Hiina ime

Ükskord “Rooside sõjas” oli küsimus, et mida inimesed kardavad. Pakuti pimedust ja ämblikke, aga üht olulisimat ära ei arvatud. Vaatasin ja imestasin, kuidas keegi selle peale ei tulnud. Mina kardan seda kõige rohkem, rohkem kui pimedust ja ämblikke kokku.

Haigusi.

Neil päevil ei karda ma mitte midagi nii palju kui haigusi. Meie perel on neid lihtsalt rohkem kui fair share olnud. Mulle tegelikult juba aitas tükk aega tagasi, aga neid aina antakse ja antakse kapaga juurde. Vähe sellest, et Karmenil oli lapsena iga väiksemagi külmetuse peale angiin ja köha, et ma ühe lasteaia-aasta sisuliselt septembrist maini nonstop haiguslehel temaga olin. Meenuvad sulnid hetked ajutises kodus Mustamäel, kuidas Karmen ööd otsa köhis, nii et alt naabrid kell 3 öösel tulivihaseina vastu radikaid peksid. Oo need helged mälestused. Ja siis Kasperi jubedad nohud, adenoidid, öised larüngiidihood, stomatiidid, seletamatud ülipikaajalised kõritursed (praegu näiteks jaanuari algusest on tal kõriturse, mille kohta ükski arst ei oska midagi arvata), nüüd allergia…

Ma mõtlesin, et kui me läheme kahekesi reisile, siis jääb ära see oht, et lapsed jäävad reisiks haigeks. Seda on nii palju juhtunud, kindlasti rohkem, kui et nad on reisi alguseks terved. Karmen on pidanud omal ajal loobuma nii Egiptuse kui ka Mallorca reisist, kuna jäi haigeks. Viimati Hong Kongis käies oli Kasper selline poolpidune, mitte päris haige, aga terve ka mitte. Hambad ja pöidlad ristis käisime ära. Aga uut reisi neljakesi – ma lihtsalt ei julge plaanida. Ma mõtlesin, et me lähme kahekesi, siis pole probleemi.

Aga ma ei arvestanud sellega, et ka abikaasa võib haigeks jääda.

Gripp on, nüüd kõrvalt vaadates, üks kole haigus. Laupäeval nad Hiinast tulid ja selle endaga kaasa tõid. Kui muidu on see haigus nagu haigus ikka ülikõrge palaviku, pea- jm valudega, siis Karmenil on veel avaldunud erakordne kõrvaltoime. Ta nimelt sonib. Ja teeb seda täiesti ärkvel olles ja ringi käies. Vaatab täiesti normaalse näoga otsa ja loeb sulle täiesti uskumatut, jubedat, kreisit õudusfilmi käsikirja ette. Mõni nõrganärvilisem ema saaks selle peale südari, mina aga olen kõikenäinud proua…

27999692_1851590938219361_1645419021_o
Jah, see ripub mul kodus seina peal, sest see on nii tõsi.

…ja ei tee teist nägugi, vaid teen oma tavalisi kodutoimetusi edasi ja suunan lihtsalt lapse hella, aga kindla käega voodisse.

Ühesõnaga, long story short – me känseldasime oma reisi. Ega midagi üle ju ei jää, kui inimene on ligi 40kraadise palavikuga pikali maas ja ei suuda isegi karku alla võtta. Eile EMOs oli ta minu pilgu jaoks nii kole, et mina oleks küll arstide asemel ta juba esimese kolme tunni sees sisse võtnud (et teha vereproov, mis võttis alla minuti ja kogu lugu), mitte lasknud tal seal viis tundi kügeleda ja seda minutilist vereproovi oodata. Aga mida mina ka tean. Eriti “inimlik” on veel arstide poolt see, et kuna vastust tuleb oodata tund-kaks, siis anda range soovitus seda teha ooteruumis, koos kõikide teiste zombidega, hoolimata sellest, et haige ei jaksa enam eriti toolilgi püsida. Normaalne, nõuda seda 40kraadisega palavikuga inimeselt. Lõpuks õnnestus tal välja kaubelda, et ta võib ikka koju ära minna ja vastuse saamiseks helistada. Nüüd siis krõbistab Tamiflud, aga selleks on selgelt juba hilja. Ilmselt oleks abi olnud rohkem, kui ta oleks saanud selle hommikul kell 11, kui EMOsse läksime, mitte õhtul kell 17, nagu nüüd juhtus.

