Letter. Milk.

Siin maal on blogi kirjutamine ikka täielik pain. Ühel päeval ei tööta VPN (see on see asi, mis lubab üldse WordPressi ja Gmaili ja Google’it ja Facebooki jmt kasutada, ilma selleta on ainult Baidu ja Taobao ja Weibo ja nendega ei ole mul midagi pihta hakata). Teisel päeval on ära internet kogunisti ja siis kui see tagasi ilmub, on lapsel vaja arvutis kodutööd teha. Kolmandal keeldub arvuti ja telefon koostööst ja ma ei saa ühtegi pilti kätte. Peavad olema terasest närvid, et blogida!

Neil päevil ei ole mul enam midagi selga panna. Esiteks on kuum ja teiseks on mu kaasavõetud napp garderoob mind surmani ära tüüdanud. Kammin ja kammin siin poode lootuses midagi leida, aga nojah. See on raske. Siinne mood ei ole mulle just mokka mööda.

Einoh, ega mul ei ole midagi rebitud äärte ja tikanditega kaunistatud teksavesti vastu…kui ma oleks ma ei tea…13 või…hiinlane. Aga ma ei ole. Ja on selgunud, et mul on päris tõsine allergia teksatunkede, maani vestide, ajuvabade kirjadega halattide ja muu taolise vastu. Ahsoo, jääb üle ju veel kanda pidzaamat! See on siinmail vägagi okei riietus. Alles üks õhtu, kui meie rahulikult kõrtsu poole kõmpisime, möödusime soliidsest paarikesest, kes õhtuhämaruses jalutasid, mõlemad pidzaamas. Ühtaegu võib tänaval näha inimesi sulejopedes ja ööriietuses. Alguses oli imelik, nüüd tundub juba täitsa mõistlik. Ise ka ei viitsi vahel ju pidzaamat pool päeva seljast võtta, teil pole nii? Aga need sulejoped, need sulejoped. On mingi seltskond inimesi, kes kannavad seda minu arust aastaringselt. See on neil seljas talvel kõige krõbedama külmaga ja see on neil seljas suvel kõige suurema kuumaga. Ma nimetasin selle oma peas juba hiinlaste rahvariideks, see on ikka ülilevinud. Talviti nad ju enamasti ei küta kusagil ja igal pool valitsevad arktilised temperatuurid – näiteks on igati tavapärane, et lähed restorani, seal on jube külm, lõdised seal oma jopes ja siis nad veel kisuvad aknad pärani, sest et – Fresh air! Aga vat vihma kardetakse nagu tuld (kuigi loogiliselt võttes on just vihmaga hea värske õhk). Kuigi siin kandis on vihm tavaliselt selline õrn soe sabin, lausa kergendus kuumal päeval. Aga siin – inimesed ei liigu kusagil, need vaesekesed, kes peavad, need on mattunud vihmakeepidesse ja varjunud vihmavarjude alla ja mis kõige hullem: taksot on pea võimatu saada. Kui muidu saab takso tänavale minnes maksimum paari minutiga, siis vihmase ilma korral võid oodata lausa 5-10 minutit. See ületab juba taluvuspiirid!

Ühesõnaga. Poes on imelik kaup. Isegi Vero Modas, Onlys, Zaras ja H&Mis on hoopis teistsugune kraam – võin pea anda – kui Euroopas. Kui midagi peaks õnnestuma leida enam-vähem viisakat, siis võin olla kindel, et suuruselt sobib see küll 10aastasele Karmenile, aga minule paraku tavaliselt mitte. Ma üritan praegu mõelda, kas ma üldse olen siit midagi endale selga ostnud…Paar T-särki vist Decathlonist sain – see on Prantsuse päritolu spordikaupade odavpood, umbes nagu Sportsdirect, aga kurjad keeled räägivad, et parem, suurema valikuga ja veelgi soodsam. Ma tõsiselt, tõsiselt igatsen Humanaid…Siin on tegelikult ka üks second-hand, expattide oma ja see on küllaltki hea. Ma korra käisin ja sain Kasperile sealt hunniku Angry Birdsi mänguasju, mõne lillepoti ja magamistuppa kaks öökapilambikest:

