Külalispostitus Ingritilt

Oktoobris käisid meil külas Ingrit ja Marcel.

23899288_1767801786598277_1155728608_n
Näed sa nüüd, kui udune. Eks vist ilmast. Vasakul on Ingrit. Topsis on…jook.

Ingritit tunneme juba sellest ajast, kui ta oli umbes 7aastane või isegi noorem (Evelin, äkki sa mäletad?). Nüüd on ta kakskümmend-…eee…midagi. Isegi peika on tal, vaat kuidas aeg vurab. Marcel on peale selle, et ta Ingriti peika on, tuntud ka selle poolest, et ta mängib tšellot. Selle tagajärjel panin talle ka hüüdnimeks Marcello (häälda: Martšello). Get it? Tšello, Martšello?

Mõlemad noored ja ilusad õpivad muidu Saksamaal, aga vahel käib Marcel kontsertisid andmas ka mujal. Seekord siis Hiinas. Ühel unisel ööl korjasingi Ingriti meie väravast üles, kus ta käed taskus ilma ühegi sumadanita nukralt seisis ja tõin tuppa sooja. Marcel saabus järgmisel päeval, kuna Hong Kongis ei lubatud tšellot lennukisse. Ta on põhimõtteline mees, kui tšelloga kõrvuti istuda ei saa, siis tema ei lenda.

Niimoodi nad siis olid kord meie juures Suzhous, siis Shanghais, siis lendas Marcel kontsertisid andma küll Daliani, küll mujale ja viimase nädalavahetuse veetsime me jälle tempokalt koos Shanghais. Ühe improvisatsioon-häppeningi lasime lausa oma katuse all kõikidele meie linna eestlastele korraldada. Just nii, kõik üheksa olid kohal. (Allpool on ka üks pildike sellest) Aga mida nad ise tegid ja kuidas oma Hiina trippi nägid, sellest kirjutabki teile nüüd Ingrit ise. Kõik kokkulangevused reaalsete isikutega on juhuslikud ja taotluslikud. Kui millestki aru ei saa, siis minu käest pole mõtet küsida. Postituses sisalduva reklaami eest ma ei ole tasunud ega tasu ka ilmselt kunagi, selle sain kauba peale 🙂

Saabumine Hiina
Mina ja Marcel olime väga ärevil oma esimese reisi pärast nii eksootilisse kohta. Tundus, et kõik läheb sujuvalt, aga väiksed viperused algasid juba enne reisi. Nimelt sai Marcel eelmisel päeval teada, et kontserdikorraldaja polnud talle reisikindlustust teinud. Juhhei!

Teades, et tuleb pikk reis, võtsime kaasa kaelapadjad – kõik kaks tükki, mis meil kodus oli. Kahjuks jõudsid need padjad täpselt lennujaama turvast läbi ja lennukis ma neid enam ei leidnud. Vilja ei kandnud hiljem ka lennujaama helistamine, niisiis järelikult oli toimunud padjavargus.

Meil oli pikk lend „ümberistumisega“ Dohas, kus me olime terve ööpäeva. Ööbima pidime ametlikult eraldi tubades (aga salaja mitte), sest abielus me ju veel pole. Islamimaa siiski. Sellest päevast ütleks nii palju veel, et 40-kraadist soojust oleme me mõlemad viimaste aastate jooksul tundnud vaid saunas.

Sealt edasi oli meil öine lend Hong Kongi, mis tänu Qatar Airwaysile (õigustatult 2017. aasta parim lennufirma) väga meeldiv oli. NB! Tšellole tuleb osta eraldi pilet, ent õnneks on selle vastu end magades mõnus toetada ja küsida saab tšellole ka toidueine!
Hong Kongist edasi nii toredalt ei läinud kahjuks. Hong Kong Airlines ei olnud nõus võtma tšellot pardale, kuigi pilet oli olemas. Selgus, et vähemalt Marcelile teadaolevalt oli tegu ainukese lennufirmaga, mis reeglite kohaselt ei aktsepteerigi lisaistekoha ostmist, vahet pole mis otstarbel. Sõltumata mu pisaraist jäi Marcel sinna ning pidi tulema järgmisel päeval teise firmaga (aga äriklassis!). Mina siis läksin üksi. Lennukis hakkasin uurima, et kas ma saan Marceli pagasi ka võtta ja võta näpust, kuna teda ei ilmunud lennule, siis tõsteti tema pagas maha ja nii muuseas minu oma ka, sest Qatar Airways oli mõlemad Marceli nimele pannud. Sellistel hetkedel on raske aru saada, kuidas kontserdikorraldaja reisikindlustusele ei mõtle…
Seega, kui ma jõudsin Shanghai lennujaama umbes 1,5h hiljem, järgnes sellele ka 2-tunnine sõit Suzhousse. Kell 4 hommikul olin ilusti maja ees (loomulikult vale värava ees), ilma ühegi pagasita.
Marcel jõudis järgmisel õhtul – õnneks kogu meie pagasiga, mis sisaldas suurel hulgal Eesti toitu.