Üldse on minu jaoks arusaamatu, mida peaks haige inimene tegema pühapäevasel päeval Tallinnas, et abi saada. Kui sul ikka arteriaalset verejooksu kaelaveenist või silmaga nähtavaid ebola tunnuseid ei ole, ei saa sa kuhugi pöörduda, kus sinuga normaalselt ja kiirelt tegeldaks. Pole isegi tasulist valvearsti kusagil. Seda nad hoiatavad küll, et gripp on raske kuluga haigus, millel võib olla eluohtlikke tüsistusi ja sellega peab kiirelt arstile pöörduma, aga seda nad unustasid selgitada, et ära sa jumala eest pühapäevasel päeval haigestu. Lähedki EMOsse virelema ja loodad, et jõuad abi ära oodata, mitte ei viska sealsamas ooteruumis lusikat nurka. Neil ei ole seal isegi veeaparaati, et saaks vett juua. Ainult kohvimasin on. Sealt ei saa isegi teed mitte! Jooge haigusega palju vedelikku maiäss. Ja andke mulle andeks, aga kui sealsed töötajad omavahel rahulikult lobisevad ja arvutit näpivad, kusjuures ooteruum on rögisevaid, näost halle, värisevate kätega hädalisi täis, siis on midagi pildil valesti.

Ma soovisin ju küll trippi, aga mitte sellist trippi.

pill-1884777_1280.jpg

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Advertisements

Külalispostitus Ingritilt

Oktoobris käisid meil külas Ingrit ja Marcel.

23899288_1767801786598277_1155728608_n
Näed sa nüüd, kui udune. Eks vist ilmast. Vasakul on Ingrit. Topsis on…jook.

Ingritit tunneme juba sellest ajast, kui ta oli umbes 7aastane või isegi noorem (Evelin, äkki sa mäletad?). Nüüd on ta kakskümmend-…eee…midagi. Isegi peika on tal, vaat kuidas aeg vurab. Marcel on peale selle, et ta Ingriti peika on, tuntud ka selle poolest, et ta mängib tšellot. Selle tagajärjel panin talle ka hüüdnimeks Marcello (häälda: Martšello). Get it? Tšello, Martšello?

Mõlemad noored ja ilusad õpivad muidu Saksamaal, aga vahel käib Marcel kontsertisid andmas ka mujal. Seekord siis Hiinas. Ühel unisel ööl korjasingi Ingriti meie väravast üles, kus ta käed taskus ilma ühegi sumadanita nukralt seisis ja tõin tuppa sooja. Marcel saabus järgmisel päeval, kuna Hong Kongis ei lubatud tšellot lennukisse. Ta on põhimõtteline mees, kui tšelloga kõrvuti istuda ei saa, siis tema ei lenda.

Niimoodi nad siis olid kord meie juures Suzhous, siis Shanghais, siis lendas Marcel kontsertisid andma küll Daliani, küll mujale ja viimase nädalavahetuse veetsime me jälle tempokalt koos Shanghais. Ühe improvisatsioon-häppeningi lasime lausa oma katuse all kõikidele meie linna eestlastele korraldada. Just nii, kõik üheksa olid kohal. (Allpool on ka üks pildike sellest) Aga mida nad ise tegid ja kuidas oma Hiina trippi nägid, sellest kirjutabki teile nüüd Ingrit ise. Kõik kokkulangevused reaalsete isikutega on juhuslikud ja taotluslikud. Kui millestki aru ei saa, siis minu käest pole mõtet küsida. Postituses sisalduva reklaami eest ma ei ole tasunud ega tasu ka ilmselt kunagi, selle sain kauba peale 🙂

Saabumine Hiina
Mina ja Marcel olime väga ärevil oma esimese reisi pärast nii eksootilisse kohta. Tundus, et kõik läheb sujuvalt, aga väiksed viperused algasid juba enne reisi. Nimelt sai Marcel eelmisel päeval teada, et kontserdikorraldaja polnud talle reisikindlustust teinud. Juhhei!