18136351_1552684881443303_1563709505_n

Pood asub German Villa compoundis, seal nähtavasti tuuakse piima postkasti:

18073522_1549225188455939_708680489_n

18052879_1549225198455938_1242463118_n
Ma ei tea, kas need apelsinid on üle talve seal puu otsas olnud või alles nüüd valmis saanud? Hmm.

H&Mist rääkides…Teen neile suure häbi-häbi praegu. Ostsin Kasperile sealt uue pidzaama (et tal oleks, millega õues patseerida, eksole), Lego Batmaniga ja puha…Pidzaama haises nagu keemialabor, panin selle pessu…ja pesust tuli välja üks hale, väljaveninud, topiline ja värvist ära käkk. Ühe pesuga sai viisakast esemest põrandapesukalts. Ühe pesuga! Laps ei jõudnud seda kordagi kandagi. Selline ongi siinsete riiete kvaliteet, kõik annavad alati megalt värvi, luituvad ja venivad koledal kombel. Seepärast ei ole siin ka kaltsukaid, sest pole kaupa, mis sinnani vastu peaks. Eseme eluiga on äärmiselt lühike. Mulle hirmsasti meeldib Nullkulu blogi, ma ise nii tubli ei ole, oh ei, kaugel sellest, aga ta mõtteviis on mulle ääretult sümpaatne ja blogi tõeliselt professionaalne. Ja ma alati mõtlen, mida tema küll ütleks, kui näeks seda iga-puuvili-vahtplastis kommet, tohutuid paksust papist kauni kangavooderdusega suuri teekarpe (mille sisse käib pisike pakike teed ja mis instantselt peale teepaki välja võtmist prükki lendab), poes iga saiakese eraldi kilekotti toppimist, come on, täna nad panid lausa mu Cafe Latte topsi kilekotti! Palju neil prügi pidi päevas tekkima? See oli mingi kolossaalne number, ikka mitusada tonni…Kontrollisin järgi: 520 000 tonni! Selle juures tundub lausa naljakas (no kurbnaljakas muidugi, mitte pärisnaljakas), kuidas Eestis piiratakse kilekottide tarbimist jmt aktsioonid. Kui ainult need siia maale ka jõuaks…

Nagu ikka, jagan uudiseid söögikohtade rindelt. Üks päev sai Hot Pot ära proovitud.

18136197_1552690458109412_514432917_n18136296_1552690508109407_152723233_n

See on selline koht, kus laua keskele pannakse keev supipott (suppe on erinevaid, meil oli tomatisupp) ja siis ise valid, mida sa soovid sinna kasta. Meie tellisime maisi (mais nagu mais ikka), enoki-seeni (väga head), kartulit (täiesti tavaline toores kartul), mingeid pelmeene (head). alumisel pildil paremal nurgas on paista hall ajulaadne mass, see on mingi krevetipasta, sellest tehti pallikesed ja visati supi sisse, olid head, mingid lihad ja asjad olid veel. Kõige suurema elamuse sain ma aga nuudlipoisi etteastest. Kahjuks ma ei saa siia videot panna! Elu on vahel nii pagana ebaõiglane…

Kulinaarsetel teemadel jätkates. Käisime Kasperiga ühel koolivabal päeval Angry Birdsi mängumaal ja Mäkis. Näete, kuidas laps rõõmustas (alumine parempoolne pilt).

Täiesti mõttetu mängumaa oli, ainult paari asjaga sai seal sõita ja isegi raha eest töötavad masinad ei töötanud. Õnneks nad ei tahtnud selle eest mingit tasu ka, nii et kobiseda tegelikult ei tohiks.

Nii, mis siis veel…Juuksuris käisime.