Toit
Ma arvan, et mu lemmiktoidud olid Kristiina tehtud lasanje, kartul ja kana/kala ja puder moosiga. Tähendab, kohalik toit on väga kahtlane. On väga maitsvaid hetki, kui satud euroopalikku Hiina restorani, ent mis puudutab tänavatoitu (hoidku taevas teid stinky tofu eest!) või tavapärast hiina toitu, siis sealt ma midagi söödavat ei leidnud. Ühes restoranis proovisime konna ka ära – liha struktuuri võiks nimetada meeldivaks, ent mõte konna söömisest oli siiski veider.

Muidugi ei tasu loota, et poodi minnes saab nt meile tuntud maitsvate Lays krõpsude peale välja minna. Tut mir Leid, aga kõik on valmistatud kohapeal hiinlaste maitse järgi – väkk.
Marcel  segab nüüd jutule vahele ja ütleb, et ei olnud see Hiina toit nii hull midagi! Kohati oli lihtsalt ebanormaalselt hea… kohati ebanormaalselt halb. Valik oli igatahes rikkalik ja erinevaid elamusi palju. Siinkohal tuleb välja tuua paar pärlit Laysi krõpsude maitsevariantidest: „Lime Flavor“, „Yoghurt Flavor“, „Cucumber Flavor“, „Seaweed Flavor“, „Sizzled Barbecue Flavor“ ja kõige ekstravagantsem – „Finger Licking Braised Pork Flavor“.

Transport
Ma pole kunagi oma elus nii palju sõitnud taksoga kui Kataris ja Hiinas. Tähendab, see on lihtsalt nii odav. Veel odavam on ühistransport. Taksojuhid ei oska muidugi kuskile sõita ja ootavad, et sa neid igale poole juhendaks, isegi kui ise ka hotelli esimest korda sõidad. Taksos on kõik aknad lahti – juhuks kui keegi taksojuhi kombel aknast välja rögastada peaks soovima. Krooksutamine, laulmine, telefoniga kõvasti rääkimine röökimine – see kõik kuulub normaalse taksosõidu juurde.
Ahjaa – kõikide nende e-bikede ja hullumeelsete autojuhtide juures on kõige suurem kunst ületada teed. Soovitan alati minna koos mõne kohaliku hiinlasega, sest siis on ellujäämise tõenäosus palju suurem.
Marcel segab jälle jutule vahele ja toob enda arvates hea kokkuvõtte Hiina liiklusele: see toimib lihtsalt nii, nagu kõik liikleksid jalgsi. Jalgsi olles saab ikka igatpidi vahele ja läbi trügida, lihtsalt Hiinas on inimestele endile märkamatult istmike alla sõidukid tekkinud.

Marceli kontserdid
Minu esimene šokk konservatooriumis toimunud kontserdil oli siis, kui teos oli kestnud 20 sekundit ning järsku võtsid kõik hiinlased telefonid välja ja läks suuremat sorti fotode tegemiseks. Shanghai ooperiteatris seda võimalust polnud, sest saalitöötajad hakkasid siis laseriga sinu peale valgust näitama. Väga nutikas! (Shanghai ooperiteatris oli reeglite järgi keelatud ka maha sülitamine…)

Samuti ei ole hiinlaste jaoks tabu samal ajal telefoniga või tegelikult üleüldse omavahel rääkida. Tegemist on siiski ju meelelahutusega…
Üks kontsert oli koos kohaliku ülikooli muusikaõpilastega. Nagu piltidelt näha võib, on tegu korralike missivalimistega. Marcel tegi seal veel meistrikursuseid osadele õpilastele.

Suzhou
Tegemist on siiski väikelinnaga (7 miljonit?) ja see tundub tõepoolest Shanghai kõrval väikelinn. Perega elamiseks kindlasti palju meeldivam. Kristiina ja Kalmeri juures ööbimine oli tõeline puhkus ja nauding. Hea on, kui keegi teab kuhu sind täpselt viia. Soetasime endale Marceliga igasugust vahvat kraami, alates kommidest, siidist ning lõpetades spordijopedega. Muidugi eriti toredad olid plaadipoed – meil on nüüd pikaks ajaks vaatamist.

Shanghai
Väga meeldejääv oli Vapiano külastus (NB! Ainuke Hiinas!). Nii hea oli süüa midagi, mis maitses normaalselt. Okei-okei, tegelikult me ikka turistitasime ka ja käisime näiteks Pudeliavajaks kutsutud pilvelõhkujas. Ma väga ei karda tegelikult kõrgust, aga mul oli seal üleval olles pidev soov kükitada või põrandale istuda, et olla natukenegi lähemal maale.
Ma arvan, et minu ja Marceli jaoks oli väga eriline Shanghai Disneyland. See on olnud mu lapsepõlve unistus. See oli lihtsalt nii ilus ja puhas. Jalutaks nagu mingis teises maailmas. Hiinlaste jaoks oli muidugi külm ilm (20 kraadi) ja seetõttu oli seal ka vähe rahvast. Juhhei! Kui ma ei eksi, avati see umbes aasta tagasi. Ainuke, mis vahepeal asja keerukaks tegi oli Hiina keel. Tähendab, hiinakeelne lumivalgeke oli ikka võõras.

