitideks – on ilusad punased ja kõvad, süüa need aga ei kõlba.

tomatoes-1280859_960_720

  • mulle meeldib, kuidas hiinlased siin lapsi nunnutavad. Enda lapsi ja võõraid lapsi, vahet pole. Neil on ju terve igavik olnud laste saamise osas piirangud peal, peres on ju olnud enamasti vaid üks laps. Üks päev taksos saime teada, et taksojuhil on üks laps, aga et see, et meil on kaks, on tema meelest suurepärane ja et veel poiss ja tüdruk – see olevat suisa bingo. Jube hea, kui keegi vahepeal meelde tuletab…Lapsed poputatakse siin täiesti ära. Kärusid näeb siin haruharva, kõhukotte natuke rohkem, lapsi tassitakse kõrge eani süles. Süles on nad tänaval, poes, pargis, igal pool. Hästi tavaline pilt on see, et poes istub hiina ema või vanaema, magav imik või väikelaps süles. Niimoodi magavad nad täiesti rahulikult, kaubanduskeskuse müra ega inimmass ei sega neid karvavõrdki. Lastega kuhugi minnes ei võetagi kaasa vankrit ega käru; lapse koht on ema, isa või vanaema süles. Kui koolibussile vastu lähen, ootavad seal reas kaks-kolm ayid, kes siis bussiuste avanedes järjest oma Kasperi-vanused hoolealused krapsti sülle kahmavad. Ma kahtlustan, et just seetõttu ei kuule avalikus kohas kunagi hiina laste jonni ega nuttu. Nende lähedusevajadus on ääreni täis, nad ei ole kunagi üksi jäetud ega tunne puudust tähelepanust. Ja muidugi armastavad hiinlased valgeid lapsi. Meie lastega tahetakse ikka alailma koos pilti teha. Kõik naeratavad heldinult, kui kaks heledapäist eesti last mööda kablutavad.

brother-and-sister-1378075_960_720

  • valehäbi-vabad hiinlased. Keegi ei tee probleemi väikestest ja tühistest asjadest, mis Eestis põhjustaks neverending piinlikkust ja näpuga näitamist. Näiteks on avalikus kohas – poes, söögikohas – magamine täiesti okei. Käisime üks päev pitsat söömas, kõrvallauas magas hambad laiali töötaja. No väsis ära. Kuum päev, palju tööd. Tegi väikse uinaku ja lasi siis jälle vapralt edasi. Mööblipoed on aga täis uinakut tegevad külastajaid. Näiteks suvisel ajal Ikeas on üle ühe diivani ja voodi okupeeritud magajate poolt. Mõni on endale padjagi pea alla sättinud ja teki peale tõmmanud ning veedab kaupluses arvatavasti suure osa päevast. Väljas on ju hirmus kuum. Ikea on aga ju konditsioneeritud ja mõnus. Siis pidzaamaga ringikäimine. No jälle. Mõtle kui õhtul oled juba kenasti end ööseks ära töödelnud ja öö-outfiti selga tõmmanud, siis aga tuleb tunne, et oleks vaja üks jalutuskäik teha. Hakkad riideid vahetama? Milleks? Lähed niisamuti ja keegi ei saagi südarit. Ühe korra käidud, on järgmine kord juba julgem tunne. Ja ei lähegi kaua aega, kui juba nähakse sind hommikul compoundis või ka compoundist üsnagi kaugel, pea kesklinnas, ajalehe, värskete mangode või rasvast tilkuvate kanavarvaste järel kooserdamas.

man-1983741_960_720

  • linnu- ja konnalaul, puud, põõsad, lilled ja üldse kogu loodus. Kõik on siin nii roheline ja lopsakas. Kõikvõimalikud tuntud ja tundmatud linnukesed laulavad meile lakkamatult aariaid. Liblikad on suured ja neid on palju. Kogu aeg õitseb midagi ja need õied ei ole näpuotsasuurused ristikuõied (kuigi neid on ka), vaid ikka suure mehe kämbla kogused tohutud õied. Putukad on võimsad – vaadake või seda helikoperdist.

18835466_1594293483949109_51684540_n

  • teisipäevane Trivia! Ja just seda me hakkamegi nüüd tegema, nii et lõpetuseks pildid turult, kus ma täna käisin, vahepeal 6aastaseks saanud Kasperi kooli viidud tordist ja ühest koolitööst ja meie eelmise aasta korterist.

18944673_1596508187060972_79213687_n18945128_1596508197060971_1999848717_n18835230_1594292990615825_292853023_n18928067_1594294230615701_784820537_n18928107_1594294747282316_1926552426_n

*tomatid, Hiina lapsed ja magav onu pildid Pixabay.comist

Head aega! Turvalisus ennekõike!

Liwu

Oi, laupäeval oli meil ju pidupäev. Meid kutsuti külla. Käisime Mr Cheni majas lõunasöögil ja loquateid pugimas. Elab tema Suzhoust mõnevõrra kaugel ühe saarekese peal Taihu järve ääres. Umbes seal, kus sinine noolekene.

unnamed (2)

Taihu järv on üks Hiina suurimaid mageveejärvi (siiski mõõdustikult Peipsist natuke väiksem), mis on käesoleval ajal tugevalt reostatud. Kuid sellegipoolest on väga kaunis. Umbes selline*.

taihu

Tee peal jäi pojukene küll kõrgesse palavikku, mistõttu noormees oli kohati üsna kustunud olekus, aga õnneks mitte fataalselt.

Lõunasöök korraldati loquati-hooaja puhul. Tuleb välja, et see on kohalik puuvili, mida väga hinnatakse, ja Suzhoule lähim koht ongi seesama saareke, kus neid väga palju kasvab. Ja kuna hooaeg on väga lühike, ainult kaks nädalat, siis voorib lühikese perioodi vältel kohale miljoneid inimesi, kes ostavad kokku kõik piirkonna loquati-varud. Nende puuviljadega on selline imelik lugu…ma algul ei arvanud neist suurt midagi. Aga seal saime neid otse puu otsast süüa ja need olid väga väga head. Sõime seal paar puud tühjaks ja saime veel kastitäie kaasagi.

18601192_1578762085502249_467262265_n

Ei ole viisakas öelda, aga ma suti pelgasin seda lõunasööki. Eriti peale seda, kui aias nägime suurt pesupali äsja järvest püütud tigudega, kes pidid samuti söögiks valmistatud saama. Kuid. Minu pelgused olid asjatud, lõunasöök oli väga maitsev, laual olid vähid, pisemad ja suuremad krevetid, beebibambused, tomatitoidud, kalad, juurviljad. Kõik oli täiesti söödav, mitte-elus, midagi ei helendanud. Eks siis me sõimegi. Lapsed said mängida kohaletoodud hiina lapse ja hiina koeraga. Koerad on Hiinas väga targad loomad, saavad hiina keelest aru nagu muiste ja söövad ka riisi ja puha.

unnamed (1)

Peale lõunat palusime aga Mr Wul bussile hääled sisse panna ja meid kohaliku vaatamisväärsuseni sõidutada. Selleks oli Liwu Cave. See oli selline maa-alune moodustis, mis hiinlaste poolt oli ilusti värviliselt valgustatud ja siis sai selle eest raha küsida.

18624776_1578762885502169_2086594602_n18601480_1578762862168838_1246886690_n18622821_1578762772168847_1104317944_n18600877_1578762378835553_355227275_nunnamed (7)unnamed (5)

Poeglaps oli sellel hetkel peast täitsa soe ja seetõttu mitte väga huvitatud meie ettevõtmistest.

Möödunud nädalal sattusin jälle korraks siiditehasesse. Sellised need bad boyd on, kes kogu selle ilu taga seisavad.

18601323_1578763238835467_342669982_n18643913_1578763288835462_422188464_n

Head uudised! Meie rahvavabariigis saab nüüd raha eest soetada Kalevi tooteid! Ligikaudu 6 eurot maksab üks toode.

18624639_1578763452168779_52011067_n

Aga mina püüan tervislikumalt toituda ja minu toitvad näksid neil päevil on sellised:

18623160_1579574798754311_1091001759_n

Ja, meeldiva vahepalana saan teatada, et nüüdseks on mu silmad jälle midagi uut näinud, sest ühel kaunil pärastlõunal saime kõik sellise toreda sündmuse osaliseks, kus jaapanlaste peenes Aeon Mallis üks hiina ema oma Kasperi-vanust poissi…kilekotti pissitas. Aeon Mallis on puhtad, korralikud, pottidega tualetid. Seal on isegi lastepott. Ja tema. Tema võttis kaasa kilekoti. Ja pissiva poisi. Samas, tuleb tunnistada, on see ikkagi edasiminek võrreldes selle pildiga – mida me jällegi omaenese silmakestega nägime -, kus vanemad pissitasid last kaubanduskeskuses…põrandale. Laps tegi häda ära, pere liikus edasi, neist jäi maha kollane loiguke – kõik suhtusid sellesse mõistvalt. Nii et tegelikult on kilekott puhas areng.

