Liwu

Oi, laupäeval oli meil ju pidupäev. Meid kutsuti külla. Käisime Mr Cheni majas lõunasöögil ja loquateid pugimas. Elab tema Suzhoust mõnevõrra kaugel ühe saarekese peal Taihu järve ääres. Umbes seal, kus sinine noolekene.

unnamed (2)

Taihu järv on üks Hiina suurimaid mageveejärvi (siiski mõõdustikult Peipsist natuke väiksem), mis on käesoleval ajal tugevalt reostatud. Kuid sellegipoolest on väga kaunis. Umbes selline*.

taihu

Tee peal jäi pojukene küll kõrgesse palavikku, mistõttu noormees oli kohati üsna kustunud olekus, aga õnneks mitte fataalselt.

Lõunasöök korraldati loquati-hooaja puhul. Tuleb välja, et see on kohalik puuvili, mida väga hinnatakse, ja Suzhoule lähim koht ongi seesama saareke, kus neid väga palju kasvab. Ja kuna hooaeg on väga lühike, ainult kaks nädalat, siis voorib lühikese perioodi vältel kohale miljoneid inimesi, kes ostavad kokku kõik piirkonna loquati-varud. Nende puuviljadega on selline imelik lugu…ma algul ei arvanud neist suurt midagi. Aga seal saime neid otse puu otsast süüa ja need olid väga väga head. Sõime seal paar puud tühjaks ja saime veel kastitäie kaasagi.

18601192_1578762085502249_467262265_n

Ei ole viisakas öelda, aga ma suti pelgasin seda lõunasööki. Eriti peale seda, kui aias nägime suurt pesupali äsja järvest püütud tigudega, kes pidid samuti söögiks valmistatud saama. Kuid. Minu pelgused olid asjatud, lõunasöök oli väga maitsev, laual olid vähid, pisemad ja suuremad krevetid, beebibambused, tomatitoidud, kalad, juurviljad. Kõik oli täiesti söödav, mitte-elus, midagi ei helendanud. Eks siis me sõimegi. Lapsed said mängida kohaletoodud hiina lapse ja hiina koeraga. Koerad on Hiinas väga targad loomad, saavad hiina keelest aru nagu muiste ja söövad ka riisi ja puha.

unnamed (1)

Peale lõunat palusime aga Mr Wul bussile hääled sisse panna ja meid kohaliku vaatamisväärsuseni sõidutada. Selleks oli Liwu Cave. See oli selline maa-alune moodustis, mis hiinlaste poolt oli ilusti värviliselt valgustatud ja siis sai selle eest raha küsida.

18624776_1578762885502169_2086594602_n18601480_1578762862168838_1246886690_n18622821_1578762772168847_1104317944_n18600877_1578762378835553_355227275_nunnamed (7)unnamed (5)

Poeglaps oli sellel hetkel peast täitsa soe ja seetõttu mitte väga huvitatud meie ettevõtmistest.

Möödunud nädalal sattusin jälle korraks siiditehasesse. Sellised need bad boyd on, kes kogu selle ilu taga seisavad.

18601323_1578763238835467_342669982_n18643913_1578763288835462_422188464_n

Head uudised! Meie rahvavabariigis saab nüüd raha eest soetada Kalevi tooteid! Ligikaudu 6 eurot maksab üks toode.

18624639_1578763452168779_52011067_n

Aga mina püüan tervislikumalt toituda ja minu toitvad näksid neil päevil on sellised:

18623160_1579574798754311_1091001759_n

Ja, meeldiva vahepalana saan teatada, et nüüdseks on mu silmad jälle midagi uut näinud, sest ühel kaunil pärastlõunal saime kõik sellise toreda sündmuse osaliseks, kus jaapanlaste peenes Aeon Mallis üks hiina ema oma Kasperi-vanust poissi…kilekotti pissitas. Aeon Mallis on puhtad, korralikud, pottidega tualetid. Seal on isegi lastepott. Ja tema. Tema võttis kaasa kilekoti. Ja pissiva poisi. Samas, tuleb tunnistada, on see ikkagi edasiminek võrreldes selle pildiga – mida me jällegi omaenese silmakestega nägime -, kus vanemad pissitasid last kaubanduskeskuses…põrandale. Laps tegi häda ära, pere liikus edasi, neist jäi maha kollane loiguke – kõik suhtusid sellesse mõistvalt. Nii et tegelikult on kilekott puhas areng.

Rõõmu ja õnne kõigile!