Tagasisõit Eestisse
Kujutate ette, kõik läks sujuvalt (Shanghai-Doha-Helsinki-laevaga Tallinn), va ära lõhutud kohvriratas, mistõttu kohver mitte ei veerenud, vaid lohises. Aga mis seal ikka kurta, õnneks meie kolmas reisikaaslane (tšello) lubati õnneks probleemideta lennukisse.

 

Aitäh, Ingrit ja Marcello! Oli rõõm teid näha!

Ongi tänaseks kõik! Oli ju tore vahepala minu gastronoom-melanhoolsetele postitustele, eks? Kui sa nüüd meile külla tuled, siis ma äkki luban sul ka kirjutada! Aga ma nüüd ei tea enam, millal see juhtuda saab, sest tulen juba uuel nädalal koitsa ära. Ma usun siiralt, et uuel aastal läheb meie seiklus siin linnakeses vapralt edasi. Seniks kaunist jõulukuud! Tehke nagu mina – ükskõik, mis detsembris teete, tehke seda deviisi “On ikkagi jõulukuu!” all. See võib tunduda lame, aga elu nõuab ohvreid, kas pole?

 

Advertisements

Bu Yong Xie

Mu koomast tagasitoodud arvuti ei tööta kohe üldse! 😦 Seetõttu tahan ära märkida, et käesoleva postitusega olen hirmsasti vaeva näinud ja midagi siin ei ole tulnud lihtsalt.

Eelmisel laupäeval käisime Tianping Hillil meie oma kodulinnas Suzhous. Meile soovitati seda külastada, et pidi ilus kirjute puudega palistatud kohake olema. Mida see ka oli. Kui on üks asi, mille puudust Suzhous ei ole, siis need on maalilised võluvad paigakesed.

23660434_1761525283892594_1929712493_o

23547081_1757371347641321_546234784_o23547213_1757371294307993_230176160_o

23555122_1757370877641368_826112534_o

Selgus, et seal ei olnud mitte ainult ilus tiigikene ja mõned puud ja tilulilud, vaid üks igavene pirakas mägi oli ka.

23635506_1761525670559222_838679467_n

Seekord läks söömisega kuidagi naljakalt. Nagu ikka tuli kohe kohale jõudes hull nälg ja järjekordselt ei olnud seal niimoodi kiirelt miskit võtta peale stinky tofu, küpsiste jm taolise. Müüdi siiski ka topsi-kiirnuudleid. Ja kus häda kõige suurem, siis abi kõige lähem – ostsimegi paar topsi, leti peal kiskusime kaaned maha ja müüjatädike tõi lahkelt naeratades kuumaveetermose. Niks-naks ja topsitäis auravaid nuudleid olemas. Istusime kuhugi kivi peale maha ja mitukümmend hiinlast saavad nüüd kodus korduvalt vaadata, kuidas me nuudleid luristame.

Siis rändasime pool teed üles ja seal kohtasime tädi, kes müüs kurke. Pikki kurke. Kooris kurgi kohe suurde koorekasti paljaks ja ulatas selle nagu pulgajäätise. Viis renminbit tükk – selle show eest ei olnud see sugugi suur summa. Sõid lapsed, sõime ka meie, kurgid maitsesid nagu otse kasvuhoonest, mina ei tea, kuidas nad seda siin teevad. Aga vaadake, milline idee! Mul on tugev plaan minna järgmisel suvel Guns’n’Rosese kontserdile (jaa, meil on piletid olemas!) kurke müütama! Ma arvan, et sellel mõttel on jumet.

23660481_1761525360559253_1595432527_o

Üleval olid suurepärased vaated. Mägi oli igati võimas. Seal oli ka selline pilu, kust läbiminekuks tuli kõht sisse tõmmata ja kus ma sain teadlikuks, et olen klaustrofoobiline. No parem nüüd kui mitte kunagi, eks.

23513216_1757371200974669_1928704291_n

Aga vaated, jah. Peris kenakesed teised.

23583894_1757371107641345_1416223523_o23555347_1757371177641338_1180446334_o

Noja kui alla tulime, siis hakkas juba hämarduma ja oli ju jälle nälg ja siis ma sain osta oma lemmik kiirtoitu Hiinas – ahjus küpsetatud maguskartulit ja maisi. Otse kuumast ahjust ulatatakse sulle krõbedas koorikus mõnus bataat – mul on raske paremat tänavatoitu välja mõelda.

Samal laupäeval avati meie kodukandis selline monströösne ehitis nagu Suzhou Center.  Tasub piiluda sellele lingile, mis ma just panin, seal on päris ilusad pildid. Ülemiste keskus on selle kõrval poisike, Suzhou uusim kaubanduskeskus on 300 000 ruutmeetrit, seal on kino, jäähall, saab sõita ponidega ja mängida lasermängu, loomulikult on seal meeletult poode ja restorane ja hotell ja mida kõike. No kohutavalt kohutavalt suur keskus. Esimesel päeval, kui meie olime Tianping Hillil, oli seal käinud 300 000 inimest. Kuivõrd see ei ole isegi kümnendikku meie linnakese rahvaarvust, siis võib see isegi tõele vastata. Meie läksime seda ilmaimet kaema paar päeva hiljem ja siis valitses seal täielik tühjus. Pole ka ime, poed oli suhteliselt mõttetud, enamjaolt üsna kallid, midagi nii väga erilist, mille pärast seal miile ja miile maha kõmpida, minu arust seal küll ei olnud. Ainus põhjus, miks ma sinna veel võiksin minna, on IMAX kino ja kõrvalasuva W-hotelli 37. korruse baari tahaks ka ära näha kui kõige kõrgemalasuva kõrtsi Suzhous, aga muidu peab mind sinna ikka väevõimuga vedama.