Rõõmu ja õnne kõigile!

18601241_1578763068835484_324512814_n

  • pilt näpsatud siit: http://cn.hujiang.com/new/p401235/

Ei tule

Mul ei ole tükk aega kirjutamiseks vaimu peale tulnud. Ma ei tea, on see kevadväsimus või siinne ajusid küpsetav kuumus. Võibolla vanadus. Võibolla midagi muud.

Ja noh, millest nii väga rääkidagi. Ega me muud ei olegi teinud kui söönud ja…nojah, põhiliselt söönud. Eelmisel nädalavahetusel käisime juhtumisi kaks päeva järjest erinevates sushirongi (sushi train? conveyor belt sushi? mis see õige nimi oleks?) kohtades. Siiani ei olnud kordagi sattunud, nüüd kohe kaks korda järjest. Esimeses oli ilgelt odav, iga taldrikutäis maksis 8 rmb (umbes euro) ja seal taldrikul oli näiteks kuus kurgimakit või kaks kalamarjasushit. Ka kõik joogid maksid sama palju. Näete, kollaseid taldrikuid kogunes päris palju, aga õnneks ei pidanudki lapsi panti jätma.

Teises kohas oli vähe teine süsteem, taldrikud olid eri värvi ja eri hindadega. Oli kallim ja mitte tingimata parem.

18516357_1575441582500966_24240992_n18555099_1575440995834358_1637321285_n18518803_1575441025834355_2042662094_n

Laupäeval oli koolis International Day, selle puhul sai seal osta – noh, mis muud kui – igasugu sööke ja jooke ning tutvuda inimestega. Uskumatu, et koolis on lubatud pakkuda alkoholi. Igas letis sai lisaks taanipärastele pannkookidele, soome võileibadele või ameerikamaa krõpsudele osta külma õlut või mis veel hullem, punši. Õpetajad jalutasid ringi, õlled käed ja nautisid elu. Muide, Hiinas ei ole alkoholimüügil mingeid piiranguid. Osta võib seda ükskõik kes ja ükskõik mis ajal. Täitsa vabalt võiksime Karmeni saata õhtul kell 22 meie värava kõrval asuvasse poodi ja lasta tal tuua üks sikspäkk. Ja kui juba läheb, las toob siis rummi ka. Ilma probleemita tooks ta selle koju ja meie võiksime seda reede õhtul filmi kõrvale nautida. Hmm….sounds like a plan.

18555093_1575441555834302_1503361257_n18554667_1575441512500973_504139571_n18578850_1575441449167646_1852638620_n18516292_1575441409167650_1891801212_n

Teisipäeval oli juba korra käidud viisakas pelmennajas väike õhtusöögikene ja peale seda ka juba tavapäraseks kujunenud Trivia ots Camel Baris. Mõnus söök, mõnus jook, mõnus seltskond, kehvad tulemused Trivias – kõik nii nagu ikka. Aga me ei jäta, me oleme vaprad (ja ilusad) ja pushime võiduka lõpuni. Ükskord me võidame niikuinii! Tegelikult piisaks ka eelviimasest kohast, eelviimane koht saab nimelt tasuta shotid. Üks kord on sedagi juhtunud, aga nüüd oleme rabelenud edetabeli keskpunkti ja tasuta shottide seisukohalt on see not good.

Muidu tegelen ma peamiselt sellega. Ma tõesti kunagi mitte väga ammu pesin seda akent.

18555165_1575440875834370_1026999962_n

Novot. Kui ikka vaimu peale ei tule, siis ega midagi kirja panna ka ei oska. Niimoodi see elukene kord juba on. Ootame ilmade paranemist, ehk siis hakkab jälle midagi tulema. Jällenägemiseni!

Xiao Bi Hu

Nojah, lõbustuspargist pidime ju rääkima. Käisime seal juba eelmisel nädalal. Asub see Jinji järvest ida pool, meie poolt vaadatuna täpselt järve vastaskaldal. Ilm oli kaunis ja jäätist sai ja puha. Eriti palju atraktsioone seal polnud, aga need, mis olid, vaatasime üle. Mental note for myself – vaaterattale enam ei lähe. See läks ikka väga kõrgele. Mulle ei meeldi kõrgused. Ei. Ei. Ei.

18424597_1565974600114331_513811311_n

18360747_1565974860114305_596596538_n

Aga mis mulle suhteliselt meeldis, oli kardisõit. Jagunesime mees- ja naiskonnaks…hehee, mees- ja naiskonn….ja noh, mis ma oskan öelda, huvitav kogemus, suured kiirused ja bensuhais…ideaalne perepäev.

Pärast lõbustusi liikusime edasi Times Square’i poole. Vot see on nüüd selline idakalda keskpunkt, kui nii võib öelda, kuhu me teenimatult vähe oleme sattunud miskipärast. Järgmine note: mine rohkem idakaldale.

18360979_1565974293447695_994934586_n
Sellest pooleliolevast kolakast pidi tulema Hiina kõrguselt neljas või viies hoone. Praegu (ja ilmselt järgmised 10 aastat) on ta lihtsalt pooleliolev kolakas.

Käisime seal söömas Shin Kong Place’is sellises peenes Taiwani restoranis nagu Din Tai Fung, kus sõime xiao long baod. Need on sellised pisikesed pelmeenikesed erinevate täidistega. Sellist teenindust, nagu seal, pole mina varem tunda saanud. Töötajaid oli saalis umbes sama palju kui külastajaid. Teenindajad rääkisid inglise keelt, olid äärmiselt peenetundelised ja viisakad. Piisas mul vaid korra õlgu väristada (kuskilt midagi puhus), kui tervele perele toodi pleedid peale. Söök toodi lauda kummarduste saatel, nõud libistati kandikult maha vaikselt ja elegantselt, õhkkond oli pidulik ja sofistikeeritud. Omaette vaatepilt oli see, kuidas neid väikseid (xiao tähendab väikest) long baosid vooliti. Terve köögitäis kokapoisse askeldasid asjalike nägudega (no vähemalt ma arvan, et neil olid asjalikud näod maskide taga) köögis, mis nägi välja nagu operatsioonisaal.

18424564_1565973980114393_1553636425_n

Need baod olid muidu sellised. Osad oleme juba nahka pistnud.

18470822_1570307129681078_1580130486_n

Kui kõhud täis, astusime läbi veel kõrvalmajas asuvast Eslite raamatupoest. Raamatu- ja kantseleitarvete poed on minu lemmikud. Enam ma nii väga ei tunne seda kutset, aga lapsepõlves veetsin nii mõnedki kaunid tunnid Nõmme raamatupoes (see eksisteerib siiani muide) vihikuid nuusutades (neid, millel kuivatuspaber taga, mäletate?) ja kustukumme näppides. Kuid geneetika vastu ei saa, nüüd kuuleb kutset minu asemel Karmen, kes oleks hea meelega poodi elama jäänud.

18337471_1565973683447756_1529128757_n18387206_1565973820114409_1449049356_n18337293_1565973740114417_502252760_n18337218_1565973800114411_1334198661_n

18361792_1565973626781095_80879833_n

Kesknädalal oli väikesel lapsel kooliga ekskursioon parki Baitang Arboretum. Ma läksin vabatahtlikuna parent helperiks (ja tegelikult lapsele tõlgiks) kaasa. Uskumatu, millised ettevalmistused siin tehakse enne taolist väljasõitu. Vanemad kogutakse kõik kokku. Peetakse pikk (aga sõbralik ja üldse mitte tüütu) loeng kõikide riskide (keegi teeb püksi, keegi hakkab bussis oksele, buss läheb katki, keegi võõras tunneb liiga palju huvi laste vastu jne jne) kohta, antakse lugeda viis lehekülge risk assessmenti, kirjeldatakse kõiki potentsiaalselt ettesattuvaid ohtusid. Üks õpetaja on käinud läbi selle teekonna, kuhu minek on ja teinud kõigest pilti – parklast, WC-dest, teepiiretest, kus me maha istume, kus kunsti teeme, kus on prügikastid jne. Sõidule võetakse kaasa kõikide laste kindlustusandmed, ilma selleta laps kaasa ei saagi. Igale vanemale anti 3-4 last kullipilgul valvamiseks. Etterutates võin öelda, et riskid mineerisime, ohud möödusid meist ja kõik lõppes õnnelikult. Oli erakordselt kuum päev, sooja oli üle 30 kraadi, nii et me olime Kasperiga küllaltki päikesepiste äärel paar korda, aga ikkagi jäime ellu.