18601241_1578763068835484_324512814_n

  • pilt näpsatud siit: http://cn.hujiang.com/new/p401235/
Advertisements

Ei tule

Mul ei ole tükk aega kirjutamiseks vaimu peale tulnud. Ma ei tea, on see kevadväsimus või siinne ajusid küpsetav kuumus. Võibolla vanadus. Võibolla midagi muud.

Ja noh, millest nii väga rääkidagi. Ega me muud ei olegi teinud kui söönud ja…nojah, põhiliselt söönud. Eelmisel nädalavahetusel käisime juhtumisi kaks päeva järjest erinevates sushirongi (sushi train? conveyor belt sushi? mis see õige nimi oleks?) kohtades. Siiani ei olnud kordagi sattunud, nüüd kohe kaks korda järjest. Esimeses oli ilgelt odav, iga taldrikutäis maksis 8 rmb (umbes euro) ja seal taldrikul oli näiteks kuus kurgimakit või kaks kalamarjasushit. Ka kõik joogid maksid sama palju. Näete, kollaseid taldrikuid kogunes päris palju, aga õnneks ei pidanudki lapsi panti jätma.

Teises kohas oli vähe teine süsteem, taldrikud olid eri värvi ja eri hindadega. Oli kallim ja mitte tingimata parem.

18516357_1575441582500966_24240992_n18555099_1575440995834358_1637321285_n18518803_1575441025834355_2042662094_n

Laupäeval oli koolis International Day, selle puhul sai seal osta – noh, mis muud kui – igasugu sööke ja jooke ning tutvuda inimestega. Uskumatu, et koolis on lubatud pakkuda alkoholi. Igas letis sai lisaks taanipärastele pannkookidele, soome võileibadele või ameerikamaa krõpsudele osta külma õlut või mis veel hullem, punši. Õpetajad jalutasid ringi, õlled käed ja nautisid elu. Muide, Hiinas ei ole alkoholimüügil mingeid piiranguid. Osta võib seda ükskõik kes ja ükskõik mis ajal. Täitsa vabalt võiksime Karmeni saata õhtul kell 22 meie värava kõrval asuvasse poodi ja lasta tal tuua üks sikspäkk. Ja kui juba läheb, las toob siis rummi ka. Ilma probleemita tooks ta selle koju ja meie võiksime seda reede õhtul filmi kõrvale nautida. Hmm….sounds like a plan.

18555093_1575441555834302_1503361257_n18554667_1575441512500973_504139571_n18578850_1575441449167646_1852638620_n18516292_1575441409167650_1891801212_n

Teisipäeval oli juba korra käidud viisakas pelmennajas väike õhtusöögikene ja peale seda ka juba tavapäraseks kujunenud Trivia ots Camel Baris. Mõnus söök, mõnus jook, mõnus seltskond, kehvad tulemused Trivias – kõik nii nagu ikka. Aga me ei jäta, me oleme vaprad (ja ilusad) ja pushime võiduka lõpuni. Ükskord me võidame niikuinii! Tegelikult piisaks ka eelviimasest kohast, eelviimane koht saab nimelt tasuta shotid. Üks kord on sedagi juhtunud, aga nüüd oleme rabelenud edetabeli keskpunkti ja tasuta shottide seisukohalt on see not good.

Muidu tegelen ma peamiselt sellega. Ma tõesti kunagi mitte väga ammu pesin seda akent.

18555165_1575440875834370_1026999962_n

Novot. Kui ikka vaimu peale ei tule, siis ega midagi kirja panna ka ei oska. Niimoodi see elukene kord juba on. Ootame ilmade paranemist, ehk siis hakkab jälle midagi tulema. Jällenägemiseni!

Xiao Bi Hu

Nojah, lõbustuspargist pidime ju rääkima. Käisime seal juba eelmisel nädalal. Asub see Jinji järvest ida pool, meie poolt vaadatuna täpselt järve vastaskaldal. Ilm oli kaunis ja jäätist sai ja puha. Eriti palju atraktsioone seal polnud, aga need, mis olid, vaatasime üle. Mental note for myself – vaaterattale enam ei lähe. See läks ikka väga kõrgele. Mulle ei meeldi kõrgused. Ei. Ei. Ei.

18424597_1565974600114331_513811311_n

18360747_1565974860114305_596596538_n

Aga mis mulle suhteliselt meeldis, oli kardisõit. Jagunesime mees- ja naiskonnaks…hehee, mees- ja naiskonn….ja noh, mis ma oskan öelda, huvitav kogemus, suured kiirused ja bensuhais…ideaalne perepäev.