23698385_1761524973892625_1491769242_o

Juttu jätkuks veel kauemakski, aga jätkame teinekord, mul on tegemist.* Ja võibolla varsti juba hoopis näost-näkku Eestimaal, sest mina koos noormehega tulen juba selle kuu lõpus. Sedamoodi siis. Olge terved!

*ma ei tahtnud teile öelda, aga ma avasin vahepeal eCoopi lehe ja läksin sinna virtuaalselt shoppama ja ostukorvi kokku panema (singid, juustud, leivad, kuldrenetid (ma ei ole sel sügisel AINSATKI eesti õuna söönud!), lõhe, hapukoor ja kõik muud hõrgutised) ning see haaras mind täielikult, nii et kirjutamine hakkas aina enam lohisema… Ma ei kujutanud kunagi ette, et toidu shoppamine võib nii palju hingele pakkuda. See on nüüd mu uus salapahe – digitaalne toidupoe orgia. Ma usun, et ma suudan sellega kõik õhtud ära sisustada, nii et ma ei panustaks nii väga sellele, et siit midagi eriti sel kuul lugeda saab. Helde käega lisan ostukorvi kohukesi ja piparkooke justkui oleks mul kümneid suid toita. See on nagu mingi arvutimäng. Niimoodi mängida on mõnus. Hetkel ka veel mitte paksukstegev. See kõik on alles ees…

Õnneks on salenduskuur abiks, kui muud enam üle ei jää:

14925592_1137941739587313_7521381063366097004_n
Tegemist on pildiga, mis on jultunult ära kaaperdatud Facebooki grupist “Kalambuur”.

 

King Kong

Üldiselt pidi sellest tulema hea nädal. Hiina tähistas vabariigi sünnipäeva, koolid ja tehased keelati selleks ajaks ära…ja meil olid ostetud piletid, oujee.

(See on üks hirmus kolepikk postitus ohtrate kuvatõmmistega, et te teaksite)

Etteruttavalt võib öelda, et reis läkski korda ja kõik oli tore (nii tore, kui üks lastega tripp olla saab, eksole). Ainult etapp vahetult enne lennujaama tõttamist läks untsu. Ärge kunagi hakake tegema oma tuttuue läpakaga check-ini, tass kuuma kohviga pakkimisest rahutus käes! Jah, mu äsjasoetatud tehasegarantiiga kaunis pill on omadega õhtal. Kirjutan seda postitust lapse Maciga – jumal, kuidas ma ei suuda seda aparaati mõista…ja tema mind…kes küll sellise idiootse keerulise raali välja mõtles. Ma pean isegi lehe allapoole kerimiseks lapselt abi küsima, nii madalale olen langenud. Ma ei oska muud öelda, kui et elu nõuab ohvreid…

Ühesõnaga, kui lastel ja meestel algas vaheaeg, võtsime me kätte ja sõitsime ära King Hong Kongi. Shanghaist saab HKsse 2,5tunnise otselennuga. Muidugi läheb sellele ajale otsa veel 2 tundi autosõitu lennujaama, aga kokkuvõttes ei ole see midagi hullu. Sinna lendasime China Easterniga ja tagasi Hong Kong Airlinesiga. Kuigi kõik hoiatasid meid hilinevate või ärajäetavate lendude eest, sujus kõik meil kenasti. Lennukis anti isegi jäätist!

Idee järgi peaks Hong Kong nagu Hiina olema, aga tegelikult tekkis ikka täitsa välismaa tunne. Kohe lennujaamas katsetasime värisevate kätega ära ja see oligi tõsi – ilma VPNita sai Facebooki, Gmaili, Googlisse! Inimesed, isegi taksojuhid, rääkisid KÕIK inglise keelt. Tänavasildid, bussiajad, plaanid ja kirjad olid rahvusvaheliselt mõistetavad.  Sügav reveranss 99aastasele Briti impeeriumi ülemvõimule! Kahjuks on see ilus aeg nüüdseks läbi. Siiski on HKil säilinud teatav autonoomia ja minu hinnangul on see neile ainult kasuks tulnud. Neil on oma raha, dollar ja isegi liiklus käib teistpidi kui mujal maailmas. Aga tühja sest liiklusest, kui internet on kättesaadav!

22291719_1566040206787122_1023681189_n

Kohale jõudsime me öösel umbes kella 23 paiku ja õues oli 32 kraadi! Sõitsime oma strateegiliselt valitud (läheduses rand, hotellis välibassein, metroo ligipääsetav) hotelli ja puhkasime õndsat und Hiinas nii tavapärastel madratsitel, mis olid pehmed kui kivi.

Vaated hotellile ja hotellist:

22330902_1722793931099063_652297985_n
Vees paistev takistusriba on haitõrjevõrk.

