Ei tule

Mul ei ole tükk aega kirjutamiseks vaimu peale tulnud. Ma ei tea, on see kevadväsimus või siinne ajusid küpsetav kuumus. Võibolla vanadus. Võibolla midagi muud.

Ja noh, millest nii väga rääkidagi. Ega me muud ei olegi teinud kui söönud ja…nojah, põhiliselt söönud. Eelmisel nädalavahetusel käisime juhtumisi kaks päeva järjest erinevates sushirongi (sushi train? conveyor belt sushi? mis see õige nimi oleks?) kohtades. Siiani ei olnud kordagi sattunud, nüüd kohe kaks korda järjest. Esimeses oli ilgelt odav, iga taldrikutäis maksis 8 rmb (umbes euro) ja seal taldrikul oli näiteks kuus kurgimakit või kaks kalamarjasushit. Ka kõik joogid maksid sama palju. Näete, kollaseid taldrikuid kogunes päris palju, aga õnneks ei pidanudki lapsi panti jätma.

Teises kohas oli vähe teine süsteem, taldrikud olid eri värvi ja eri hindadega. Oli kallim ja mitte tingimata parem.

18516357_1575441582500966_24240992_n18555099_1575440995834358_1637321285_n18518803_1575441025834355_2042662094_n

Laupäeval oli koolis International Day, selle puhul sai seal osta – noh, mis muud kui – igasugu sööke ja jooke ning tutvuda inimestega. Uskumatu, et koolis on lubatud pakkuda alkoholi. Igas letis sai lisaks taanipärastele pannkookidele, soome võileibadele või ameerikamaa krõpsudele osta külma õlut või mis veel hullem, punši. Õpetajad jalutasid ringi, õlled käed ja nautisid elu. Muide, Hiinas ei ole alkoholimüügil mingeid piiranguid. Osta võib seda ükskõik kes ja ükskõik mis ajal. Täitsa vabalt võiksime Karmeni saata õhtul kell 22 meie värava kõrval asuvasse poodi ja lasta tal tuua üks sikspäkk. Ja kui juba läheb, las toob siis rummi ka. Ilma probleemita tooks ta selle koju ja meie võiksime seda reede õhtul filmi kõrvale nautida. Hmm….sounds like a plan.

18555093_1575441555834302_1503361257_n18554667_1575441512500973_504139571_n18578850_1575441449167646_1852638620_n18516292_1575441409167650_1891801212_n

Teisipäeval oli juba korra käidud viisakas pelmennajas väike õhtusöögikene ja peale seda ka juba tavapäraseks kujunenud Trivia ots Camel Baris. Mõnus söök, mõnus jook, mõnus seltskond, kehvad tulemused Trivias – kõik nii nagu ikka. Aga me ei jäta, me oleme vaprad (ja ilusad) ja pushime võiduka lõpuni. Ükskord me võidame niikuinii! Tegelikult piisaks ka eelviimasest kohast, eelviimane koht saab nimelt tasuta shotid. Üks kord on sedagi juhtunud, aga nüüd oleme rabelenud edetabeli keskpunkti ja tasuta shottide seisukohalt on see not good.

Muidu tegelen ma peamiselt sellega. Ma tõesti kunagi mitte väga ammu pesin seda akent.

18555165_1575440875834370_1026999962_n

Novot. Kui ikka vaimu peale ei tule, siis ega midagi kirja panna ka ei oska. Niimoodi see elukene kord juba on. Ootame ilmade paranemist, ehk siis hakkab jälle midagi tulema. Jällenägemiseni!

Advertisements

Xiao Bi Hu

Nojah, lõbustuspargist pidime ju rääkima. Käisime seal juba eelmisel nädalal. Asub see Jinji järvest ida pool, meie poolt vaadatuna täpselt järve vastaskaldal. Ilm oli kaunis ja jäätist sai ja puha. Eriti palju atraktsioone seal polnud, aga need, mis olid, vaatasime üle. Mental note for myself – vaaterattale enam ei lähe. See läks ikka väga kõrgele. Mulle ei meeldi kõrgused. Ei. Ei. Ei.

18424597_1565974600114331_513811311_n

18360747_1565974860114305_596596538_n

Aga mis mulle suhteliselt meeldis, oli kardisõit. Jagunesime mees- ja naiskonnaks…hehee, mees- ja naiskonn….ja noh, mis ma oskan öelda, huvitav kogemus, suured kiirused ja bensuhais…ideaalne perepäev.

Pärast lõbustusi liikusime edasi Times Square’i poole. Vot see on nüüd selline idakalda keskpunkt, kui nii võib öelda, kuhu me teenimatult vähe oleme sattunud miskipärast. Järgmine note: mine rohkem idakaldale.

18360979_1565974293447695_994934586_n
Sellest pooleliolevast kolakast pidi tulema Hiina kõrguselt neljas või viies hoone. Praegu (ja ilmselt järgmised 10 aastat) on ta lihtsalt pooleliolev kolakas.

Käisime seal söömas Shin Kong Place’is sellises peenes Taiwani restoranis nagu Din Tai Fung, kus sõime xiao long baod. Need on sellised pisikesed pelmeenikesed erinevate täidistega. Sellist teenindust, nagu seal, pole mina varem tunda saanud. Töötajaid oli saalis umbes sama palju kui külastajaid. Teenindajad rääkisid inglise keelt, olid äärmiselt peenetundelised ja viisakad. Piisas mul vaid korra õlgu väristada (kuskilt midagi puhus), kui tervele perele toodi pleedid peale. Söök toodi lauda kummarduste saatel, nõud libistati kandikult maha vaikselt ja elegantselt, õhkkond oli pidulik ja sofistikeeritud. Omaette vaatepilt oli see, kuidas neid väikseid (xiao tähendab väikest) long baosid vooliti. Terve köögitäis kokapoisse askeldasid asjalike nägudega (no vähemalt ma arvan, et neil olid asjalikud näod maskide taga) köögis, mis nägi välja nagu operatsioonisaal.