Pärast lõbustusi liikusime edasi Times Square’i poole. Vot see on nüüd selline idakalda keskpunkt, kui nii võib öelda, kuhu me teenimatult vähe oleme sattunud miskipärast. Järgmine note: mine rohkem idakaldale.

18360979_1565974293447695_994934586_n
Sellest pooleliolevast kolakast pidi tulema Hiina kõrguselt neljas või viies hoone. Praegu (ja ilmselt järgmised 10 aastat) on ta lihtsalt pooleliolev kolakas.

Käisime seal söömas Shin Kong Place’is sellises peenes Taiwani restoranis nagu Din Tai Fung, kus sõime xiao long baod. Need on sellised pisikesed pelmeenikesed erinevate täidistega. Sellist teenindust, nagu seal, pole mina varem tunda saanud. Töötajaid oli saalis umbes sama palju kui külastajaid. Teenindajad rääkisid inglise keelt, olid äärmiselt peenetundelised ja viisakad. Piisas mul vaid korra õlgu väristada (kuskilt midagi puhus), kui tervele perele toodi pleedid peale. Söök toodi lauda kummarduste saatel, nõud libistati kandikult maha vaikselt ja elegantselt, õhkkond oli pidulik ja sofistikeeritud. Omaette vaatepilt oli see, kuidas neid väikseid (xiao tähendab väikest) long baosid vooliti. Terve köögitäis kokapoisse askeldasid asjalike nägudega (no vähemalt ma arvan, et neil olid asjalikud näod maskide taga) köögis, mis nägi välja nagu operatsioonisaal.

18424564_1565973980114393_1553636425_n

Need baod olid muidu sellised. Osad oleme juba nahka pistnud.

18470822_1570307129681078_1580130486_n

Kui kõhud täis, astusime läbi veel kõrvalmajas asuvast Eslite raamatupoest. Raamatu- ja kantseleitarvete poed on minu lemmikud. Enam ma nii väga ei tunne seda kutset, aga lapsepõlves veetsin nii mõnedki kaunid tunnid Nõmme raamatupoes (see eksisteerib siiani muide) vihikuid nuusutades (neid, millel kuivatuspaber taga, mäletate?) ja kustukumme näppides. Kuid geneetika vastu ei saa, nüüd kuuleb kutset minu asemel Karmen, kes oleks hea meelega poodi elama jäänud.

18337471_1565973683447756_1529128757_n18387206_1565973820114409_1449049356_n18337293_1565973740114417_502252760_n18337218_1565973800114411_1334198661_n

18361792_1565973626781095_80879833_n

Kesknädalal oli väikesel lapsel kooliga ekskursioon parki Baitang Arboretum. Ma läksin vabatahtlikuna parent helperiks (ja tegelikult lapsele tõlgiks) kaasa. Uskumatu, millised ettevalmistused siin tehakse enne taolist väljasõitu. Vanemad kogutakse kõik kokku. Peetakse pikk (aga sõbralik ja üldse mitte tüütu) loeng kõikide riskide (keegi teeb püksi, keegi hakkab bussis oksele, buss läheb katki, keegi võõras tunneb liiga palju huvi laste vastu jne jne) kohta, antakse lugeda viis lehekülge risk assessmenti, kirjeldatakse kõiki potentsiaalselt ettesattuvaid ohtusid. Üks õpetaja on käinud läbi selle teekonna, kuhu minek on ja teinud kõigest pilti – parklast, WC-dest, teepiiretest, kus me maha istume, kus kunsti teeme, kus on prügikastid jne. Sõidule võetakse kaasa kõikide laste kindlustusandmed, ilma selleta laps kaasa ei saagi. Igale vanemale anti 3-4 last kullipilgul valvamiseks. Etterutates võin öelda, et riskid mineerisime, ohud möödusid meist ja kõik lõppes õnnelikult. Oli erakordselt kuum päev, sooja oli üle 30 kraadi, nii et me olime Kasperiga küllaltki päikesepiste äärel paar korda, aga ikkagi jäime ellu.