See, kuidas siin õpetajad lastega tegelevad ja räägivad, on imekspandav. Ma tahaks pooled Eesti õpetajad siia koolitusele tuua. Kõik õpetajad, ka võõrad, teavad lapsi nimepidi. Iga õpetaja, kes lapse lähedusse satub, ütleb mõne hea sõna või silitab lihtsalt pead. Õppetöö toimub läbi lihtsate mängude ja laulude. Kasper laulab meil kodus olenevalt tuju- ja ilmaoludest pidevalt kas matemaatikalaulu “faiv, ten, fiftiin, tventi, tventi faiv, töörti, töörti faiv, footi, footi faiv, fiftiiii” või “Good morning, good morning, hello and how are you” või “It’s time to tidy up, tidy up, tidy up” või hoopis koreakeelset (hammidaa, hammidaa) sünnipäevalaulu. Need lihtsalt jäävad külge ja nende abil on võimalik lastele mõnusal viisil õpetada asjade koristamist, arvutamist, kuude nimesid ja mida iganes. Ma saan täiesti sajaprotsendilise kindlusega väita, et mu laps on koolis õnnelik. Ja muidugi on Kasperil koolis ju Aimee. Aimee adopteeris ta vist kohe esimesest päevast ja nüüd ei jää tast enam sammugi maha. Nad mängivad koos ja söövad koos ja õpetavad teineteisele keeli. Aimee oskab juba tsipa eesti keelt (aitäh ja numbreid ühest kümneni) ja Kasper lõuna-aafrika oma (sest Aimee on sealt pärit). Ma ei tea, kuidas nad suhtlevad, sest Kasper on ikka veel suht umbkeelne, nad vist mõistavad teineteist kuidagi ilma sõnadetagi. Küll on toredaid lapsi olemas ilmas.

Siinne kool on kahtlemata kõikide plusside juures üks kõige suuremaid. Kui oleks võimalik, siis ma tahaks, et mu lapsed saaksid siin käia lõpuni välja, et neil oleks võimalik kasvada suureks pingevabalt ja koolistressita ning märksa laiema silmaringiga, kui seda on võimalik saavutada kodus.

18426023_1570272906351167_1496025516_n

18426012_1570272943017830_817572880_n
Ideaalne blogipilt. Kellegi näod, peale mu enda lapse, ei ole näha.

Aga jälle on ju käes euromeloodiate aeg. Tahtsin ka näha, et mis seal siis viltu vedas, aga näe, ei midagi. Meie riigis seda videot ei ole. Ma võin ju vabandada, aga sellest pole palju kasu. Palun kirjeldage keegi oma sõnadega valitsenud meeleolusid, Koidu meiki, Laura häält, publiku ovatsioone ja muud taolist, et ma ka osa saaks.

euro

Nii, aga on ju reede! Seda tuleb jäätisega tähistada. Kellele hernejäätist?

18447894_1570272779684513_1842963666_n
OK, OK, see on ilmselt ikkagi sojajäätis.

Letter. Milk.

Siin maal on blogi kirjutamine ikka täielik pain. Ühel päeval ei tööta VPN (see on see asi, mis lubab üldse WordPressi ja Gmaili ja Google’it ja Facebooki jmt kasutada, ilma selleta on ainult Baidu ja Taobao ja Weibo ja nendega ei ole mul midagi pihta hakata). Teisel päeval on ära internet kogunisti ja siis kui see tagasi ilmub, on lapsel vaja arvutis kodutööd teha. Kolmandal keeldub arvuti ja telefon koostööst ja ma ei saa ühtegi pilti kätte. Peavad olema terasest närvid, et blogida!

Neil päevil ei ole mul enam midagi selga panna. Esiteks on kuum ja teiseks on mu kaasavõetud napp garderoob mind surmani ära tüüdanud. Kammin ja kammin siin poode lootuses midagi leida, aga nojah. See on raske. Siinne mood ei ole mulle just mokka mööda.

Einoh, ega mul ei ole midagi rebitud äärte ja tikanditega kaunistatud teksavesti vastu…kui ma oleks ma ei tea…13 või…hiinlane. Aga ma ei ole. Ja on selgunud, et mul on päris tõsine allergia teksatunkede, maani vestide, ajuvabade kirjadega halattide ja muu taolise vastu. Ahsoo, jääb üle ju veel kanda pidzaamat! See on siinmail vägagi okei riietus. Alles üks õhtu, kui meie rahulikult kõrtsu poole kõmpisime, möödusime soliidsest paarikesest, kes õhtuhämaruses jalutasid, mõlemad pidzaamas. Ühtaegu võib tänaval näha inimesi sulejopedes ja ööriietuses. Alguses oli imelik, nüüd tundub juba täitsa mõistlik. Ise ka ei viitsi vahel ju pidzaamat pool päeva seljast võtta, teil pole nii? Aga need sulejoped, need sulejoped. On mingi seltskond inimesi, kes kannavad seda minu arust aastaringselt. See on neil seljas talvel kõige krõbedama külmaga ja see on neil seljas suvel kõige suurema kuumaga. Ma nimetasin selle oma peas juba hiinlaste rahvariideks, see on ikka ülilevinud. Talviti nad ju enamasti ei küta kusagil ja igal pool valitsevad arktilised temperatuurid – näiteks on igati tavapärane, et lähed restorani, seal on jube külm, lõdised seal oma jopes ja siis nad veel kisuvad aknad pärani, sest et – Fresh air! Aga vat vihma kardetakse nagu tuld (kuigi loogiliselt võttes on just vihmaga hea värske õhk). Kuigi siin kandis on vihm tavaliselt selline õrn soe sabin, lausa kergendus kuumal päeval. Aga siin – inimesed ei liigu kusagil, need vaesekesed, kes peavad, need on mattunud vihmakeepidesse ja varjunud vihmavarjude alla ja mis kõige hullem: taksot on pea võimatu saada. Kui muidu saab takso tänavale minnes maksimum paari minutiga, siis vihmase ilma korral võid oodata lausa 5-10 minutit. See ületab juba taluvuspiirid!

Ühesõnaga. Poes on imelik kaup. Isegi Vero Modas, Onlys, Zaras ja H&Mis on hoopis teistsugune kraam – võin pea anda – kui Euroopas. Kui midagi peaks õnnestuma leida enam-vähem viisakat, siis võin olla kindel, et suuruselt sobib see küll 10aastasele Karmenile, aga minule paraku tavaliselt mitte. Ma üritan praegu mõelda, kas ma üldse olen siit midagi endale selga ostnud…Paar T-särki vist Decathlonist sain – see on Prantsuse päritolu spordikaupade odavpood, umbes nagu Sportsdirect, aga kurjad keeled räägivad, et parem, suurema valikuga ja veelgi soodsam. Ma tõsiselt, tõsiselt igatsen Humanaid…Siin on tegelikult ka üks second-hand, expattide oma ja see on küllaltki hea. Ma korra käisin ja sain Kasperile sealt hunniku Angry Birdsi mänguasju, mõne lillepoti ja magamistuppa kaks öökapilambikest:

18136351_1552684881443303_1563709505_n

Pood asub German Villa compoundis, seal nähtavasti tuuakse piima postkasti:

18073522_1549225188455939_708680489_n

18052879_1549225198455938_1242463118_n
Ma ei tea, kas need apelsinid on üle talve seal puu otsas olnud või alles nüüd valmis saanud? Hmm.

H&Mist rääkides…Teen neile suure häbi-häbi praegu. Ostsin Kasperile sealt uue pidzaama (et tal oleks, millega õues patseerida, eksole), Lego Batmaniga ja puha…Pidzaama haises nagu keemialabor, panin selle pessu…ja pesust tuli välja üks hale, väljaveninud, topiline ja värvist ära käkk. Ühe pesuga sai viisakast esemest põrandapesukalts. Ühe pesuga! Laps ei jõudnud seda kordagi kandagi. Selline ongi siinsete riiete kvaliteet, kõik annavad alati megalt värvi, luituvad ja venivad koledal kombel. Seepärast ei ole siin ka kaltsukaid, sest pole kaupa, mis sinnani vastu peaks. Eseme eluiga on äärmiselt lühike. Mulle hirmsasti meeldib Nullkulu blogi, ma ise nii tubli ei ole, oh ei, kaugel sellest, aga ta mõtteviis on mulle ääretult sümpaatne ja blogi tõeliselt professionaalne. Ja ma alati mõtlen, mida tema küll ütleks, kui näeks seda iga-puuvili-vahtplastis kommet, tohutuid paksust papist kauni kangavooderdusega suuri teekarpe (mille sisse käib pisike pakike teed ja mis instantselt peale teepaki välja võtmist prükki lendab), poes iga saiakese eraldi kilekotti toppimist, come on, täna nad panid lausa mu Cafe Latte topsi kilekotti! Palju neil prügi pidi päevas tekkima? See oli mingi kolossaalne number, ikka mitusada tonni…Kontrollisin järgi: 520 000 tonni! Selle juures tundub lausa naljakas (no kurbnaljakas muidugi, mitte pärisnaljakas), kuidas Eestis piiratakse kilekottide tarbimist jmt aktsioonid. Kui ainult need siia maale ka jõuaks…

Nagu ikka, jagan uudiseid söögikohtade rindelt. Üks päev sai Hot Pot ära proovitud.