22330880_1722787357766387_2107696566_n22330799_1722788454432944_2025022486_n

22290577_1722788397766283_182553725_n22323261_1722795521098904_44992995_n22291649_1722786201099836_356039370_n

Esimesel päeval otsustasime külastada Victoria Peaki ehk HK kõrgeimat tippu. Me küll teadsime, et asi on hull – sest et Golden Week – , aga tegelikult oli veelgi hullem. Järjekord vagunisse, mis viis mäetippu (ja muudmoodi sinna saada ei olekski olnud võimalik), oli 3-4 tundi.

22330697_1566040013453808_1362135702_n

Seisime seal mõne aja ja nägime, et niimoodi ei jõua me kuigi kaugele, seega ostsime kiirpiletid, millega oli tuugalt täis vaksalis vaja trügida vaid umbes tunnike. Ja juba me sõitsimegi 428 meetri kõrgusele üles, kõrghooned vagunist vaadatuna nii imelikult viltu ja kõrvad lukus.

Avanevad vaated võtsid tummaks.

Ühel pool oli pilt selline:

22278579_1722796244432165_2105084985_n22278531_1722795624432227_854815656_n

Teisel pool selline:

22290211_1722795004432289_668170463_n

22323220_1722794704432319_1315877372_n

Tipus olevas kümnekordses hoones asus ka vahakujude muuseum, aga sinna me ei läinud.

22291640_1566039610120515_437014498_n22291642_1566039636787179_1140846034_n

Sama piletiga sai sõita kahekordse pealt lahtise Hop on – Hop off bussiga, mida me ka tegime. Eks me mõlemad oleme mõnevõrra ikka reisinud, aga sellist linna pole me kunagi näinud. Asustustiheduselt (ja veetarbimiselt) on Hong Kong maailmas esikohal. Linn on metsik kombo kõrghoonetest, miljonitest poodidest ja kohvikutest, templitest, inimeste hordidest, tänavaturgudest ja räämas nurgatagustest. Ehtne linnadzungel.

22264559_1722791827765940_2092697652_n

22323110_1566036926787450_1895902408_n22323125_1566039540120522_1968075371_n22323272_1722793074432482_1680830440_n22323041_1722795494432240_1829110950_n22292071_1566036793454130_124337430_n

22330659_1566039580120518_290854738_n22330759_1722796731098783_496297907_n

22359215_1722794247765698_2064029087_n22323233_1722796594432130_1070173383_n22291600_1722794001099056_703924064_n

Pidin vahepeal väikse pausi tegema ja sääsevastase spreiga ennast töötlema, aga nüüd lasen edasi. Kas ma muidu juba mainisin, et see on hiidpikk postitus koos paljude, paljude fotojäädvustustega?

Teisel päeval me läksime jälle bussiga sõitma, kuna liine on mitu ja bussipilet kehtis 24 tundi. Siis kohtusime me bussi peal eestlane Liivoga, kes oli omal käel tulnud Hong Kongi avastama. Olgugi et rõõm kaasmaalase leidmise üle oli suur, läksid me teed lahku ja enam me ei kohtunud mitte iialgi 😦

Kolmandal päeval võtsime ette teekonna Disneylandi. Sinna sõidab lausa eraldi metroorong.

22290561_1722791381099318_1380009753_n

Meie sõitsime ka sellega.

 

HKis on hea mõte soetada endale Octopus kaart, kuhu saab raha peale laadida ja mis kehtib minu arust igal pool – bussis, trammis, metroos, MacDonaldsis ja sajas kohas veel. Piletid on sellega pisut soodsamad ja mugavusest ei tasu üldse rääkida.

Ühelainsal päeval meie reisist sadas vihma ja see oligi see sama Disneylandi päev. Kuid see ei takistanud meid üritusest viimast võtta.

22290557_1566036360120840_623963763_n22331052_1722792521099204_701878481_n22331072_1566036430120833_911478198_n22331098_1566036316787511_1117066125_n22323048_1722790051099451_1656367791_n22330740_1722791354432654_1114795725_n

22359251_1566036246787518_249554327_n (1)22359404_1566036206787522_576098146_n22384879_1566036100120866_1484865928_n

22290446_1722790571099399_350471717_n

22292021_1722792231099233_683555674_n
Tsheki, mis on teksaseelikul kirjas.

Oeh!

Ma teen väikse pausi, sest elu tahab ka elamist ja jätkan…pole aimugi, millal, sest arvutit mul ju pole.

Stay tuned!

PS Kui te soovite 10% oma majutuskuludelt kokku hoida, siis kasutage Bookingus bronnimiseks seda linki: https://www.booking.com/s/27_8/a29769fb. Siis saate väljatshekkimisel kohe kümnendiku tagasi ja minule laekub ka väike kopikas, suisa 15 dollarit. Käsi peseb kätt, amigos, kas pole tõsi!

 

Igavene esmaspäev

Mis siis nüüd juhtus? Kõik on kuidagi viltu keeranud.