See, kuidas siin õpetajad lastega tegelevad ja räägivad, on imekspandav. Ma tahaks pooled Eesti õpetajad siia koolitusele tuua. Kõik õpetajad, ka võõrad, teavad lapsi nimepidi. Iga õpetaja, kes lapse lähedusse satub, ütleb mõne hea sõna või silitab lihtsalt pead. Õppetöö toimub läbi lihtsate mängude ja laulude. Kasper laulab meil kodus olenevalt tuju- ja ilmaoludest pidevalt kas matemaatikalaulu “faiv, ten, fiftiin, tventi, tventi faiv, töörti, töörti faiv, footi, footi faiv, fiftiiii” või “Good morning, good morning, hello and how are you” või “It’s time to tidy up, tidy up, tidy up” või hoopis koreakeelset (hammidaa, hammidaa) sünnipäevalaulu. Need lihtsalt jäävad külge ja nende abil on võimalik lastele mõnusal viisil õpetada asjade koristamist, arvutamist, kuude nimesid ja mida iganes. Ma saan täiesti sajaprotsendilise kindlusega väita, et mu laps on koolis õnnelik. Ja muidugi on Kasperil koolis ju Aimee. Aimee adopteeris ta vist kohe esimesest päevast ja nüüd ei jää tast enam sammugi maha. Nad mängivad koos ja söövad koos ja õpetavad teineteisele keeli. Aimee oskab juba tsipa eesti keelt (aitäh ja numbreid ühest kümneni) ja Kasper lõuna-aafrika oma (sest Aimee on sealt pärit). Ma ei tea, kuidas nad suhtlevad, sest Kasper on ikka veel suht umbkeelne, nad vist mõistavad teineteist kuidagi ilma sõnadetagi. Küll on toredaid lapsi olemas ilmas.

Siinne kool on kahtlemata kõikide plusside juures üks kõige suuremaid. Kui oleks võimalik, siis ma tahaks, et mu lapsed saaksid siin käia lõpuni välja, et neil oleks võimalik kasvada suureks pingevabalt ja koolistressita ning märksa laiema silmaringiga, kui seda on võimalik saavutada kodus.

18426023_1570272906351167_1496025516_n

18426012_1570272943017830_817572880_n
Ideaalne blogipilt. Kellegi näod, peale mu enda lapse, ei ole näha.

Aga jälle on ju käes euromeloodiate aeg. Tahtsin ka näha, et mis seal siis viltu vedas, aga näe, ei midagi. Meie riigis seda videot ei ole. Ma võin ju vabandada, aga sellest pole palju kasu. Palun kirjeldage keegi oma sõnadega valitsenud meeleolusid, Koidu meiki, Laura häält, publiku ovatsioone ja muud taolist, et ma ka osa saaks.

euro

Nii, aga on ju reede! Seda tuleb jäätisega tähistada. Kellele hernejäätist?

18447894_1570272779684513_1842963666_n
OK, OK, see on ilmselt ikkagi sojajäätis.

Letter. Milk.

Siin maal on blogi kirjutamine ikka täielik pain. Ühel päeval ei tööta VPN (see on see asi, mis lubab üldse WordPressi ja Gmaili ja Google’it ja Facebooki jmt kasutada, ilma selleta on ainult Baidu ja Taobao ja Weibo ja nendega ei ole mul midagi pihta hakata). Teisel päeval on ära internet kogunisti ja siis kui see tagasi ilmub, on lapsel vaja arvutis kodutööd teha. Kolmandal keeldub arvuti ja telefon koostööst ja ma ei saa ühtegi pilti kätte. Peavad olema terasest närvid, et blogida!

Neil päevil ei ole mul enam midagi selga panna. Esiteks on kuum ja teiseks on mu kaasavõetud napp garderoob mind surmani ära tüüdanud. Kammin ja kammin siin poode lootuses midagi leida, aga nojah. See on raske. Siinne mood ei ole mulle just mokka mööda.