Teades, et tuleb pikk reis, võtsime kaasa kaelapadjad – kõik kaks tükki, mis meil kodus oli. Kahjuks jõudsid need padjad täpselt lennujaama turvast läbi ja lennukis ma neid enam ei leidnud. Vilja ei kandnud hiljem ka lennujaama helistamine, niisiis järelikult oli toimunud padjavargus.

Meil oli pikk lend „ümberistumisega“ Dohas, kus me olime terve ööpäeva. Ööbima pidime ametlikult eraldi tubades (aga salaja mitte), sest abielus me ju veel pole. Islamimaa siiski. Sellest päevast ütleks nii palju veel, et 40-kraadist soojust oleme me mõlemad viimaste aastate jooksul tundnud vaid saunas.

Sealt edasi oli meil öine lend Hong Kongi, mis tänu Qatar Airwaysile (õigustatult 2017. aasta parim lennufirma) väga meeldiv oli. NB! Tšellole tuleb osta eraldi pilet, ent õnneks on selle vastu end magades mõnus toetada ja küsida saab tšellole ka toidueine!
Hong Kongist edasi nii toredalt ei läinud kahjuks. Hong Kong Airlines ei olnud nõus võtma tšellot pardale, kuigi pilet oli olemas. Selgus, et vähemalt Marcelile teadaolevalt oli tegu ainukese lennufirmaga, mis reeglite kohaselt ei aktsepteerigi lisaistekoha ostmist, vahet pole mis otstarbel. Sõltumata mu pisaraist jäi Marcel sinna ning pidi tulema järgmisel päeval teise firmaga (aga äriklassis!). Mina siis läksin üksi. Lennukis hakkasin uurima, et kas ma saan Marceli pagasi ka võtta ja võta näpust, kuna teda ei ilmunud lennule, siis tõsteti tema pagas maha ja nii muuseas minu oma ka, sest Qatar Airways oli mõlemad Marceli nimele pannud. Sellistel hetkedel on raske aru saada, kuidas kontserdikorraldaja reisikindlustusele ei mõtle…
Seega, kui ma jõudsin Shanghai lennujaama umbes 1,5h hiljem, järgnes sellele ka 2-tunnine sõit Suzhousse. Kell 4 hommikul olin ilusti maja ees (loomulikult vale värava ees), ilma ühegi pagasita.
Marcel jõudis järgmisel õhtul – õnneks kogu meie pagasiga, mis sisaldas suurel hulgal Eesti toitu.

Toit
Ma arvan, et mu lemmiktoidud olid Kristiina tehtud lasanje, kartul ja kana/kala ja puder moosiga. Tähendab, kohalik toit on väga kahtlane. On väga maitsvaid hetki, kui satud euroopalikku Hiina restorani, ent mis puudutab tänavatoitu (hoidku taevas teid stinky tofu eest!) või tavapärast hiina toitu, siis sealt ma midagi söödavat ei leidnud. Ühes restoranis proovisime konna ka ära – liha struktuuri võiks nimetada meeldivaks, ent mõte konna söömisest oli siiski veider.

Muidugi ei tasu loota, et poodi minnes saab nt meile tuntud maitsvate Lays krõpsude peale välja minna. Tut mir Leid, aga kõik on valmistatud kohapeal hiinlaste maitse järgi – väkk.
Marcel  segab nüüd jutule vahele ja ütleb, et ei olnud see Hiina toit nii hull midagi! Kohati oli lihtsalt ebanormaalselt hea… kohati ebanormaalselt halb. Valik oli igatahes rikkalik ja erinevaid elamusi palju. Siinkohal tuleb välja tuua paar pärlit Laysi krõpsude maitsevariantidest: „Lime Flavor“, „Yoghurt Flavor“, „Cucumber Flavor“, „Seaweed Flavor“, „Sizzled Barbecue Flavor“ ja kõige ekstravagantsem – „Finger Licking Braised Pork Flavor“.