18136197_1552690458109412_514432917_n18136296_1552690508109407_152723233_n

See on selline koht, kus laua keskele pannakse keev supipott (suppe on erinevaid, meil oli tomatisupp) ja siis ise valid, mida sa soovid sinna kasta. Meie tellisime maisi (mais nagu mais ikka), enoki-seeni (väga head), kartulit (täiesti tavaline toores kartul), mingeid pelmeene (head). alumisel pildil paremal nurgas on paista hall ajulaadne mass, see on mingi krevetipasta, sellest tehti pallikesed ja visati supi sisse, olid head, mingid lihad ja asjad olid veel. Kõige suurema elamuse sain ma aga nuudlipoisi etteastest. Kahjuks ma ei saa siia videot panna! Elu on vahel nii pagana ebaõiglane…

Kulinaarsetel teemadel jätkates. Käisime Kasperiga ühel koolivabal päeval Angry Birdsi mängumaal ja Mäkis. Näete, kuidas laps rõõmustas (alumine parempoolne pilt).

Täiesti mõttetu mängumaa oli, ainult paari asjaga sai seal sõita ja isegi raha eest töötavad masinad ei töötanud. Õnneks nad ei tahtnud selle eest mingit tasu ka, nii et kobiseda tegelikult ei tohiks.

Nii, mis siis veel…Juuksuris käisime.

18136646_1552685204776604_1267617491_n

Mina olen siiani näinud vaid meesjuuksureid. Ka naiste juukseid lõikavad mehed. Creepy!

Nii et sedapsi elame me siin. Hetkel pusime dilemma kallal, kas minna homme Triviat mängima või mitte. Ühes küljest on nagu liigagi palju väljas käidud ja see, kuidas me selles sakime, on lausa epic (eelmisel nädalal viimane koht, nuta või naera), teisest küljest…Ma ei teagi, mis see argument siin olla võiks, midagi mõistlikku küll pähe ei tule. Näis-näis, kas homseks plahvatab midagi või mitte.

Seniks aga jätke mulle ikka teateid tegelikkusest, jätkuvalt on võimalik selle eest ausa loosimise teel auhindu saada! Hejdo!

PS. Mulle meenus, et kui koolis käisin, siis oli seal luulevõistluse stendil üks luuletus vihmast. Tsiteerin seda mälu järgi nii hästi kui suudan:

Ma vihkan vihma.

Vihm on nii vastik.

Kui vihma sajab, siis ma tõeliselt vihkan seda. 

Vihm on lihtsalt rõve.

Autor: 7aastane tütarlaps.

Politseist ja tulest

Meil on siis nüüd lõpuks ametlikult suvi. Päevased soojakraadid on 30 tuuris. Lastel tuleb talvine koolivorm asendada suvisega, kuni 21. aprill on üleminekuperiood, peale seda ei mingeid pikki pükse ega varrukaid, ainult lühkarid ja muu taoline. Karmenil on suvevorm olemas, tema läks täna seeliku ja paljaste säärte ning lühikeste varrukatega pluusiga. Kasper läheb homsest. Meil oli hommikul totaalne purgaa, vihma ladistas (ma võisin lausa kuulda, kuidas vähid rõõmust käsi hõõrusid) ja tuul painutas puid. No aga ega sellise väikse asja pärast ometi külm ei olnud. Aga juba pärast lõunat läks ilm jälle suviselt lämbeks, aga mina olin Ikeas ja ei märganud seda piisavalt varakult, muidu oleksin kindlalt selle lamamistooli ära ostnud, mida ma seal kiibitsesin.

18009972_1544914495553675_762753807_n
Minu tore lõunasöök Ikeas: Caesari salat, lõhe ja õunakook.
17974837_1544914482220343_1372050527_n
Ikea ees tehtud klõps.

Tegus päev on olnud. Enne Ikeat käisin koolis, et Kasperile uued seljariided osta ja tegin koolimajas ka paar pilti.

17974790_1544914522220339_204484570_n
Karmeni klassiruum.
luuletus
Stendil olid laste luuletused. Mulle meeldis see. Need hiina voodid on tõesti oi kui kõvad! Ma fiilisin seda autorit täiega!

Nädalavahetusel oli meil kohalike eestlastega meeleolukas lõuna Ligongdil otse Jinji kalda ääres Hiina restoranis. See söögikoht oli üks hea leid. Sinna tuleb teinekordki minna. Suurepärased oad, kapsad, Mandarin fish ja muud hõrgutised. Siis väikene puhkepaus kodus ja järgmine hetk leidsime end taas Jenny’s baris, kus toimus ametlikumat sorti ja täiesti formaalne jutuajamine Craigi ja portsu prantslastega, kelledest ma tean ainult tütarlapse nime – Chloe – ja teisi meesterahvaid ma nimetasin vaikimisi lihtsalt kolmeks musketäriks. Juttu jätkus kauemaks ja koju lonkisime me varajastel hommikutundidel. Igal juhul linnukesed juba hakkasid laulma ja konnakesed veel ei olnud vaikinud. Ahjaa, meil on siin ju iga õhtu metsik konnakontsert! Ja see ei kõla nii, nagu meil kodus. Ei, see on toores kraaksumine, mida need armsad olevused endast välja lasevad. Kui Kalmer ütleb, et teda häirib iga hommik üks linnukene, kes akna taga juba enne kukke ja koitu röökima asub, siis minul on õhtuti raskusi uinumisega, konnad ei lase lihtsalt.

Pühapäeval tegime lastega tiiru linna peal ja õhtul vahtisime kolm osa “Homelandi”. Meil siin on selline pood, kust saab kõiki sarju ja kõiki filme maailmas ilmatuma väikse raha eest. Valisime kõigile midagi. Me saime viimase hooaja “Homelandi” endale, “Koera elu mõtte” Karmenile ja Kasper sai “Maui” (või midagi taolist). Varasemalt sai sealt soetatud mitu hooaega “Narcost” (Pablo Escobari aastatepikkusest tagaajamisest), a need meil juba vaadatud. Me oleme uskumatult toimekad ja töökad siin.

17965470_1544914595553665_778659596_n
Lantsh Element Freshis. Ma ei tea, miks noormehe näpud riisi sees on.

18009648_1544914548887003_1503377480_n

 

Oleme siis nüüdseks jõudnud faasi, kus suurem laps ei oska enam eesti keelt. Situatsioon selline. Karmen räägib meile mõistatust. “On maja, seal on kolm tuba, ühes on teemandid, teises tähtsad dokumendid, kolmandas raha. Maja läheb põlema. Millises toas paneb politsei esimesena tule välja?” (nali on selles politseis onju) Meie: “Eh? Misasja paneb välja?” Karmen: “No tule noh. Paneb tule välja.” Meie: “???” Lõpuks jagasin ära, et ta tegi oma peas toortõlke fraasist “put the fire out“. Vat niimoodi.

Aga seekord siis sedamoodi ja praeguseks kõik! Ja auhinnamäng jätkub, tänagi varusin teile kingitusi – nii et kõik, kes saama peal väljas, andke endast märku!

17965140_1544914568887001_466341457_n

Raske elu

Tere õhtust! Meil hakkab kell 20 saama ja väljas on 23 kraadi. Sooja siis. No kas ei ole tore teisi kadedaks ajada? On küll.

Muidu elame siin ikka vaikselt, mingeid avantüüre ette ei võta. Mina päeval püüan naabreid mitte häirida tolmuimemise ja nõudepesuga, selle asemel olen siin juba mõned päevad tasakesti terrassil päikest võtnud. See on väga väsitav olnud mu jaoks. Kuskil 13.30ni saab meil terrassil chillida, siis läheb päike suure maja taha peitu ja väljub sealt kuskil peale 15. Üks päev ma siis mõtlesin, et jätkan peesitamist maja ees ojakese kaldal. No see päris oja isegi ei ole, pigem nagu nire. Selline:

17918983_1541670425878082_1261503674_n

Plaanisin nire ääres jalgu kõlgutada, Postimehe podcasti kuulata ja jumet ühtlustada, kui ühtäkki märkasin vees tõsist siblimist. Selgus, et loigus elab tõsine vähkide populatsioon. Väiksemad vennikesed olid nii paarisentimeetrised, suuremad aga lausa detsimeetrised. Neid oli päris palju, ikka kümneid ja kümneid. Soe päike oli elukaid vist aktiveerinud, igal juhul käis vees tõsine hüppamine, tagaajamine ja nihverdamine. See oli kaunis vaatepilt: vähipoisid hüppamas kivilt kivile, osad tegid trikke – näiteks üks klammerdus, kõht taeva poole, elu eest vees hulpiva suitsupaki külge. Teised mängisid kulli vette loobitud lambipirnide ümber. Paar tükki kukepoksisid. Vahva pilt.

Leia pildilt 17 vähki.

17888901_1541670415878083_1261014476_n

Ei leidnud jah? Vaata nüüd uuesti.