Einoh, ega mul ei ole midagi rebitud äärte ja tikanditega kaunistatud teksavesti vastu…kui ma oleks ma ei tea…13 või…hiinlane. Aga ma ei ole. Ja on selgunud, et mul on päris tõsine allergia teksatunkede, maani vestide, ajuvabade kirjadega halattide ja muu taolise vastu. Ahsoo, jääb üle ju veel kanda pidzaamat! See on siinmail vägagi okei riietus. Alles üks õhtu, kui meie rahulikult kõrtsu poole kõmpisime, möödusime soliidsest paarikesest, kes õhtuhämaruses jalutasid, mõlemad pidzaamas. Ühtaegu võib tänaval näha inimesi sulejopedes ja ööriietuses. Alguses oli imelik, nüüd tundub juba täitsa mõistlik. Ise ka ei viitsi vahel ju pidzaamat pool päeva seljast võtta, teil pole nii? Aga need sulejoped, need sulejoped. On mingi seltskond inimesi, kes kannavad seda minu arust aastaringselt. See on neil seljas talvel kõige krõbedama külmaga ja see on neil seljas suvel kõige suurema kuumaga. Ma nimetasin selle oma peas juba hiinlaste rahvariideks, see on ikka ülilevinud. Talviti nad ju enamasti ei küta kusagil ja igal pool valitsevad arktilised temperatuurid – näiteks on igati tavapärane, et lähed restorani, seal on jube külm, lõdised seal oma jopes ja siis nad veel kisuvad aknad pärani, sest et – Fresh air! Aga vat vihma kardetakse nagu tuld (kuigi loogiliselt võttes on just vihmaga hea värske õhk). Kuigi siin kandis on vihm tavaliselt selline õrn soe sabin, lausa kergendus kuumal päeval. Aga siin – inimesed ei liigu kusagil, need vaesekesed, kes peavad, need on mattunud vihmakeepidesse ja varjunud vihmavarjude alla ja mis kõige hullem: taksot on pea võimatu saada. Kui muidu saab takso tänavale minnes maksimum paari minutiga, siis vihmase ilma korral võid oodata lausa 5-10 minutit. See ületab juba taluvuspiirid!

Ühesõnaga. Poes on imelik kaup. Isegi Vero Modas, Onlys, Zaras ja H&Mis on hoopis teistsugune kraam – võin pea anda – kui Euroopas. Kui midagi peaks õnnestuma leida enam-vähem viisakat, siis võin olla kindel, et suuruselt sobib see küll 10aastasele Karmenile, aga minule paraku tavaliselt mitte. Ma üritan praegu mõelda, kas ma üldse olen siit midagi endale selga ostnud…Paar T-särki vist Decathlonist sain – see on Prantsuse päritolu spordikaupade odavpood, umbes nagu Sportsdirect, aga kurjad keeled räägivad, et parem, suurema valikuga ja veelgi soodsam. Ma tõsiselt, tõsiselt igatsen Humanaid…Siin on tegelikult ka üks second-hand, expattide oma ja see on küllaltki hea. Ma korra käisin ja sain Kasperile sealt hunniku Angry Birdsi mänguasju, mõne lillepoti ja magamistuppa kaks öökapilambikest:

18136351_1552684881443303_1563709505_n

Pood asub German Villa compoundis, seal nähtavasti tuuakse piima postkasti:

18073522_1549225188455939_708680489_n

18052879_1549225198455938_1242463118_n
Ma ei tea, kas need apelsinid on üle talve seal puu otsas olnud või alles nüüd valmis saanud? Hmm.

H&Mist rääkides…Teen neile suure häbi-häbi praegu. Ostsin Kasperile sealt uue pidzaama (et tal oleks, millega õues patseerida, eksole), Lego Batmaniga ja puha…Pidzaama haises nagu keemialabor, panin selle pessu…ja pesust tuli välja üks hale, väljaveninud, topiline ja värvist ära käkk. Ühe pesuga sai viisakast esemest põrandapesukalts. Ühe pesuga! Laps ei jõudnud seda kordagi kandagi. Selline ongi siinsete riiete kvaliteet, kõik annavad alati megalt värvi, luituvad ja venivad koledal kombel. Seepärast ei ole siin ka kaltsukaid, sest pole kaupa, mis sinnani vastu peaks. Eseme eluiga on äärmiselt lühike. Mulle hirmsasti meeldib Nullkulu blogi, ma ise nii tubli ei ole, oh ei, kaugel sellest, aga ta mõtteviis on mulle ääretult sümpaatne ja blogi tõeliselt professionaalne. Ja ma alati mõtlen, mida tema küll ütleks, kui näeks seda iga-puuvili-vahtplastis kommet, tohutuid paksust papist kauni kangavooderdusega suuri teekarpe (mille sisse käib pisike pakike teed ja mis instantselt peale teepaki välja võtmist prükki lendab), poes iga saiakese eraldi kilekotti toppimist, come on, täna nad panid lausa mu Cafe Latte topsi kilekotti! Palju neil prügi pidi päevas tekkima? See oli mingi kolossaalne number, ikka mitusada tonni…Kontrollisin järgi: 520 000 tonni! Selle juures tundub lausa naljakas (no kurbnaljakas muidugi, mitte pärisnaljakas), kuidas Eestis piiratakse kilekottide tarbimist jmt aktsioonid. Kui ainult need siia maale ka jõuaks…

Nagu ikka, jagan uudiseid söögikohtade rindelt. Üks päev sai Hot Pot ära proovitud.