18136646_1552685204776604_1267617491_n

Mina olen siiani näinud vaid meesjuuksureid. Ka naiste juukseid lõikavad mehed. Creepy!

Nii et sedapsi elame me siin. Hetkel pusime dilemma kallal, kas minna homme Triviat mängima või mitte. Ühes küljest on nagu liigagi palju väljas käidud ja see, kuidas me selles sakime, on lausa epic (eelmisel nädalal viimane koht, nuta või naera), teisest küljest…Ma ei teagi, mis see argument siin olla võiks, midagi mõistlikku küll pähe ei tule. Näis-näis, kas homseks plahvatab midagi või mitte.

Seniks aga jätke mulle ikka teateid tegelikkusest, jätkuvalt on võimalik selle eest ausa loosimise teel auhindu saada! Hejdo!

PS. Mulle meenus, et kui koolis käisin, siis oli seal luulevõistluse stendil üks luuletus vihmast. Tsiteerin seda mälu järgi nii hästi kui suudan:

Ma vihkan vihma.

Vihm on nii vastik.

Kui vihma sajab, siis ma tõeliselt vihkan seda. 

Vihm on lihtsalt rõve.

Autor: 7aastane tütarlaps.

Politseist ja tulest

Meil on siis nüüd lõpuks ametlikult suvi. Päevased soojakraadid on 30 tuuris. Lastel tuleb talvine koolivorm asendada suvisega, kuni 21. aprill on üleminekuperiood, peale seda ei mingeid pikki pükse ega varrukaid, ainult lühkarid ja muu taoline. Karmenil on suvevorm olemas, tema läks täna seeliku ja paljaste säärte ning lühikeste varrukatega pluusiga. Kasper läheb homsest. Meil oli hommikul totaalne purgaa, vihma ladistas (ma võisin lausa kuulda, kuidas vähid rõõmust käsi hõõrusid) ja tuul painutas puid. No aga ega sellise väikse asja pärast ometi külm ei olnud. Aga juba pärast lõunat läks ilm jälle suviselt lämbeks, aga mina olin Ikeas ja ei märganud seda piisavalt varakult, muidu oleksin kindlalt selle lamamistooli ära ostnud, mida ma seal kiibitsesin.

18009972_1544914495553675_762753807_n
Minu tore lõunasöök Ikeas: Caesari salat, lõhe ja õunakook.
17974837_1544914482220343_1372050527_n
Ikea ees tehtud klõps.

Tegus päev on olnud. Enne Ikeat käisin koolis, et Kasperile uued seljariided osta ja tegin koolimajas ka paar pilti.

17974790_1544914522220339_204484570_n
Karmeni klassiruum.
luuletus
Stendil olid laste luuletused. Mulle meeldis see. Need hiina voodid on tõesti oi kui kõvad! Ma fiilisin seda autorit täiega!

Nädalavahetusel oli meil kohalike eestlastega meeleolukas lõuna Ligongdil otse Jinji kalda ääres Hiina restoranis. See söögikoht oli üks hea leid. Sinna tuleb teinekordki minna. Suurepärased oad, kapsad, Mandarin fish ja muud hõrgutised. Siis väikene puhkepaus kodus ja järgmine hetk leidsime end taas Jenny’s baris, kus toimus ametlikumat sorti ja täiesti formaalne jutuajamine Craigi ja portsu prantslastega, kelledest ma tean ainult tütarlapse nime – Chloe – ja teisi meesterahvaid ma nimetasin vaikimisi lihtsalt kolmeks musketäriks. Juttu jätkus kauemaks ja koju lonkisime me varajastel hommikutundidel. Igal juhul linnukesed juba hakkasid laulma ja konnakesed veel ei olnud vaikinud. Ahjaa, meil on siin ju iga õhtu metsik konnakontsert! Ja see ei kõla nii, nagu meil kodus. Ei, see on toores kraaksumine, mida need armsad olevused endast välja lasevad. Kui Kalmer ütleb, et teda häirib iga hommik üks linnukene, kes akna taga juba enne kukke ja koitu röökima asub, siis minul on õhtuti raskusi uinumisega, konnad ei lase lihtsalt.