17888901_1541670415878083_1261014476_npaint

Punasega on märgitud vähid. sinisega säästupirnid (äähh, märkasin nüüd, et olen ühe vähja ka säästupirniks teinud kogemata, andeks). Mul on kahju, et tüübid nii kehvasti välja paistavad, ma ei saa pilti suuremaks ka teha, kasutage oma fantaasiat.

Halb uudis. Lapsed lülitasid mu Eesti telefonis andmeside sisse ja võtsid sellest viimast. On oodata elu suurimat telefoniarvet. Hea uudis. Tuli geniaalne idee teile midagi välja jagada. Kõik, kes kommenteerivad, saavad midagi! Eestis ja Hiinas toimetan kätte omal kulul, Eestis küll väikese viitajaga (peaks arvestama juuni lõpu, ehk isegi juuliga). Siin väike sneak peek, mis laadi preemiad on võimalik välja teenida:

17965604_1541670579211400_708415319_n

No kas ei ole tore, ah? Mul on muidu tunne, et ma kirjutan kuhugi mutiauku, tahaks nagu tagasisidet või niisama kontakti või nii. Ärgem häbenegem, tulgem jaole, jätkub kõigile.

Eile käisin lastel koolibussil vastas ja kodu poole kõndides möödume alati Hiina lasteaiast. See on üks vähe teistmoodi koht. Näiteks üürgab seal terve päeva õues musoon. On klassikalisemaid palu, aga ka kõige ehtsamat odavpoppi. Helid ei vaiki hetkekski päeva jooksul. Detsibellid on üsna põhjas. Elu on olnud minu vastu helde, ma elan kaugemal. Peale päev otsa muusikalist terrorit kuskil täpselt kell 16 jagatakse seal lapsed vanematele jälle tagasi. Selle nõksu on ära jaganud kohalikud kaupmehed. Alailma on värava ette parkinud õhupallimüüja hunniku värviliste heeliumipallikestega. Tihti näen sealsamas ka lillemüüjat. Eile kui sealt möödusime, tuvastasime uued tegelased: kukekommimehe ja saunaahjuga tüübi. Esimene teeb sealsamas kõnniteel kuumast suhkrumassist filigraanseid kaloripomme:

17965363_1541670282544763_1229857006_n17965655_1541670265878098_2045175434_n

Teine on lasteaia ette veeretanud portatiivse saunaahju, kus ta bataate ja maisitõlvikuid elaval tulel grillib. Meil oli kõigil nälg, nii said lapsed kukekad ja mina hiigelsuure küpsebataadi (kõik 10 rmb tükk). Mis te arvate, kas oleks nahhaalne bataadionust otse ta nina all pilti teha? Ma esiti jätsin vahele, küll jõuab.

Kuna õhtud on nii mõnusad, siis me oleme isegi õhtusööki terrassil nautinud:17918551_1541670485878076_1262454656_n

Tegin kanapastat päiksekuivatatud tomatite ja suhkruhernestega:

17965745_1541670535878071_1209089979_n

Õnneks lapsed on nii viisakad, et jätavad alati parema kraami vanematele, seekord nokkis üks välja herned ja tomatid, teine kana, herned ja tomatid. Iga restoranis söömaskäik on vanemate jaoks kena challenge, sest üks ei söö liha ja paljusid asju, teine ei söö juur-, kaun-, aed- ja köögivilju, liha sööb valikuliselt. Eile hiina restoranis sõi meie laudkond lillkapsast, lambavardaid, ube, igasugu köögiviljapadasid, Kasper sõi saia ja jõi vett peale. Ma täitsa mõtlesin, et ma panen kirja need seitse asja, mida Kasper sööb, et jääks märk maha järeltulevatele põlvedele või et keegi ei arvaks, et meil siin elu meelakkumine on. Kasper sööb tomatit, kurki, pitsat, pastat/makarone, leiba, õuna, draakonivilja, mangot, juustu, krõbinaid, piimasuppi, lõhet, vahel natuke kana, muud liha pigem mitte. On jah natuke rohkem kui seitse, aga kas niimoodi süües kasvab lapsest normaalne inimene, keegi teab?

Egas midagist, olgem moodsad edasi ja kirjutage mulle, kuidas Eestis ilm on (hehee) ja mis Savisaar teeb ja mida te võileiva peale paneksite olukorras, kus juustu ja sinki ja vorsti ei ole?

Ikka munadest

Kasper õhtul enne magamajäämist: “Emme, ma olen juba ammu tahtnud küsida ühte asja. Kui vana on maailm?”

***

Kasper: “Miks on nii, et Inglismaa on üksainuke, aga inglise keelt räägitakse igal pool?”

***

Karmen laulab endamisi mingit laulu. Küsin, mis laul see on, selgub, et taanikeelne sünnipäevalaul. Või kas ikka on taanikeelne, kahtleb Karmen. Dutch on ju taani, ei?

***

Karmen liikus inglise keele tunnis edasi kõrgeimasse, Native Speakerite gruppi (õnneks nad seda taani laulu asja ei tea). Yay! Vahime kolmekesti koos õhtuti sarja “The Middle” – see on tõeliselt hea, sobib igale vanusegrupile, parajalt koomiline, soovitan kõigile – ja muidugi inglise keeles. Karmenil pole tõlget enam vaja. Siinpool on üks proud momma!

Pildikesed kohvikust, meie maja ees kasvavatest vartest ja Kalmeri lõunasöögist tuvi(iuu!)munadega.

Seitsmevärviõieke

Lastel on nüüd nädalajagu koolivaheaeg olnud. Ega me midagi väga erilist siin polegi teinud. Alustasime vaheaega suure pauguga Shanghais, aga nagu meie lastel kombeks, saavad nad kohe köha või nohu või mõlemad ja sinnapaika kogu fun jääbki. Aga no loomaaias käisime ära ja pandad-pingviinid-jõehobused vaatasime üle.

Mulle meeldis panda. Suurema osa ajast ta lihtsalt ignos publikut, ühel hetkel istus tötsti tagumikule maha, selg vastu puud ja kukkus bambusevart järama nagu muiste.

17793376_1531975130180945_54813932_n

Ülejäänud koolivaheaja oleme kenasti kodus veetnud nii nagu peab, ei ole kusagil ringi kolistanud. Kahjuks saab see kodune mõnus ja hubane nelja seina vahel puhkamise ja leiva luusse laskmise aeg nüüd läbi – siiski mitte veel homme, esmaspäeval, oh ei, alles teisipäeval oodatakse präänikuid koolimajja. Ma ei tea, mitmes vaheaeg see lastel sel aastal juba on. Kolmas kindlalt. Me oleme selle nädala aja jooksul kõike teinud. Rohkem ei ole enam midagi teha. Kõik on tehtud!

Me oleme küpsetanud.

17858039_1536363093075482_550203356_n

Lapsele tõuksi ja kiivri ostnud, et sõida, nagu homset poleks.

17842180_1536345856410539_1557245442_n

Oma lemmikus “Lenbachis” söömas käinud.

Palli mänginud.

17842078_1535938166451308_1581256200_n

Laadal käinud ja vaadanud, kuidas onu maalib filigraanseid järjehoidjaid.

17842167_1535938379784620_1105051427_n

Massaazhis käinud.

Sellest mul pilti pole, sest me käisime käemassaazhis ja meie käed olid hõivatud olulisemate asjadega.

Hollywoodi ees pilti teinud.

17842234_1536345696410555_1175022436_n

Fraseri (see tilluke onnike, kus me eelmisel aastal elasime) vetsus pilti teinud.

17888140_1536472383064553_914382072_n
Meil on imeliku valguse tõttu nii lahedad ninad!

Toolist pilti teinud.

17842529_1536345546410570_316991769_n

Shopanud.

Viskasin kaks nädalat vaasis olnud lilled lõpuks minema (koledaks need ei läinudki, olid lõpuni kobedad, ainult mul endal sai neist siiber) ja ostsin kaks vaasitäit roose, siis neid….eee…valgeid lilli ja siis veel neid teisi valgeid lilli. Mingid roosad ka. Suur sületäis hurmavaid õisi. Eks mõnevõrra kalliks läks, aga, ärgem unustagem, linna minnes tegime kokkuhoidu: selle asemel, et minna taksoga (umbes 13-15 rmb, ehk midagi 2 euro kanti), sõitsime sinna bussiga (1 rmb (14 senti) nägu, Kasperi-jupats tasuta). Kokkuhoitud raha eest soetasin nõudekaupmehe järelkärult Sagaformi Finland kausi. Mis see maksis, pole mul halli aimugi, sest ma võtsin sealt veel ühe suure kausi ja hunniku väiksemat tilu-lilu ja pidin selle eest välja käima kõvad 15 rmb (2 eurot). Draakonivili maksis 8 rmb (euro?) ja valges kausis on mingid tundmatud puuviljad, kes teab, see teab, meie näiteks ei tea, aga maitsesid head.