18136197_1552690458109412_514432917_n18136296_1552690508109407_152723233_n

See on selline koht, kus laua keskele pannakse keev supipott (suppe on erinevaid, meil oli tomatisupp) ja siis ise valid, mida sa soovid sinna kasta. Meie tellisime maisi (mais nagu mais ikka), enoki-seeni (väga head), kartulit (täiesti tavaline toores kartul), mingeid pelmeene (head). alumisel pildil paremal nurgas on paista hall ajulaadne mass, see on mingi krevetipasta, sellest tehti pallikesed ja visati supi sisse, olid head, mingid lihad ja asjad olid veel. Kõige suurema elamuse sain ma aga nuudlipoisi etteastest. Kahjuks ma ei saa siia videot panna! Elu on vahel nii pagana ebaõiglane…

Kulinaarsetel teemadel jätkates. Käisime Kasperiga ühel koolivabal päeval Angry Birdsi mängumaal ja Mäkis. Näete, kuidas laps rõõmustas (alumine parempoolne pilt).

Täiesti mõttetu mängumaa oli, ainult paari asjaga sai seal sõita ja isegi raha eest töötavad masinad ei töötanud. Õnneks nad ei tahtnud selle eest mingit tasu ka, nii et kobiseda tegelikult ei tohiks.

Nii, mis siis veel…Juuksuris käisime.

18136646_1552685204776604_1267617491_n

Mina olen siiani näinud vaid meesjuuksureid. Ka naiste juukseid lõikavad mehed. Creepy!

Nii et sedapsi elame me siin. Hetkel pusime dilemma kallal, kas minna homme Triviat mängima või mitte. Ühes küljest on nagu liigagi palju väljas käidud ja see, kuidas me selles sakime, on lausa epic (eelmisel nädalal viimane koht, nuta või naera), teisest küljest…Ma ei teagi, mis see argument siin olla võiks, midagi mõistlikku küll pähe ei tule. Näis-näis, kas homseks plahvatab midagi või mitte.

Seniks aga jätke mulle ikka teateid tegelikkusest, jätkuvalt on võimalik selle eest ausa loosimise teel auhindu saada! Hejdo!

PS. Mulle meenus, et kui koolis käisin, siis oli seal luulevõistluse stendil üks luuletus vihmast. Tsiteerin seda mälu järgi nii hästi kui suudan:

Ma vihkan vihma.

Vihm on nii vastik.

Kui vihma sajab, siis ma tõeliselt vihkan seda. 

Vihm on lihtsalt rõve.

Autor: 7aastane tütarlaps.

Politseist ja tulest

Meil on siis nüüd lõpuks ametlikult suvi. Päevased soojakraadid on 30 tuuris. Lastel tuleb talvine koolivorm asendada suvisega, kuni 21. aprill on üleminekuperiood, peale seda ei mingeid pikki pükse ega varrukaid, ainult lühkarid ja muu taoline. Karmenil on suvevorm olemas, tema läks täna seeliku ja paljaste säärte ning lühikeste varrukatega pluusiga. Kasper läheb homsest. Meil oli hommikul totaalne purgaa, vihma ladistas (ma võisin lausa kuulda, kuidas vähid rõõmust käsi hõõrusid) ja tuul painutas puid. No aga ega sellise väikse asja pärast ometi külm ei olnud. Aga juba pärast lõunat läks ilm jälle suviselt lämbeks, aga mina olin Ikeas ja ei märganud seda piisavalt varakult, muidu oleksin kindlalt selle lamamistooli ära ostnud, mida ma seal kiibitsesin.

18009972_1544914495553675_762753807_n
Minu tore lõunasöök Ikeas: Caesari salat, lõhe ja õunakook.
17974837_1544914482220343_1372050527_n
Ikea ees tehtud klõps.

Tegus päev on olnud. Enne Ikeat käisin koolis, et Kasperile uued seljariided osta ja tegin koolimajas ka paar pilti.

17974790_1544914522220339_204484570_n
Karmeni klassiruum.
luuletus
Stendil olid laste luuletused. Mulle meeldis see. Need hiina voodid on tõesti oi kui kõvad! Ma fiilisin seda autorit täiega!