Esiteks see, et mind kogu aeg süüakse elusalt. Ööd otsa ma aina sügan ennast nagu nõrgamõistuslik. Lähen lapsele koolibussile vastu, ootan peatuses viis minutit, teised emad ja ayid seisavad viisakalt ja naeratavad malbelt, mina keksin jalalt jalale ja aina kratsin ennast. Kui toas on sääsk, siis see tahab ainult mind. Kedagi teist meie peres nad ei puutu. Mul on kehal miljon erineva raskus- ja kestvusastmega kupla. Vali ise, mida kraabid, igal juhul on mõnus. Täna olid jalas pikad püksid ja sokid, nende vahele jäi 6 mm laiune katmata piirkond. Mõni minut ja seal ei olnud enam peale kuplade midagi näha. Akende ees on kogu aeg võrgud, aga ikka need sunnikud saavad kuidagi sisse.

Siis see ilm. Mitu päeva järjest ainult sajab. No soe on, olgu, seda küll, aga see vesi, mis alla tuleb, on hirmus märg! Käisime laupäeval väljas, mu kingad said läbimärjaks ja on siiani märjad – selles niiskuses ju ei kuiva midagi. Toas on niiskus kogu aeg sinna 70% kanti, kuigi niiskuseemaldaja huugab nagu homset poleks. Alla 64% pole mina toaniiskust saanud. Elame nagu vihmametsas, kuiva kohta pole hamba all.

girl-422243_1920

Ega sellega mu vaevade org ei lõpe. Tervis on tuksis. Algas see kinnise ninaga ja ei läinud poolt nädalatki, kui sain juba full-blown nohu. Oleks siis ainult nohu. Mul on mingi huvitav kombo tatisest ninast ja kõhuhädast. Kehv enesetunne veel pealekauba. Äkki mul on see supermalaaria? See küll täiesti kattub:

Malaaria ülekandjateks inimesele on nakatunud emased Anopheles-sääsed. Sääsed toituvad ja hammustavad inimesi öösiti, videvikus (pärast päikese loojumist) ja varahommikul (koidikul enne päikese tõusu).

Ma olen täiesti kindel, et need on emased sääsed olnud, kes mind on purenud! Nii tigedalt ei suudaks ükski isane järada. Ja öösiti, muidugi ründavad nad mind öösiti. Ja kui loen seda:

Kui malaaria avastatakse varases staadiumis ja asutakse seda kohe ka ravima, siis saavad patsiendid üldjuhul terveks. Malaaria võib aga areneda väga kiiresti ja ravi saamata võib patsient surra juba mõne tunni või päeva möödudes.

Ma pean kurvastusega teatama, et mul ei ole seda haigust avastatud ei varases ega ka mitte hilises staadiumis 😦 Keegi peale dr Google’i ei ole suutnud minu tõbe diagnoosida 😦 Eks ma pean siis haige edasi olema, kuni minuni jõutakse…

Funny-Sad-Meme-Right-Now-I-Am-Feeling-Picture

Aga ma ju lubasin anda Trivia vastused. Ma päris lihtsaks ei taha ikkagi seda teha, annan natuke vihjeid.

Rich Coast. – Coast…Cost..Costa…?

Land Below Aegean Sea. – no mis riik on Egeuse mere all? Eg…eg….eg..?

Land of Silver. – kuidas on hõbe ladina keeles? Vale vastus, õige on argentum. Argent…?

Little Venice. – Riik, mille nimi on tuletatud Veneetsiast. No mis see võib küll olla.

Land of Mussa Ben Mbiki. – ütle Mussa Ben Mbiki seitse korda hästi kiiresti, mis riigi saad?

Aarialaste riik (mida me ei teadnud) on Iraan.

City of Lion on Singapur.

Homme on jälle Trivia, aga meil ei ole lapsehoidjat. Lapsehoidja sõitis Moganshani (kirjapilt teadmata). Tuleb alles reedel. Pakkis kaasa näksid ja taskulambi, ööbivad ühe öö telgis ja ülejäänud hotellis. Päev peale tagasijõudmist on meil plaanis koos ära sõita. Järgmine nädal on ju Golden Week, mispuhul suletakse koolid ja tehased ja süüakse Moon Cake’isid ja ollakse ilusad ja head. A meie, meie sõidame ära. Sest et need sääsed, noh. Egas need ju ei puhka.

hong-kong-1209806_1920

Kõigile ikka palju tervisi!

 

 

 

 

 

Teateid tegelikkusest

Noh ja olemegi kohal. Tunne on selline, nagu keegi oleks ahju- või saunaukse lahti unustanud. Ikka räigelt palav on. Täna raadiost kuuldud reklaam pani kohe kõrvu teritama: “Kuumahood? Higistamine? Kehv enesetunne? – mina omaette: jaa, jaa, jaa (no ajavahe ja jetlag ja värki) – “Palju õnne, teil on menopaus!” No ma loodan, et veel mitte, lihtsalt Hiinamaale jõudsin.

Kui on selline vahva reisikaaslane nagu minul Kasper, siis on isegi pikad lennureisid üle-elatavad. Mitte üks ving ega piuks ei kostunud lennukis. Shanghaisse jõudes sain komplimendi, millesugust pole mulle mitte keegi mitte kunagi teinud. Näost loppis, väsinud, higine mina üritas end veidigi kasida, hügieenilist huulepulka näkku surudes. Kasper vaatas mind ja kommenteeris: “Sul ei ole meiki vaja, sa oled ilma selletagi ilus”. Kas selle peale mu süda sulas või mu süda sulas, ah?