Ikka kuidagi läheb mul jutt rahale, ma ei tea, miks nii on. Mis oleks hea turvaline poliitiliselt korrektne teema?

No ilm ikka, eksole.

Hooaegade vaheldumine on siin kuidagi teistmoodi võrreldes koduga. Praegu on näiteks lehtede langemise aeg. Kui öösel on kõva tuul olnud, siis saab mõnusalt sussi lehestikus sahistada.

Naljakas on ka see, et igihaljad puud on siin peamiselt lehtpuud. Ja need, mis praegu roheliseks on läinud, need on okaspuud. Ja maasikaid ei panda siin sügavkülma mitte talveks, vaid suveks. Meie juba sööme, ei meil pole aega oodata.

Novot. Sedamoodi siis. Kas munapidustused said läbi muidu või on alles ees? Ma ei oska isegi midagi ettekäändeks tuua, miks ma seda ei tea. Kas kodune (mitte-)elu mõjutab ajutegevust? See ei saa ju ometi olla. Hiina kalender? Aa, ma tean, ma unustasin oma mäluvitamiinid võtmata! Yolo!

Kuidas teil muidu läheb ka?

17821108_1535938619784596_859037788_n

 

Virsikupuud ja maasikapõllud

Täna jaksan teile ainult pilte näidata. Olen nimelt umbes 5 kilo maasikaid nahka pistnud. Ma ei taha enam nii pea ühtegi maasikat näha! No igal juhul mitte enne, kui Eestis maasikad valmis saavad…

Väga-väga eriline ja kummaline tunne on 1.aprillil maasikaid korjata. Marjad olid lihtsalt uskumatult suured ja magusad. Kõrval õitsesid virsikupuud ja kasvasid arbuusid, tomatid…Ilmselt tuleb sinna farmi mõne aja pärast uuesti minna.

Homme aga seame sammud Shanghai poole. Uute seiklusteni!

Kasperi jalad

Teräää! Kliimapagulane tervitab!

Eile lõime end lille ja käisime Karmeni koolis Oscar gaalal.

17741182_1526420727403052_2018753844_n

Kõik kuuendad klassid tehti gruppideks ja iga grupp pidi tegema filmi. Valida sai kahe zhanri vahel, kas Fantasy või Horror, muidugi kõik valisid Horrori 🙂 Karmen oli operaator ja nende film oli täitsa äge. Ma ei mäleta praegu, mis selle nimi oli…Invisible äkki. No oli verd ja suspense’i ja hirmsat muusikat ja noh, nagu peab. Ning oma klassis nad võitsidki!

17690065_1526421127403012_1875034333_n
Võidutiim.

Aga meil käisid ju siin ühel kaunil kevadõhtul esimesed külalised. Tõid kingitusi ja puha. Kuna ühed meil siin ju lahkuvad, siis õnnestus pool nende köögikappide sisu endale saada ja see oli ikka kohe väga abiks. Aitäh Jana riivi, pannkoogijahu, filmide ja kakao ja kõige muu eest, see tegi tõesti südame soojaks! Mõelda vaid, kui palju rõõmu võib teha kingitus, mis sisaldab vanakooli söetablette (meil hakkasidki juba otsa saama!), LEIBA, päris õiget leiba, SPROTTE..! Okei, sprotid mind isiklikult ei aja ärevusse, aga ma tean kedagi, keda ajavad.

snip
Siin ma alles hakkasin lauda katma. Esiplaanil on, jaa, te näete õigesti – isekorjatud ja -marineeritud seened 🙂

Ma olen hiina keeles juba täitsa proff (hehee, nali!), saan taksos hakkama ja isegi mõnest hinnast saan aru, kui seda mulle öeldakse. Ja näete sellelt sildilt suudan isegi välja lugeda, et esimene vasakpoolne rida on aastaarv! Vist…

17670939_1524660667579058_1117718896_n

Nädalalõpp ja pikad pühad ees, mis muud kui Kampei!*

 

  • Kampei – põhjani!

Ostokset

Ühel päeval käisin Janaga shoppamas Lindu Lu kandis. Seal palju pudipadi poode. No kellel siis pudipadi vaja ei ole? 🙂 Igas poes kohtab Muumi kraami ja mina, teadagi, olen paras sucker Muumi kraami järele.

Ma vabandan, pildid ei ole kõige paremad. Minu uus imetabane Huawei pidi lubaduste kohaselt tegema kick-ass-pilte, aga kus sa sellega. Ja ega kaasa ei aita ka see, et ma klõpsin kõik pildid tavaliselt käigupealt ja kiirustades.

17496188_1520278488017276_1303317713_nMi17467568_1520277658017359_1791412730_n

Mis siin salata, käesolev nädal on olnud parajalt pidune. Ja nädal ei ole ju veel läbi, laupäeva õhtul ootab meid Jana ja Jukka lahkumispidu (nii-nii kahju, et nad ära lähevad, just läks lõbusaks, äähhh). Siin üks öine pildike peojärgsest barbequest vihmasel tänaval (aga sellegipoolest maitses hea).

17440506_1520278288017296_1800874787_n

Üsna sajune on olnud viimastel päevadel. Õhk on just seetõttu olnud erakordselt frešš. Aga toas on nii niiske kogu aeg…Tavaline õhuniiskus on ikka üle 50%, kui mõõtja aknalauale asetan, saan 75% ka kätte. Sel nädalavahetusel plaanis osta niiskuse-eemaldajad, tahaks vähe mõnusamaks toakliimat saada, ei meeldi see tunne, kui voodisse poed, et linad on niisked 😦

17496309_1520278001350658_737475401_n
Palun mulle üks ginseng fruit, see Buddha kujuline.
17506012_1520278428017282_193082028_n
Ostutänav.
17467703_1520277914684000_1068698072_n
Lapsed tegid issile sünnipäeva puhul küpsisetordi.

Vot sellega olen siis viimastel päevadel tegelenud. Ees on ootamas pidu restoranis, järgmisel nädalal on Karmenil koolis black tie-dresskoodiga Oscar gala, ahjaa, ja siis varsti juba ongi lastel koolivaheaeg. Mitte et üks mees oleks siin rohkem kui 4 päeva kuu aja jooksul koolis käinud…

Head ööd!

Ahjaa, tahtsin ju näidata ka pilti magnooliatest. Pildilt ei ole vist aru saada, aga need õied on pea kämblasuurused! Väga ägedad puud.

Kanad ja õhtune linn ja Jinji järv

Üks õhtu käisime saksa restoranis seapekki ja hapukapsast söömas (sellest pilti ei ole. Pekk oli nagu pekk ikka). Oli imekaunis päikeseloojang. Tähelepanelikumad märkasid ka sinist taevast – seda ei juhtu siinkandis iga päev.

17321763_1512343485477443_992956834_n17351369_1512343435477448_963231482_n

Mina märkasin aga ühel päeval lastel koolibussil vastas käies kohe bussipeatuse juures aias hiinlastest kanu. Vähemalt kaks tükki oli neid. Karmen imestas: “Ma olen kaheksa kuud siin peatuses bussilt tulnud ja pole iialgi kanu tähele pannud!” Na vat. Mina olen ema ja ma märkan KÕIKE.

17352886_1512343505477441_1183796446_n

Täna oli Kasperil koolivaba puhkepäev. Käisime Jinji järve ääres promenaadil. Oli kuidagi hall ja udune, aga tegelikult päris mõnus ilm, polnud külm ega palav, parajasti mahe ja õhul polnud ka midagi viga. Järve keskel on saar, mingi ekstravagantne paadike isegi sõidab selle vahet, üks päev peaks minema ja ikka selle ka üle vaatama (saare siis, mitte paadi), aga no aega ju ei ole. Teate küll, kellel ei ole kunagi aega – töötul ja pensionäril.

Clouds Melted in Tea Fragrance

Kätte on jõudnud õndsad ajad, kui ise saad valge inimese, või ütleme isegi, kuulsuse kombel (sest sinuga koos tahetakse pilti teha) käia Tiger Hillil (pildid on kõik nii tumedad, tegelikult käisime ikka päise päeva ajal ja ei olnud sugugi nii sünge, mul olid vist seadistused paigast ära)…

17274296_1507260165985775_913341537_n
Karmeni pats teeb vingerpussi.

17270637_1507259279319197_3076595_n

17270301_1507257739319351_1694707079_n
Nartsisside lõhn oli tunda juba kümnete meetrite kauguselt.

17238747_1507258655985926_1234566454_n

17238631_1507268892651569_1563711644_n
Eespool kuulus pagood, tuhandeid aastaid vana.

17238485_1507265249318600_2050003485_n17204535_1507257862652672_1838113259_n

17204537_1507257825986009_2110792457_n
Ploomipuud õitsevad.