Nädalavahetusel oli meil kohalike eestlastega meeleolukas lõuna Ligongdil otse Jinji kalda ääres Hiina restoranis. See söögikoht oli üks hea leid. Sinna tuleb teinekordki minna. Suurepärased oad, kapsad, Mandarin fish ja muud hõrgutised. Siis väikene puhkepaus kodus ja järgmine hetk leidsime end taas Jenny’s baris, kus toimus ametlikumat sorti ja täiesti formaalne jutuajamine Craigi ja portsu prantslastega, kelledest ma tean ainult tütarlapse nime – Chloe – ja teisi meesterahvaid ma nimetasin vaikimisi lihtsalt kolmeks musketäriks. Juttu jätkus kauemaks ja koju lonkisime me varajastel hommikutundidel. Igal juhul linnukesed juba hakkasid laulma ja konnakesed veel ei olnud vaikinud. Ahjaa, meil on siin ju iga õhtu metsik konnakontsert! Ja see ei kõla nii, nagu meil kodus. Ei, see on toores kraaksumine, mida need armsad olevused endast välja lasevad. Kui Kalmer ütleb, et teda häirib iga hommik üks linnukene, kes akna taga juba enne kukke ja koitu röökima asub, siis minul on õhtuti raskusi uinumisega, konnad ei lase lihtsalt.

Pühapäeval tegime lastega tiiru linna peal ja õhtul vahtisime kolm osa “Homelandi”. Meil siin on selline pood, kust saab kõiki sarju ja kõiki filme maailmas ilmatuma väikse raha eest. Valisime kõigile midagi. Me saime viimase hooaja “Homelandi” endale, “Koera elu mõtte” Karmenile ja Kasper sai “Maui” (või midagi taolist). Varasemalt sai sealt soetatud mitu hooaega “Narcost” (Pablo Escobari aastatepikkusest tagaajamisest), a need meil juba vaadatud. Me oleme uskumatult toimekad ja töökad siin.

17965470_1544914595553665_778659596_n
Lantsh Element Freshis. Ma ei tea, miks noormehe näpud riisi sees on.

18009648_1544914548887003_1503377480_n

 

Oleme siis nüüdseks jõudnud faasi, kus suurem laps ei oska enam eesti keelt. Situatsioon selline. Karmen räägib meile mõistatust. “On maja, seal on kolm tuba, ühes on teemandid, teises tähtsad dokumendid, kolmandas raha. Maja läheb põlema. Millises toas paneb politsei esimesena tule välja?” (nali on selles politseis onju) Meie: “Eh? Misasja paneb välja?” Karmen: “No tule noh. Paneb tule välja.” Meie: “???” Lõpuks jagasin ära, et ta tegi oma peas toortõlke fraasist “put the fire out“. Vat niimoodi.

Aga seekord siis sedamoodi ja praeguseks kõik! Ja auhinnamäng jätkub, tänagi varusin teile kingitusi – nii et kõik, kes saama peal väljas, andke endast märku!

17965140_1544914568887001_466341457_n

Ikka munadest

Kasper õhtul enne magamajäämist: “Emme, ma olen juba ammu tahtnud küsida ühte asja. Kui vana on maailm?”

***

Kasper: “Miks on nii, et Inglismaa on üksainuke, aga inglise keelt räägitakse igal pool?”

***

Karmen laulab endamisi mingit laulu. Küsin, mis laul see on, selgub, et taanikeelne sünnipäevalaul. Või kas ikka on taanikeelne, kahtleb Karmen. Dutch on ju taani, ei?

***

Karmen liikus inglise keele tunnis edasi kõrgeimasse, Native Speakerite gruppi (õnneks nad seda taani laulu asja ei tea). Yay! Vahime kolmekesti koos õhtuti sarja “The Middle” – see on tõeliselt hea, sobib igale vanusegrupile, parajalt koomiline, soovitan kõigile – ja muidugi inglise keeles. Karmenil pole tõlget enam vaja. Siinpool on üks proud momma!

Pildikesed kohvikust, meie maja ees kasvavatest vartest ja Kalmeri lõunasöögist tuvi(iuu!)munadega.

Seitsmevärviõieke

Lastel on nüüd nädalajagu koolivaheaeg olnud. Ega me midagi väga erilist siin polegi teinud. Alustasime vaheaega suure pauguga Shanghais, aga nagu meie lastel kombeks, saavad nad kohe köha või nohu või mõlemad ja sinnapaika kogu fun jääbki. Aga no loomaaias käisime ära ja pandad-pingviinid-jõehobused vaatasime üle.