Pühapäeval tegime lastega tiiru linna peal ja õhtul vahtisime kolm osa “Homelandi”. Meil siin on selline pood, kust saab kõiki sarju ja kõiki filme maailmas ilmatuma väikse raha eest. Valisime kõigile midagi. Me saime viimase hooaja “Homelandi” endale, “Koera elu mõtte” Karmenile ja Kasper sai “Maui” (või midagi taolist). Varasemalt sai sealt soetatud mitu hooaega “Narcost” (Pablo Escobari aastatepikkusest tagaajamisest), a need meil juba vaadatud. Me oleme uskumatult toimekad ja töökad siin.

17965470_1544914595553665_778659596_n
Lantsh Element Freshis. Ma ei tea, miks noormehe näpud riisi sees on.

18009648_1544914548887003_1503377480_n

 

Oleme siis nüüdseks jõudnud faasi, kus suurem laps ei oska enam eesti keelt. Situatsioon selline. Karmen räägib meile mõistatust. “On maja, seal on kolm tuba, ühes on teemandid, teises tähtsad dokumendid, kolmandas raha. Maja läheb põlema. Millises toas paneb politsei esimesena tule välja?” (nali on selles politseis onju) Meie: “Eh? Misasja paneb välja?” Karmen: “No tule noh. Paneb tule välja.” Meie: “???” Lõpuks jagasin ära, et ta tegi oma peas toortõlke fraasist “put the fire out“. Vat niimoodi.

Aga seekord siis sedamoodi ja praeguseks kõik! Ja auhinnamäng jätkub, tänagi varusin teile kingitusi – nii et kõik, kes saama peal väljas, andke endast märku!

17965140_1544914568887001_466341457_n

Kokkusattumustest

Kuidagi on siis nüüd jälle asjad sealmaal, et me sätime end reisile. Pidime küll minema kõik koos, aga tõbi niitis noorima jalust ja läheme alles nüüd, hiljem. Kahekesi.

Ega ma ei tea, millest siinkohal üldse rääkida. No kokkusattumustest tahtsin vist. Sest et neid on kuidagi palju ja need on kuidagi nii…imelikud.

Näiteks ma olen avastanud, et mul on pojaga tekkinud omamoodi telepaatia. Või kuidas veel nimetada seda, kui ma panen last õhtul magama, tema lamab oma voodis, mina teises sängis, tema ootab und, mina seda, et tema magama jääks ja seejuures sirvin telfas oma Facebooki. Ja parajasti, kui loen pealkirja “Kelly Sildaru konkurent kardab kõrgust”, siis pane tähele, selsamal sekundil, isegi selsamal joktosekundil, nagu ütleks Kasper, teeb poiss suu lahti ja ütleb: “Emme, ma kardan kõrgust”. Nagu täiesti lambist. Ei olnud meil sellest enne ega pärast juttu, ainult sel momendil, kui ma seda pealkirja lugesin.

Või teine hetk. Mina istun arvuti taga ja hakkan pangaülekannet tegema, tema on minust nelja meetri kaugusel diivanil, vaatab multikaid. Ta isegi ei näe, mida ma arvutis teen ja pangaülekannetest ei taipa ta mõhkugi. Ja just selsamal sekundil, isegi pea et selsamal joktosekundil, kui ma hakkan panka sisse logima, teeb poiss suu lahti ja ütleb: “2763”. Nagu täiesti lambist. Minu PIN ühe. (Muidugi SEE ei ole mu PIN1, ärge mitte lootkegi.)  Ma ei ole seda kunagi tema kuuldes öelnud ja ma olen täiesti kindel, et ta mitte mingi valemiga ei teaks ega saaks aru, mis koodiga tegemist on, ja see numbrikombinatsioon on selline, mis ei ole mingi tavapärane kombo. Aga nii oli.