Lennukis vaatasin ära nagu tavaliselt, ikka kolm filmi: “Snatched”, “Life” ja “Gifted”. Minu arust olid kõik 2017.a filmid. Esimene on puhas naistekas, aga selline, no vähe põnevam. Minule on Goldie Hawn alati meeldinud ja kokkuvõttes võis filmi täitsa vaadata. Eriline shedööver see muidugi ei olnud, aga raskel ajal abiks ikka. “Life” oli kosmosefilm ISS-ist, kus mingi ollus oma elu elama hakkab. Väga põnev ei olnud, hirmus ka mitte, ma ei teagi, mis põhjusel võiks seda vaadata…ütleme, et Jake Gyllenhaali pärast. Kellele nimetatud isik muidugi silmarõõmu pakub, eks. Ja siis “Gifted”, mis oli neist kolmest minu meelest parim. Lugu väikesest andekast tüdrukust ja mis jama see endaga kaasa toob. Peategelane hästi nunnu ja nii. Aga ma pean nüüd koolibussile vastu tõttama, nii et jutt peab praegu pooleli jääma…See-eest mõned pildikesed.

21390252_1694032367308553_1084210610_o
Pilt lennuki ekraanilt, seepärast nii mürane. See on muidu Shanghai.

21389563_1694032343975222_703728882_o

21360854_1694031903975266_479998484_n
Käisime ujumas.
21361273_1694031907308599_225841078_n
Katsetasin erinevaid filtreid.
21392821_1694032250641898_738827027_o
Varbapilt ikka ka.
21390408_1694031867308603_420627233_o
Jäi mulle täna ette.
21397510_1694031863975270_1798683682_n
Sudune õhtu.

Ikka kuulan veel raadiot – seega, mõte sealt. Millist eesti toitu armastad sina?

Head ja halba

Vestlus 10aastase lapsega.

Karmen (vaatab õhtul kell 21 kella): “Oih! Ma pean magama minema!”

Mina: “Miks?”

Karmen: “Sest mul on homme kool!”

Mina: “Sa ei lähe homme kooli. Sul on köha.”

Karmen: “Ää-ääh! Ma tahan minna!”

Mina (rangelt): “Ei. Sa pead kodus olema ja köhast lahti saama.”

Karmen: “Aga ma tahan kooli minna! Ma ei taha koju jääda!”

Täiesti reaalne olukord, ei ole väljamõeldis 🙂

Nüüdseks olen ma muidugi oma tahtmist saanud juba varsti kolm nädalat, köha ei ole kuhugi kadunud ja lisandunud on nohu, nii et jah. 750rmb-d kliinikus makstud nigu niuhti, tervist ikka ei kusagil.

Kuna laps on kogu aeg kodus, on tal praeguseks juba üsna igav. Kõik Youtube’i videod ja Life hackid on vaadatud, erinevat värvi limad tehtud, lõigutud, kleebitud ja joonistatud, enam ei ole midagi teha. Vaatasime siis koos ära “How I live now“. Ma olin varasemalt seda raamatut lugenud, selle pealkirjaks on “Nii ma nüüd elan”. Mulle meeldis väga nii raamat kui ka film. Siis soovitasin “Twilighti“. Selle vaatas ära, meeldis. Mis järgmiseks? Mõtlesin pakkuda “Paanikatuba”. Seal ju ka Kristen Stewart. See on ju natuke nagu “Üksi kodus”, aga vanemale vanusegrupile, ei?

Mõtlesin kirja panna kõik need toredad asjad, mis mind siin elades igapäevaselt rõõmustavad. Neid asju on palju ja seetõttu võib kokkuvõtvalt öelda, et elu siin on tore ja mõnus:

  • gaasipliit – aeg on taastumatu ressurss ja ma ei kavatsegi seda igapäevaselt leemekulpi liigutades raisata. Hirmuga mõtlen kodus keraamilise pliidiga kokkamisele, lihtsalt kahju hakkab vaesest endast, kes peab ilusat ja nappi suveaega köögis supi keema minekut oodates kulutama.
  • kõik aknad on sisseehitatud sääsevõrkudega – ja sellest hoolimata tuleb ette öid, kus väikesed tüütud pinisejad mind üleval hoiavad ja vanduma ajavad. Siiski on suurem hord võrkude abil ära hoitud ja see on suur asi.