Transport
Ma pole kunagi oma elus nii palju sõitnud taksoga kui Kataris ja Hiinas. Tähendab, see on lihtsalt nii odav. Veel odavam on ühistransport. Taksojuhid ei oska muidugi kuskile sõita ja ootavad, et sa neid igale poole juhendaks, isegi kui ise ka hotelli esimest korda sõidad. Taksos on kõik aknad lahti – juhuks kui keegi taksojuhi kombel aknast välja rögastada peaks soovima. Krooksutamine, laulmine, telefoniga kõvasti rääkimine röökimine – see kõik kuulub normaalse taksosõidu juurde.
Ahjaa – kõikide nende e-bikede ja hullumeelsete autojuhtide juures on kõige suurem kunst ületada teed. Soovitan alati minna koos mõne kohaliku hiinlasega, sest siis on ellujäämise tõenäosus palju suurem.
Marcel segab jälle jutule vahele ja toob enda arvates hea kokkuvõtte Hiina liiklusele: see toimib lihtsalt nii, nagu kõik liikleksid jalgsi. Jalgsi olles saab ikka igatpidi vahele ja läbi trügida, lihtsalt Hiinas on inimestele endile märkamatult istmike alla sõidukid tekkinud.

Marceli kontserdid
Minu esimene šokk konservatooriumis toimunud kontserdil oli siis, kui teos oli kestnud 20 sekundit ning järsku võtsid kõik hiinlased telefonid välja ja läks suuremat sorti fotode tegemiseks. Shanghai ooperiteatris seda võimalust polnud, sest saalitöötajad hakkasid siis laseriga sinu peale valgust näitama. Väga nutikas! (Shanghai ooperiteatris oli reeglite järgi keelatud ka maha sülitamine…)

Samuti ei ole hiinlaste jaoks tabu samal ajal telefoniga või tegelikult üleüldse omavahel rääkida. Tegemist on siiski ju meelelahutusega…
Üks kontsert oli koos kohaliku ülikooli muusikaõpilastega. Nagu piltidelt näha võib, on tegu korralike missivalimistega. Marcel tegi seal veel meistrikursuseid osadele õpilastele.

Suzhou
Tegemist on siiski väikelinnaga (7 miljonit?) ja see tundub tõepoolest Shanghai kõrval väikelinn. Perega elamiseks kindlasti palju meeldivam. Kristiina ja Kalmeri juures ööbimine oli tõeline puhkus ja nauding. Hea on, kui keegi teab kuhu sind täpselt viia. Soetasime endale Marceliga igasugust vahvat kraami, alates kommidest, siidist ning lõpetades spordijopedega. Muidugi eriti toredad olid plaadipoed – meil on nüüd pikaks ajaks vaatamist.

Shanghai
Väga meeldejääv oli Vapiano külastus (NB! Ainuke Hiinas!). Nii hea oli süüa midagi, mis maitses normaalselt. Okei-okei, tegelikult me ikka turistitasime ka ja käisime näiteks Pudeliavajaks kutsutud pilvelõhkujas. Ma väga ei karda tegelikult kõrgust, aga mul oli seal üleval olles pidev soov kükitada või põrandale istuda, et olla natukenegi lähemal maale.
Ma arvan, et minu ja Marceli jaoks oli väga eriline Shanghai Disneyland. See on olnud mu lapsepõlve unistus. See oli lihtsalt nii ilus ja puhas. Jalutaks nagu mingis teises maailmas. Hiinlaste jaoks oli muidugi külm ilm (20 kraadi) ja seetõttu oli seal ka vähe rahvast. Juhhei! Kui ma ei eksi, avati see umbes aasta tagasi. Ainuke, mis vahepeal asja keerukaks tegi oli Hiina keel. Tähendab, hiinakeelne lumivalgeke oli ikka võõras.

Tagasisõit Eestisse
Kujutate ette, kõik läks sujuvalt (Shanghai-Doha-Helsinki-laevaga Tallinn), va ära lõhutud kohvriratas, mistõttu kohver mitte ei veerenud, vaid lohises. Aga mis seal ikka kurta, õnneks meie kolmas reisikaaslane (tšello) lubati õnneks probleemideta lennukisse.

 

Aitäh, Ingrit ja Marcello! Oli rõõm teid näha!