Ja minu Hiina minekule on universum kangesti vastu. No mitte kuidagi ei klapi. Ausalt öeldes, üsna nõme tunne on IKKA VEEL siin vedeleda, aga mis ma teha saan. Vähemalt nii palju võiks ta mulle halastada, et ei hõõruks iga jumala hetk seda mulle nina alla, aga võta näpust, tuhkagi.

Sest et no kuidas mitte nimetada nina alla hõõrumiseks seda, kui mees viib su auto viimasel päeval enne ärasõitu, millega sa pidid liituma, aga siiski ei liitu, sest üks präänik on üle seitsme kuu ootamatult sigahaigeks jäänud, remonti. No et sumpa logiseb…või noh teeb midagi, mida ta teha ei tohiks. Ja siis sa saad auto tagasi ja lähed sellega kohe sõitu ning avastad, et auto kell on vale. Et kuigi on 6. veebruari õhtu kell 21:12, näitab auto kell 7. veebruari ja kellaks 3:12 öösel. Just nii. Täpselt kuus tundi ettepoole. Täpselt sedasama Hiina aega, mis poole pere jaoks järgmisel päeval, sel 7. veebruaril siis, kätte jõuab, aga minu jaoks ju, jumal paraku, mitte. Ehket kuidagi on auto kell peale sumpa remonti jõudnud Hiina aega. Minutipealt. Võibolla, et isegi joktosekundi pealt, nagu siin Kasper ütleks.

Või siis…aga nojah. Kõike ei saa kirjutada ka.

Igal juhul üks siin hoiab hambaid ja varbaid ristis, et äkki siis nüüd. Lõpuks. Ometigigi.

20161214_105356
Pildil valvab Kasperi rahakassa avaust, kuhu robottolmuimeja kipub end alailma kinni kiiluma. Aga enam mitte, enam mitte.

 

Tallinn, mu Tallinn

Tallinn on ikka üks jube ilus linn.

20160611_21593520160611_22012220160611_221037_HDR

Ja “Babulja” on täitsa tore söögikoht! Sinna läheks teinegi kord. Kalamarjaga nad seal juba kokku ei hoia. Võin soovitada lõhetartari ja pliine kalamarjaga. Pärast küll ägised natuke, aga see läheb üle. Ja kohe kui üle läheb, tahad veel.

“Rahamaailmaga” on see lugu, et paraku ainult kahe kassamagnetist näitleja filmi toomine ei tee automaatselt filmi heaks. Vaja on faabulat! Fiktsiooni! Katarsist! Seda oli seal ikkagi mõnevõrra vähe. Ma olen nii ära hellitatud heade filmide ja sarjade vaatamiseks, et mul on latt ikka üksjagu kõrgel. Mai bääd.

Kalmer ja teised eestimaalased tähistasid Shanghais juba jaanipäeva ära, no neil ongi seal aeg ju eespool võrreldes meiega. Ning täna, pühapäeval, oli ta minu üllatuseks tööl. Tuleb välja, et kuna reede anti Dragon Boat Day puhul vabaks….see Dragon Boat asi on midagi niisugust (pildid guuglist):

SONY DSC

dragon2

siis siinkohal sai hiinlaste lahkus otsa ja osad proletaarlased pidid pühabasel päeval tööle ronima. No kas sellist asja enne nähtud on!

Loen praegu, et Shanghai Pudongi lennujaamas oli keegi segane pannud plahvatama isetehtud lõhkekeha ja siis omal…ma ei taha seda välja kirjutada, noh, vigastas ennast. Kuda need lennujaamad ja lennukid neid hulle alati nii ligi meelitavad, ma ei mõista. Mulle juba ammu ei meeldi lennata, iga taolise uudisega tahan seda aina vähem teha. Oh well.

Kõike kaunist teile!