Mulle meeldis panda. Suurema osa ajast ta lihtsalt ignos publikut, ühel hetkel istus tötsti tagumikule maha, selg vastu puud ja kukkus bambusevart järama nagu muiste.

17793376_1531975130180945_54813932_n

Ülejäänud koolivaheaja oleme kenasti kodus veetnud nii nagu peab, ei ole kusagil ringi kolistanud. Kahjuks saab see kodune mõnus ja hubane nelja seina vahel puhkamise ja leiva luusse laskmise aeg nüüd läbi – siiski mitte veel homme, esmaspäeval, oh ei, alles teisipäeval oodatakse präänikuid koolimajja. Ma ei tea, mitmes vaheaeg see lastel sel aastal juba on. Kolmas kindlalt. Me oleme selle nädala aja jooksul kõike teinud. Rohkem ei ole enam midagi teha. Kõik on tehtud!

Me oleme küpsetanud.

17858039_1536363093075482_550203356_n

Lapsele tõuksi ja kiivri ostnud, et sõida, nagu homset poleks.

17842180_1536345856410539_1557245442_n

Oma lemmikus “Lenbachis” söömas käinud.

Palli mänginud.

17842078_1535938166451308_1581256200_n

Laadal käinud ja vaadanud, kuidas onu maalib filigraanseid järjehoidjaid.

17842167_1535938379784620_1105051427_n

Massaazhis käinud.

Sellest mul pilti pole, sest me käisime käemassaazhis ja meie käed olid hõivatud olulisemate asjadega.

Hollywoodi ees pilti teinud.

17842234_1536345696410555_1175022436_n

Fraseri (see tilluke onnike, kus me eelmisel aastal elasime) vetsus pilti teinud.

17888140_1536472383064553_914382072_n
Meil on imeliku valguse tõttu nii lahedad ninad!

Toolist pilti teinud.

17842529_1536345546410570_316991769_n

Shopanud.

Viskasin kaks nädalat vaasis olnud lilled lõpuks minema (koledaks need ei läinudki, olid lõpuni kobedad, ainult mul endal sai neist siiber) ja ostsin kaks vaasitäit roose, siis neid….eee…valgeid lilli ja siis veel neid teisi valgeid lilli. Mingid roosad ka. Suur sületäis hurmavaid õisi. Eks mõnevõrra kalliks läks, aga, ärgem unustagem, linna minnes tegime kokkuhoidu: selle asemel, et minna taksoga (umbes 13-15 rmb, ehk midagi 2 euro kanti), sõitsime sinna bussiga (1 rmb (14 senti) nägu, Kasperi-jupats tasuta). Kokkuhoitud raha eest soetasin nõudekaupmehe järelkärult Sagaformi Finland kausi. Mis see maksis, pole mul halli aimugi, sest ma võtsin sealt veel ühe suure kausi ja hunniku väiksemat tilu-lilu ja pidin selle eest välja käima kõvad 15 rmb (2 eurot). Draakonivili maksis 8 rmb (euro?) ja valges kausis on mingid tundmatud puuviljad, kes teab, see teab, meie näiteks ei tea, aga maitsesid head.

Ikka kuidagi läheb mul jutt rahale, ma ei tea, miks nii on. Mis oleks hea turvaline poliitiliselt korrektne teema?

No ilm ikka, eksole.

Hooaegade vaheldumine on siin kuidagi teistmoodi võrreldes koduga. Praegu on näiteks lehtede langemise aeg. Kui öösel on kõva tuul olnud, siis saab mõnusalt sussi lehestikus sahistada.

Naljakas on ka see, et igihaljad puud on siin peamiselt lehtpuud. Ja need, mis praegu roheliseks on läinud, need on okaspuud. Ja maasikaid ei panda siin sügavkülma mitte talveks, vaid suveks. Meie juba sööme, ei meil pole aega oodata.

Novot. Sedamoodi siis. Kas munapidustused said läbi muidu või on alles ees? Ma ei oska isegi midagi ettekäändeks tuua, miks ma seda ei tea. Kas kodune (mitte-)elu mõjutab ajutegevust? See ei saa ju ometi olla. Hiina kalender? Aa, ma tean, ma unustasin oma mäluvitamiinid võtmata! Yolo!

Kuidas teil muidu läheb ka?

17821108_1535938619784596_859037788_n