18983271_1596508150394309_877934560_n

  • meil on compoundi väravas pood. Mõtled küll, et mis see siis ära ei ole, aga tegelikult satun ma sinna igapäevaselt kiiret jäätist-arbuusi-(linna parima hinnaga) mureleid-vetsu- ja joonistuspaberit ja kõike muud tarvilikku tooma. Kuskil korra kahe-kolme nädala jooksul saab sinna joostud õhtul viis enne 23, sest piim sai otsa (ja ilma selleta meie lastel hommik ei alga). Pood on meist konkreetselt saja sammu kaugusel ja päästab meie elusid praktiliselt korra päevas, sest ikka juhtub, et just söögitegemise ajal saab otsa porgand, muna, piim, sool või jumal hoidku, külm Tsingtao.
  • tomatid on tomati maitsega. Ma ei taha teada, mismoodi neid kasvatatakse ja millega kastetakse, aga nad maitsevad tomati ja mitte pappkasti moodi. Veebruarikuust saadik kui ma siia tulin, olen iga päev teinud tomatisalatit ja see on alati maitsenud nagu suvi. Eestis müüdavad tomatid sobivad hästi teatrirekvisiitideks – on ilusad punased ja kõvad, süüa need aga ei kõlba.

tomatoes-1280859_960_720

  • mulle meeldib, kuidas hiinlased siin lapsi nunnutavad. Enda lapsi ja võõraid lapsi, vahet pole. Neil on ju terve igavik olnud laste saamise osas piirangud peal, peres on ju olnud enamasti vaid üks laps. Üks päev taksos saime teada, et taksojuhil on üks laps, aga et see, et meil on kaks, on tema meelest suurepärane ja et veel poiss ja tüdruk – see olevat suisa bingo. Jube hea, kui keegi vahepeal meelde tuletab…Lapsed poputatakse siin täiesti ära. Kärusid näeb siin haruharva, kõhukotte natuke rohkem, lapsi tassitakse kõrge eani süles. Süles on nad tänaval, poes, pargis, igal pool. Hästi tavaline pilt on see, et poes istub hiina ema või vanaema, magav imik või väikelaps süles. Niimoodi magavad nad täiesti rahulikult, kaubanduskeskuse müra ega inimmass ei sega neid karvavõrdki. Lastega kuhugi minnes ei võetagi kaasa vankrit ega käru; lapse koht on ema, isa või vanaema süles. Kui koolibussile vastu lähen, ootavad seal reas kaks-kolm ayid, kes siis bussiuste avanedes järjest oma Kasperi-vanused hoolealused krapsti sülle kahmavad. Ma kahtlustan, et just seetõttu ei kuule avalikus kohas kunagi hiina laste jonni ega nuttu. Nende lähedusevajadus on ääreni täis, nad ei ole kunagi üksi jäetud ega tunne puudust tähelepanust. Ja muidugi armastavad hiinlased valgeid lapsi. Meie lastega tahetakse ikka alailma koos pilti teha. Kõik naeratavad heldinult, kui kaks heledapäist eesti last mööda kablutavad.

brother-and-sister-1378075_960_720

  • valehäbi-vabad hiinlased. Keegi ei tee probleemi väikestest ja tühistest asjadest, mis Eestis põhjustaks neverending piinlikkust ja näpuga näitamist. Näiteks on avalikus kohas – poes, söögikohas – magamine täiesti okei. Käisime üks päev pitsat söömas, kõrvallauas magas hambad laiali töötaja. No väsis ära. Kuum päev, palju tööd. Tegi väikse uinaku ja lasi siis jälle vapralt edasi. Mööblipoed on aga täis uinakut tegevad külastajaid. Näiteks suvisel ajal Ikeas on üle ühe diivani ja voodi okupeeritud magajate poolt. Mõni on endale padjagi pea alla sättinud ja teki peale tõmmanud ning veedab kaupluses arvatavasti suure osa päevast. Väljas on ju hirmus kuum. Ikea on aga ju konditsioneeritud ja mõnus. Siis pidzaamaga ringikäimine. No jälle. Mõtle kui õhtul oled juba kenasti end ööseks ära töödelnud ja öö-outfiti selga tõmmanud, siis aga tuleb tunne, et oleks vaja üks jalutuskäik teha. Hakkad riideid vahetama? Milleks? Lähed niisamuti ja keegi ei saagi südarit. Ühe korra käidud, on järgmine kord juba julgem tunne. Ja ei lähegi kaua aega, kui juba nähakse sind hommikul compoundis või ka compoundist üsnagi kaugel, pea kesklinnas, ajalehe, värskete mangode või rasvast tilkuvate kanavarvaste järel kooserdamas.

man-1983741_960_720

  • linnu- ja konnalaul, puud, põõsad, lilled ja üldse kogu loodus. Kõik on siin nii roheline ja lopsakas. Kõikvõimalikud tuntud ja tundmatud linnukesed laulavad meile lakkamatult aariaid. Liblikad on suured ja neid on palju. Kogu aeg õitseb midagi ja need õied ei ole näpuotsasuurused ristikuõied (kuigi neid on ka), vaid ikka suure mehe kämbla kogused tohutud õied. Putukad on võimsad – vaadake või seda helikoperdist.

18835466_1594293483949109_51684540_n

  • teisipäevane Trivia! Ja just seda me hakkamegi nüüd tegema, nii et lõpetuseks pildid turult, kus ma täna käisin, vahepeal 6aastaseks saanud Kasperi kooli viidud tordist ja ühest koolitööst ja meie eelmise aasta korterist.

18944673_1596508187060972_79213687_n18945128_1596508197060971_1999848717_n18835230_1594292990615825_292853023_n18928067_1594294230615701_784820537_n18928107_1594294747282316_1926552426_n

*tomatid, Hiina lapsed ja magav onu pildid Pixabay.comist

Head aega! Turvalisus ennekõike!