18424564_1565973980114393_1553636425_n

Need baod olid muidu sellised. Osad oleme juba nahka pistnud.

18470822_1570307129681078_1580130486_n

Kui kõhud täis, astusime läbi veel kõrvalmajas asuvast Eslite raamatupoest. Raamatu- ja kantseleitarvete poed on minu lemmikud. Enam ma nii väga ei tunne seda kutset, aga lapsepõlves veetsin nii mõnedki kaunid tunnid Nõmme raamatupoes (see eksisteerib siiani muide) vihikuid nuusutades (neid, millel kuivatuspaber taga, mäletate?) ja kustukumme näppides. Kuid geneetika vastu ei saa, nüüd kuuleb kutset minu asemel Karmen, kes oleks hea meelega poodi elama jäänud.

18337471_1565973683447756_1529128757_n18387206_1565973820114409_1449049356_n18337293_1565973740114417_502252760_n18337218_1565973800114411_1334198661_n

18361792_1565973626781095_80879833_n

Kesknädalal oli väikesel lapsel kooliga ekskursioon parki Baitang Arboretum. Ma läksin vabatahtlikuna parent helperiks (ja tegelikult lapsele tõlgiks) kaasa. Uskumatu, millised ettevalmistused siin tehakse enne taolist väljasõitu. Vanemad kogutakse kõik kokku. Peetakse pikk (aga sõbralik ja üldse mitte tüütu) loeng kõikide riskide (keegi teeb püksi, keegi hakkab bussis oksele, buss läheb katki, keegi võõras tunneb liiga palju huvi laste vastu jne jne) kohta, antakse lugeda viis lehekülge risk assessmenti, kirjeldatakse kõiki potentsiaalselt ettesattuvaid ohtusid. Üks õpetaja on käinud läbi selle teekonna, kuhu minek on ja teinud kõigest pilti – parklast, WC-dest, teepiiretest, kus me maha istume, kus kunsti teeme, kus on prügikastid jne. Sõidule võetakse kaasa kõikide laste kindlustusandmed, ilma selleta laps kaasa ei saagi. Igale vanemale anti 3-4 last kullipilgul valvamiseks. Etterutates võin öelda, et riskid mineerisime, ohud möödusid meist ja kõik lõppes õnnelikult. Oli erakordselt kuum päev, sooja oli üle 30 kraadi, nii et me olime Kasperiga küllaltki päikesepiste äärel paar korda, aga ikkagi jäime ellu.

See, kuidas siin õpetajad lastega tegelevad ja räägivad, on imekspandav. Ma tahaks pooled Eesti õpetajad siia koolitusele tuua. Kõik õpetajad, ka võõrad, teavad lapsi nimepidi. Iga õpetaja, kes lapse lähedusse satub, ütleb mõne hea sõna või silitab lihtsalt pead. Õppetöö toimub läbi lihtsate mängude ja laulude. Kasper laulab meil kodus olenevalt tuju- ja ilmaoludest pidevalt kas matemaatikalaulu “faiv, ten, fiftiin, tventi, tventi faiv, töörti, töörti faiv, footi, footi faiv, fiftiiii” või “Good morning, good morning, hello and how are you” või “It’s time to tidy up, tidy up, tidy up” või hoopis koreakeelset (hammidaa, hammidaa) sünnipäevalaulu. Need lihtsalt jäävad külge ja nende abil on võimalik lastele mõnusal viisil õpetada asjade koristamist, arvutamist, kuude nimesid ja mida iganes. Ma saan täiesti sajaprotsendilise kindlusega väita, et mu laps on koolis õnnelik. Ja muidugi on Kasperil koolis ju Aimee. Aimee adopteeris ta vist kohe esimesest päevast ja nüüd ei jää tast enam sammugi maha. Nad mängivad koos ja söövad koos ja õpetavad teineteisele keeli. Aimee oskab juba tsipa eesti keelt (aitäh ja numbreid ühest kümneni) ja Kasper lõuna-aafrika oma (sest Aimee on sealt pärit). Ma ei tea, kuidas nad suhtlevad, sest Kasper on ikka veel suht umbkeelne, nad vist mõistavad teineteist kuidagi ilma sõnadetagi. Küll on toredaid lapsi olemas ilmas.

Siinne kool on kahtlemata kõikide plusside juures üks kõige suuremaid. Kui oleks võimalik, siis ma tahaks, et mu lapsed saaksid siin käia lõpuni välja, et neil oleks võimalik kasvada suureks pingevabalt ja koolistressita ning märksa laiema silmaringiga, kui seda on võimalik saavutada kodus.

18426023_1570272906351167_1496025516_n

18426012_1570272943017830_817572880_n
Ideaalne blogipilt. Kellegi näod, peale mu enda lapse, ei ole näha.

Aga jälle on ju käes euromeloodiate aeg. Tahtsin ka näha, et mis seal siis viltu vedas, aga näe, ei midagi. Meie riigis seda videot ei ole. Ma võin ju vabandada, aga sellest pole palju kasu. Palun kirjeldage keegi oma sõnadega valitsenud meeleolusid, Koidu meiki, Laura häält, publiku ovatsioone ja muud taolist, et ma ka osa saaks.

euro

Nii, aga on ju reede! Seda tuleb jäätisega tähistada. Kellele hernejäätist?

18447894_1570272779684513_1842963666_n
OK, OK, see on ilmselt ikkagi sojajäätis.