Ongi tänaseks kõik! Oli ju tore vahepala minu gastronoom-melanhoolsetele postitustele, eks? Kui sa nüüd meile külla tuled, siis ma äkki luban sul ka kirjutada! Aga ma nüüd ei tea enam, millal see juhtuda saab, sest tulen juba uuel nädalal koitsa ära. Ma usun siiralt, et uuel aastal läheb meie seiklus siin linnakeses vapralt edasi. Seniks kaunist jõulukuud! Tehke nagu mina – ükskõik, mis detsembris teete, tehke seda deviisi “On ikkagi jõulukuu!” all. See võib tunduda lame, aga elu nõuab ohvreid, kas pole?

 

King Kong

Üldiselt pidi sellest tulema hea nädal. Hiina tähistas vabariigi sünnipäeva, koolid ja tehased keelati selleks ajaks ära…ja meil olid ostetud piletid, oujee.

(See on üks hirmus kolepikk postitus ohtrate kuvatõmmistega, et te teaksite)

Etteruttavalt võib öelda, et reis läkski korda ja kõik oli tore (nii tore, kui üks lastega tripp olla saab, eksole). Ainult etapp vahetult enne lennujaama tõttamist läks untsu. Ärge kunagi hakake tegema oma tuttuue läpakaga check-ini, tass kuuma kohviga pakkimisest rahutus käes! Jah, mu äsjasoetatud tehasegarantiiga kaunis pill on omadega õhtal. Kirjutan seda postitust lapse Maciga – jumal, kuidas ma ei suuda seda aparaati mõista…ja tema mind…kes küll sellise idiootse keerulise raali välja mõtles. Ma pean isegi lehe allapoole kerimiseks lapselt abi küsima, nii madalale olen langenud. Ma ei oska muud öelda, kui et elu nõuab ohvreid…

Ühesõnaga, kui lastel ja meestel algas vaheaeg, võtsime me kätte ja sõitsime ära King Hong Kongi. Shanghaist saab HKsse 2,5tunnise otselennuga. Muidugi läheb sellele ajale otsa veel 2 tundi autosõitu lennujaama, aga kokkuvõttes ei ole see midagi hullu. Sinna lendasime China Easterniga ja tagasi Hong Kong Airlinesiga. Kuigi kõik hoiatasid meid hilinevate või ärajäetavate lendude eest, sujus kõik meil kenasti. Lennukis anti isegi jäätist!

Idee järgi peaks Hong Kong nagu Hiina olema, aga tegelikult tekkis ikka täitsa välismaa tunne. Kohe lennujaamas katsetasime värisevate kätega ära ja see oligi tõsi – ilma VPNita sai Facebooki, Gmaili, Googlisse! Inimesed, isegi taksojuhid, rääkisid KÕIK inglise keelt. Tänavasildid, bussiajad, plaanid ja kirjad olid rahvusvaheliselt mõistetavad.  Sügav reveranss 99aastasele Briti impeeriumi ülemvõimule! Kahjuks on see ilus aeg nüüdseks läbi. Siiski on HKil säilinud teatav autonoomia ja minu hinnangul on see neile ainult kasuks tulnud. Neil on oma raha, dollar ja isegi liiklus käib teistpidi kui mujal maailmas. Aga tühja sest liiklusest, kui internet on kättesaadav!

22291719_1566040206787122_1023681189_n

Kohale jõudsime me öösel umbes kella 23 paiku ja õues oli 32 kraadi! Sõitsime oma strateegiliselt valitud (läheduses rand, hotellis välibassein, metroo ligipääsetav) hotelli ja puhkasime õndsat und Hiinas nii tavapärastel madratsitel, mis olid pehmed kui kivi.

Vaated hotellile ja hotellist:

22330902_1722793931099063_652297985_n
Vees paistev takistusriba on haitõrjevõrk.

22330880_1722787357766387_2107696566_n22330799_1722788454432944_2025022486_n

22290577_1722788397766283_182553725_n22323261_1722795521098904_44992995_n22291649_1722786201099836_356039370_n

Esimesel päeval otsustasime külastada Victoria Peaki ehk HK kõrgeimat tippu. Me küll teadsime, et asi on hull – sest et Golden Week – , aga tegelikult oli veelgi hullem. Järjekord vagunisse, mis viis mäetippu (ja muudmoodi sinna saada ei olekski olnud võimalik), oli 3-4 tundi.