17204389_1507259229319202_47835174_n

…ja tulla tagasi koju, kus kellegi hellad käed on pesnud ära sinu rokased põrandad, silunud sirgeks tekid ja triikinud ära päevasärgid. Jaa! Selle viimase naksasime me ise lahti, et kui tahad, et ayi midagi teeks, siis jäta see lihtsalt vedelema. Nii me siis seadsime kortsus särgid kunstipäraselt triikimislauale ja täitsime triikraua veega ning nagu võluväel olid pärast kapis sirged pluusid. No mis on linnukesel muret!

Meil siin küll segasid nii üks kui teine asi Kasperi kooli (lasteaeda? mina ei tea, kumb õigem on, aga Kasperi kuuldes tuleb kindlasti öelda, et see on KOOL) sisseelamise ära, aga no küll ta tuleb, kuhu ta pääseb.

Lapse Hiinas lasteaias käimisel on Eesti omaga võrreldes palju plusse.

Esiteks. Sa ei pea teda viima. Koolibuss viib! Teiseks. Sa ei pea teda tooma. Koolibuss toob! Kolmandaks. Sa ei pea mõtlema, mida ta selga paneb. Selleks puhuks on välja mõeldud selline geniaalne asi nagu koolivorm. Vahetusjalanõusid ei ole vaja, lapsed on terve päeva samades jalatsites. Ei mingit sandaalide jahtimist, ostad mustad tossud ja minek. Laps ise rõõmustab kõige rohkem muidugi selle üle, et lasteaias ei pea magama. Aru ma ei saa, kuidas üks väike inimene jaksab tunde ja tunde järjest naerda, mängida ja mütata ja õhtul ikka hädaldada, et und ei tule. Nagu ta ise ütleb: “Mul on 110 prontsenti!” – ehk siis ole mees ja saa aru, et akud on nii täis, et mingist magamisest ei ole siin nii pea juttugi.

Miinuseid on muidugi ka. Kõikse jubedam on see va lasteaiaarve. Eesti lasteaia hind on selle kõrval kukeköha. Lisaks tahavad nad pappi saada sellesama pioneerivormi, koolibussi, lõunasöögi ja veel mitme muu asja eest. Põhimõtteliselt tuleb kooliukselt edasisaamiseks krediitkaart masinast läbi tõmmata, muidu jutule ei võeta.

17204543_1507277085984083_1967389831_n
Kasper vasakul. Siin tal ei ole veel koolivorm seljas, lihtsalt juhuslikult on ta dressikas pea identne kooliriietega.
17238648_1507275682650890_409868405_n
Kasper käib 1C klassis ja kuulub nüüd Kookaburrade kirevasse perre.
17204333_1507274299317695_1257130913_n
Kooli mänguväljak.
17270294_1507276389317486_2021429722_n
Eelmisel aastal Dulwichis käies öeldi meile, et neil pole koolis ainsatki eesti last, aga et kui tuleb, siis pannakse ka Eesti lipp üles. There you go – sinimustvalge on mastis! Ja isegi õigetpidi!

Eelmisel nädalal samas kohas Karmeni etendust vaatamas käies rabasin koridorist mingi ajakirja ja esimesest suvalisest kohast avades leidsin kohe pildid Karmeni sügisesest Nanjingi tripist ja Karmenist endast:

Korraks tagasi Tiger Hilli käigu juurde. Ära tulles jõudsime pruutkleidirajooni, kus olid ainult ja ainult pruutkleidisalongid, üks uhkem kui teine. Pärast lugesin, et seda piirkonda kutsutaksegi Tiger Hill Wedding Districtiks (või midagi taolist), sinna pidid sõitma kohale pruudid isegi mujalt Hiinast. Täitsa mõistetav, piirkonnas on tõesti uskumatult palju, ilmselt sadu pruutkleidipoode.

17270958_1507257409319384_209533266_n17270095_1507257332652725_524055640_n

17238127_1507257509319374_1670056489_n
Siin müüakse uhketes tualettides nukke. Suurema osa on küll tuul pikali puhunud, aga tühja sest.
17270136_1507257282652730_1921949740_n
Nukkudest rääkides. Keegi on liiga palju Viitkümmend varjundit vaadanud?
17274095_1507269099318215_1243811406_n
Ent leidub ka selliseid “salonge”. Ah ma võin sasipea edasi olla…

Aaga jah, ploomi- ja pirni- ja virsikupuud õitsevad ja päris ilus on. Ja puuviljad, need on siin ikka üle prahi. Need maasikad…millega iganes nad neid pritsivad, mul on seda vaja!

17270241_1507278649317260_2118626947_n

Magusvalus

Otsisin poest küünelakieemaldajat. Valida oli kahe vahel.

webwxgetmsgimg

Ma võtsin siiski selle vasakpoolse.

Aga kui juba küünte eemaldamisest juttu tuli, siis pajatan teile, või veel parem, näitan, kuidas ma ühel heal päeval üritasin omal sõrmejälge eemaldada.

17093820_1495980967113695_2057510366_n

Ah et miks? Vot sellepärast.

sorm

Sest et muud põhjust ma küll ei näe, miks mul oli vaja seda teha.

Aga magusamate teemade juurde. Siin on juba maasikad valmis! Siia oleks hea nüüd pilt panna, aga seda mul kahjuks pole, sest maasikad söödi enne ära. Ja üks päev käisime Karmeni koolis, kus ta esines meile etenduses.

17101672_1495981553780303_968449002_n

Karmen on seal tulpide kõrval esimene peanupp.

Tervisi Eestimaale!

 

New Age

Teises ajavööndis elamine on nii kummaline. Näiteks täna hommikul Facebooki, Bloglovin’it jm scrollides ei saanud ma hetkeks üldse aru, miks midagi uut lugeda ei olnud. Siis viskasin pilgu arvuti kellale ja see näitas vaevu 5 (meil oli tegelikult juba 11). Siis mõtlesin saata ühele tuttavale ühes olulises asjas väikese Messengeri sõnumi, aga jällegi, kell ei olnud veel kuuski (vrd meie 12) – igaks juhuks ei hakanud. Mõnel inimesel on Messenger öö läbi sees, junõu ja minu väike sõnumikene võib teisel ju niimoodi une silmast pühkida.

Oleme nüüd siis kenasti oma teises kodus. Muidu on siin täitsa mõnus, aga me ei ole veel tubasid suutnud ära jagada ja üks kapp on puudu ning seetõttu on osad kohvrid lahti pakkimata ning osad on küll pakitud, kuid suht rändoomselt sinna kus juhtub. Tubasid ei saa jagada mitmel põhjusel. Kõige olulisem on asjaolu, et olgugi, et meil on kolmes magamistoas kõigis suured kaheinimesevoodid (Master Bedroomis isegi kahemeetrine jurakas), on normaalne pehme madrats just vaid selles hiiglaste voodis. Teistes voodites on mingi hiina stiilis betooni meenutav aluskott. Kui ma neid tunnetan, siis meenub mulle, kuidas ma lapsena Peeter I kohta lugesin, et tal oli kombeks magada puulavatsil. Novot, täpselt sellised need meie madratsid ongi. Ainult et mina nii kõva mees ei ole nagu Pets oli ja tõesti eelistaks pehmemat aset. Nii naljakas on, kui seda ei tea – eemalt vaatad, et tavaline voodi, ja siis mõtled, et laseks end kohe hooga sinna lebaskile, aga pehme maandumise ja sensuaalse vetrumise asemel murrad äärepealt oma kondid (take it from me, ma olen vannis ribi murdnud, küllap mina juba tean, mille peale kondid murduda võivad. Voodid ja vannid on ohtlikud, ettevaatust!).

16996288_1493623814016077_7115047265512708853_n
WC paber “Face”.

Teine takistus on see, et kuigi ma väga tahaks nautida oma ilu-und sulgpehmel madratsil suures magamistoas, siis just sinna kostab sisse kõige rohkem ehitusmüra. Nad ehitavad siin ju seda va metrood. Kraana mürras siin iga issanda hommik (kaasa arvatud lau- ja pühapäeviti) juba septembrikuus ja mürrab siiani. Kaks aastat ehitavad nad seda, kaks aastat!  Metroota ma saan elada, hommiku-uneta üldse mitte, aga kes väikse inimese käest küsib…

Olen siin isegi juba poodi saanud ja puha. Käisime suures hulgilao-laadses kaupluses Sam’s Club, kus kõike müüdi vaid hunnikute, sikspäkkide ja kuhjadega. Näiteks ei saanud ma endale sealt hambaharja osta, sest need olid vaid kaheksastes pakkides. Tahtsin ühteainumast maisitõlvikut, aga võtsin valmispakitud aluse, kus kaheksa peal. Nüüd sööme nädal aega ainult maisi. Puuviljavalik oli lihtsalt südantsoojendav ja mis eriti tore, kõike pakuti ka maitsta. Sõime-jõime seal meiegi, kõhtu ei saanud midagi. Ei, tegelikult täitsa sai, no kes ei saaks, kui võtad suutäie maasikat, siis banaani, siis litshe, siis kurki, ananassi jne. Kuidas nad oskavad neid nii häid teha? Mul oli aina oh ja ah. Kui puuviljade degusteerimine on minu meelest täiesti aktsepteeritav, siis kohati lähevad nad sellega ikka üle piiri ka. Näiteks munade sektsioonis pakkusid kenad neiud kaunilt topsikestesse sätitud keedumunatükikesi. Mismõttes nagu? Et ilma maitsmata ei saa muna ka enam osta? Mis üllatusi sealt siis tulla võib?! Ettevaatlikuks teeb selline asi, mis muud! Edaspidi piilun väga kahtlustavalt muna sisse, enne kui seda pannile või koogitaignasse valama hakkan.

Hambapasta rasedatele. Ühed vähesed söödavad koogikesed. Pool kookospalmi.

Seenevalik on päris tihe.

Meil oli vaja üht vaipa. Mulle jäi silma selline. Ega asjata ema mulle juba lapsena ei öelnud, et mul on kallis maitse. Vähe ei. Aga noh, võtsime ära – happy wife, happy life…nii ta on.

webwxgetmsgimg-4

Tallinn, mu Tallinn

Tallinn on ikka üks jube ilus linn.

20160611_21593520160611_22012220160611_221037_HDR

Ja “Babulja” on täitsa tore söögikoht! Sinna läheks teinegi kord. Kalamarjaga nad seal juba kokku ei hoia. Võin soovitada lõhetartari ja pliine kalamarjaga. Pärast küll ägised natuke, aga see läheb üle. Ja kohe kui üle läheb, tahad veel.

“Rahamaailmaga” on see lugu, et paraku ainult kahe kassamagnetist näitleja filmi toomine ei tee automaatselt filmi heaks. Vaja on faabulat! Fiktsiooni! Katarsist! Seda oli seal ikkagi mõnevõrra vähe. Ma olen nii ära hellitatud heade filmide ja sarjade vaatamiseks, et mul on latt ikka üksjagu kõrgel. Mai bääd.

Kalmer ja teised eestimaalased tähistasid Shanghais juba jaanipäeva ära, no neil ongi seal aeg ju eespool võrreldes meiega. Ning täna, pühapäeval, oli ta minu üllatuseks tööl. Tuleb välja, et kuna reede anti Dragon Boat Day puhul vabaks….see Dragon Boat asi on midagi niisugust (pildid guuglist):

SONY DSC

dragon2

siis siinkohal sai hiinlaste lahkus otsa ja osad proletaarlased pidid pühabasel päeval tööle ronima. No kas sellist asja enne nähtud on!

Loen praegu, et Shanghai Pudongi lennujaamas oli keegi segane pannud plahvatama isetehtud lõhkekeha ja siis omal…ma ei taha seda välja kirjutada, noh, vigastas ennast. Kuda need lennujaamad ja lennukid neid hulle alati nii ligi meelitavad, ma ei mõista. Mulle juba ammu ei meeldi lennata, iga taolise uudisega tahan seda aina vähem teha. Oh well.

Kõike kaunist teile!

Summer Comming

Kõigepealt tahan teha väikse õienduse üleeelmise postituse kohta, kuna juba imesteldi selle üle. Et miks Hr Abikassa esmaspäevasel päeval, kõige kibedamal tööajal, kodus oli ja lapsi kantseldas. No vaadake, 1. mai (mis oli pühapäeval) on ju teadagi töörahva püha ja suur pidupäev. Ja loomulikult sõidavad kõik linlased sel puhul maale maarahvast õnnitlema. Selge on aga ka see, et miljard inimest ei saa kõik pühapäeva õhtul maalt tagasi tulla, umbes 500 000 000 peab tulema esmaspäeval. Valitsus on rahvale kenasti vastu tulnud ja selleks vaba päeva andnud. Ei ole nii nagu meil, et kolmapäev ja neljapäev tähistad jõule ja reedel pead ikka tööle ronima. Ei pea.


Tulen just foot massage’ist. Ohsa püha püss, ma ütlen! Peale footide masseeriti seal ka õlgu, kaela, pead, käsi ja lõpuks ka foote. Noormees oli jõuline ja jutukas. Kui saaks, pakiks ta endaga kodumaale kaasa ja paneks ta endale sauna elama (nagunii me ei kasuta seda). Vot kus siis avaks alles massaažikoha. Kõik te tahaksite sinna tulla. Väikse kõrvalbisnessina müüksin keraamikat kah ja elu oleks hernes. Tegelikult ma vist olen väsinud, et ma sellist jama ajan, päev otsa umbses toas passimist teeb inimesega nii. Aga mida teha, kui meil on selline menüü:

mookjarohud
Nendega me võitleme haiguste vastu.

Ja vaade õue on terve päeva selline:

vaadeoue

Ei, see ei ole udu.

Normaalselt toksilisel õhtul peaks pilt olema hoopis seesugune:

20160503_140555


Daily Mail kirjutab, kuidas Shanghai Disneyland ei ole veel avatudki, kui juba seda hoogsalt hävitatakse. Lillepeenraid kasutatakse WC-na ja prügi lennutatakse, kuhu juhtub. Aga täpselt nii on ka igal pool mujal. Meie käisime nö vanalinnas (ma ei tea, mis koht see päriselt oli) ja on ikka kummaline küll, kui sa koperdad rahvamassis keset teed kükitava lapse peale, kes on reageerinud looduse kutsele. Naljakas (aga omamoodi praktiline, ei saa eitada) on ka see, et väikelaste püksid on kõik jalgevahelt lahtised. Ei mingit muret mähkmetega!

Ka meie plaanisime avatavat Disneylandi külastada, aga kuna meil on alles aklimatiseerumise periood, siis päris alguses ei maksa meil sinna ilmselt minna. Võib saada pöördumatu kultuurišoki.

china_poo

Selliste fekaalsete teemadega siis täna lõpetame. Hea uudis kah – Summer Comming!

kopi pildist2

Ah üks asi ikkagi veel.

See suur et…Kas keegi ütleks mulle, millal Eurovisioon on? Ja kui netiühendus pole kiita, siis kas pliis-pliis on mingit varianti, et ma seda ikka näeks? Keegi näiteks ma ei tea…saadaks mulle meiliga või midagi?

Tera siit, teine sealt

Mul kästi kirjutada (ei mingit ajakirjandusvabadust siin riigis!), et Karmen ja K. tegid trepijooksu. Päris 40 korrust nad siiski ei jooksnud, sest et meie majas ei ole 4-ga lõppevaid korruseid. Ei ole 4., 14., 24. jne korruseid. Neli on hiinlaste jaoks õnnetu number. 40. korrus, kus me elame, aga jälle sobib. Saa sa siis aru. Õnnenumber on aga hoopis kaheksa.

Täna käisime kohvikus ja loomaaias.

20160425_133455
Hotelli eest leidsime hurmava kodulooma. Lapsed soovisid teda kohe adopteerida, õnneks oli ta aheldatud kellegi  e-baigi külge.
20160428_142628
Kuuenda korruse “aias” leidsime tiigist kilpkonna.
20160428_142746
Vaata, kui suur jänes (võrdle Karmeni jalgadega)! Otse Tšernobõlist!
20160428_143735
Väga tagasihoidlikud, ei soovinud pildile jääda.
20160428_144022
Tüübile oli isegi oma maja ehitatud. Hästi elame.
20160428_125740
Pargis tegid naised tööd. Vaatasin, mis ma vaatasin, aru ei saanud, misasja nad teevad. Kiskusid mingeid rohututte välja, muru üldpilt ei muutunud sellest paremaks ega hullemaks, umbrohi see ka polnud, mida nad eemaldasid. Mulle jäigi müstikaks. Aga neli inimest saavad nüüd vähemalt pooleks aastaks tööd – pargis pinda ju kui palju.

Kuuenda korruse aed on muidu päris kena.

20160428_143640
Avatakse järgmisel nädalal.

20160428_143424

Oma majast leidsime suurepärase toitlustusasutuse. Märka, et vahvlid jäätisega on kaunistatud muuhulgas tomatiga. See on siin tavapärane, et ostes puuviljasalati, on draakonivilja, õunte, maasikate ja viinamarjade seas ka tomatid. Mitte, et see kuidagi meie isu rikuks. Ära märka, et poeglapse soeng hakkab meenutama hipi oma. Ta isegi ei jää enam pildile muudmoodi kui uduselt. Ma ei tea, kus siin juukslad asuvad.

20160428_140056

Tänaseks kõik. Blogija on ka inimene.

Jällenägemiseni!

Blokaad

Meie sahvrivarude seisukorda illustreerib kenasti tekstülesanne tänahommikusest situatsioonist.

Kui mul on üks suur viil juustu ja kaks suurt viilu saia ja ma teen sellest ahjus neli väikest juustusaia, millest Karmen sööb ära kõik, siis mitu tükki jääb alles Kasperile? Ja kui kõva on kisa (detsibellides) ning mitu korda päeva jooksul minu käest veel neid saamata  jäänud juustusaiu küsitakse?