22330697_1566040013453808_1362135702_n

Seisime seal mõne aja ja nägime, et niimoodi ei jõua me kuigi kaugele, seega ostsime kiirpiletid, millega oli tuugalt täis vaksalis vaja trügida vaid umbes tunnike. Ja juba me sõitsimegi 428 meetri kõrgusele üles, kõrghooned vagunist vaadatuna nii imelikult viltu ja kõrvad lukus.

Avanevad vaated võtsid tummaks.

Ühel pool oli pilt selline:

22278579_1722796244432165_2105084985_n22278531_1722795624432227_854815656_n

Teisel pool selline:

22290211_1722795004432289_668170463_n

22323220_1722794704432319_1315877372_n

Tipus olevas kümnekordses hoones asus ka vahakujude muuseum, aga sinna me ei läinud.

22291640_1566039610120515_437014498_n22291642_1566039636787179_1140846034_n

Sama piletiga sai sõita kahekordse pealt lahtise Hop on – Hop off bussiga, mida me ka tegime. Eks me mõlemad oleme mõnevõrra ikka reisinud, aga sellist linna pole me kunagi näinud. Asustustiheduselt (ja veetarbimiselt) on Hong Kong maailmas esikohal. Linn on metsik kombo kõrghoonetest, miljonitest poodidest ja kohvikutest, templitest, inimeste hordidest, tänavaturgudest ja räämas nurgatagustest. Ehtne linnadzungel.

22264559_1722791827765940_2092697652_n

22323110_1566036926787450_1895902408_n22323125_1566039540120522_1968075371_n22323272_1722793074432482_1680830440_n22323041_1722795494432240_1829110950_n22292071_1566036793454130_124337430_n

22330659_1566039580120518_290854738_n22330759_1722796731098783_496297907_n

22359215_1722794247765698_2064029087_n22323233_1722796594432130_1070173383_n22291600_1722794001099056_703924064_n

Pidin vahepeal väikse pausi tegema ja sääsevastase spreiga ennast töötlema, aga nüüd lasen edasi. Kas ma muidu juba mainisin, et see on hiidpikk postitus koos paljude, paljude fotojäädvustustega?

Teisel päeval me läksime jälle bussiga sõitma, kuna liine on mitu ja bussipilet kehtis 24 tundi. Siis kohtusime me bussi peal eestlane Liivoga, kes oli omal käel tulnud Hong Kongi avastama. Olgugi et rõõm kaasmaalase leidmise üle oli suur, läksid me teed lahku ja enam me ei kohtunud mitte iialgi 😦

Kolmandal päeval võtsime ette teekonna Disneylandi. Sinna sõidab lausa eraldi metroorong.

22290561_1722791381099318_1380009753_n

Meie sõitsime ka sellega.

 

HKis on hea mõte soetada endale Octopus kaart, kuhu saab raha peale laadida ja mis kehtib minu arust igal pool – bussis, trammis, metroos, MacDonaldsis ja sajas kohas veel. Piletid on sellega pisut soodsamad ja mugavusest ei tasu üldse rääkida.

Ühelainsal päeval meie reisist sadas vihma ja see oligi see sama Disneylandi päev. Kuid see ei takistanud meid üritusest viimast võtta.

22290557_1566036360120840_623963763_n22331052_1722792521099204_701878481_n22331072_1566036430120833_911478198_n22331098_1566036316787511_1117066125_n22323048_1722790051099451_1656367791_n22330740_1722791354432654_1114795725_n

22359251_1566036246787518_249554327_n (1)22359404_1566036206787522_576098146_n22384879_1566036100120866_1484865928_n

22290446_1722790571099399_350471717_n

22292021_1722792231099233_683555674_n
Tsheki, mis on teksaseelikul kirjas.

Oeh!

Ma teen väikse pausi, sest elu tahab ka elamist ja jätkan…pole aimugi, millal, sest arvutit mul ju pole.

Stay tuned!

PS Kui te soovite 10% oma majutuskuludelt kokku hoida, siis kasutage Bookingus bronnimiseks seda linki: https://www.booking.com/s/27_8/a29769fb. Siis saate väljatshekkimisel kohe kümnendiku tagasi ja minule laekub ka väike kopikas, suisa 15 dollarit. Käsi peseb kätt, amigos, kas pole tõsi!