Külalispostitus Ingritilt

Oktoobris käisid meil külas Ingrit ja Marcel.

23899288_1767801786598277_1155728608_n
Näed sa nüüd, kui udune. Eks vist ilmast. Vasakul on Ingrit. Topsis on…jook.

Ingritit tunneme juba sellest ajast, kui ta oli umbes 7aastane või isegi noorem (Evelin, äkki sa mäletad?). Nüüd on ta kakskümmend-…eee…midagi. Isegi peika on tal, vaat kuidas aeg vurab. Marcel on peale selle, et ta Ingriti peika on, tuntud ka selle poolest, et ta mängib tšellot. Selle tagajärjel panin talle ka hüüdnimeks Marcello (häälda: Martšello). Get it? Tšello, Martšello?

Mõlemad noored ja ilusad õpivad muidu Saksamaal, aga vahel käib Marcel kontsertisid andmas ka mujal. Seekord siis Hiinas. Ühel unisel ööl korjasingi Ingriti meie väravast üles, kus ta käed taskus ilma ühegi sumadanita nukralt seisis ja tõin tuppa sooja. Marcel saabus järgmisel päeval, kuna Hong Kongis ei lubatud tšellot lennukisse. Ta on põhimõtteline mees, kui tšelloga kõrvuti istuda ei saa, siis tema ei lenda.

Niimoodi nad siis olid kord meie juures Suzhous, siis Shanghais, siis lendas Marcel kontsertisid andma küll Daliani, küll mujale ja viimase nädalavahetuse veetsime me jälle tempokalt koos Shanghais. Ühe improvisatsioon-häppeningi lasime lausa oma katuse all kõikidele meie linna eestlastele korraldada. Just nii, kõik üheksa olid kohal. (Allpool on ka üks pildike sellest) Aga mida nad ise tegid ja kuidas oma Hiina trippi nägid, sellest kirjutabki teile nüüd Ingrit ise. Kõik kokkulangevused reaalsete isikutega on juhuslikud ja taotluslikud. Kui millestki aru ei saa, siis minu käest pole mõtet küsida. Postituses sisalduva reklaami eest ma ei ole tasunud ega tasu ka ilmselt kunagi, selle sain kauba peale 🙂

Saabumine Hiina
Mina ja Marcel olime väga ärevil oma esimese reisi pärast nii eksootilisse kohta. Tundus, et kõik läheb sujuvalt, aga väiksed viperused algasid juba enne reisi. Nimelt sai Marcel eelmisel päeval teada, et kontserdikorraldaja polnud talle reisikindlustust teinud. Juhhei!

Teades, et tuleb pikk reis, võtsime kaasa kaelapadjad – kõik kaks tükki, mis meil kodus oli. Kahjuks jõudsid need padjad täpselt lennujaama turvast läbi ja lennukis ma neid enam ei leidnud. Vilja ei kandnud hiljem ka lennujaama helistamine, niisiis järelikult oli toimunud padjavargus.

Meil oli pikk lend „ümberistumisega“ Dohas, kus me olime terve ööpäeva. Ööbima pidime ametlikult eraldi tubades (aga salaja mitte), sest abielus me ju veel pole. Islamimaa siiski. Sellest päevast ütleks nii palju veel, et 40-kraadist soojust oleme me mõlemad viimaste aastate jooksul tundnud vaid saunas.

Sealt edasi oli meil öine lend Hong Kongi, mis tänu Qatar Airwaysile (õigustatult 2017. aasta parim lennufirma) väga meeldiv oli. NB! Tšellole tuleb osta eraldi pilet, ent õnneks on selle vastu end magades mõnus toetada ja küsida saab tšellole ka toidueine!
Hong Kongist edasi nii toredalt ei läinud kahjuks. Hong Kong Airlines ei olnud nõus võtma tšellot pardale, kuigi pilet oli olemas. Selgus, et vähemalt Marcelile teadaolevalt oli tegu ainukese lennufirmaga, mis reeglite kohaselt ei aktsepteerigi lisaistekoha ostmist, vahet pole mis otstarbel. Sõltumata mu pisaraist jäi Marcel sinna ning pidi tulema järgmisel päeval teise firmaga (aga äriklassis!). Mina siis läksin üksi. Lennukis hakkasin uurima, et kas ma saan Marceli pagasi ka võtta ja võta näpust, kuna teda ei ilmunud lennule, siis tõsteti tema pagas maha ja nii muuseas minu oma ka, sest Qatar Airways oli mõlemad Marceli nimele pannud. Sellistel hetkedel on raske aru saada, kuidas kontserdikorraldaja reisikindlustusele ei mõtle…
Seega, kui ma jõudsin Shanghai lennujaama umbes 1,5h hiljem, järgnes sellele ka 2-tunnine sõit Suzhousse. Kell 4 hommikul olin ilusti maja ees (loomulikult vale värava ees), ilma ühegi pagasita.
Marcel jõudis järgmisel õhtul – õnneks kogu meie pagasiga, mis sisaldas suurel hulgal Eesti toitu.

Toit
Ma arvan, et mu lemmiktoidud olid Kristiina tehtud lasanje, kartul ja kana/kala ja puder moosiga. Tähendab, kohalik toit on väga kahtlane. On väga maitsvaid hetki, kui satud euroopalikku Hiina restorani, ent mis puudutab tänavatoitu (hoidku taevas teid stinky tofu eest!) või tavapärast hiina toitu, siis sealt ma midagi söödavat ei leidnud. Ühes restoranis proovisime konna ka ära – liha struktuuri võiks nimetada meeldivaks, ent mõte konna söömisest oli siiski veider.

Muidugi ei tasu loota, et poodi minnes saab nt meile tuntud maitsvate Lays krõpsude peale välja minna. Tut mir Leid, aga kõik on valmistatud kohapeal hiinlaste maitse järgi – väkk.
Marcel  segab nüüd jutule vahele ja ütleb, et ei olnud see Hiina toit nii hull midagi! Kohati oli lihtsalt ebanormaalselt hea… kohati ebanormaalselt halb. Valik oli igatahes rikkalik ja erinevaid elamusi palju. Siinkohal tuleb välja tuua paar pärlit Laysi krõpsude maitsevariantidest: „Lime Flavor“, „Yoghurt Flavor“, „Cucumber Flavor“, „Seaweed Flavor“, „Sizzled Barbecue Flavor“ ja kõige ekstravagantsem – „Finger Licking Braised Pork Flavor“.

Transport
Ma pole kunagi oma elus nii palju sõitnud taksoga kui Kataris ja Hiinas. Tähendab, see on lihtsalt nii odav. Veel odavam on ühistransport. Taksojuhid ei oska muidugi kuskile sõita ja ootavad, et sa neid igale poole juhendaks, isegi kui ise ka hotelli esimest korda sõidad. Taksos on kõik aknad lahti – juhuks kui keegi taksojuhi kombel aknast välja rögastada peaks soovima. Krooksutamine, laulmine, telefoniga kõvasti rääkimine röökimine – see kõik kuulub normaalse taksosõidu juurde.
Ahjaa – kõikide nende e-bikede ja hullumeelsete autojuhtide juures on kõige suurem kunst ületada teed. Soovitan alati minna koos mõne kohaliku hiinlasega, sest siis on ellujäämise tõenäosus palju suurem.
Marcel segab jälle jutule vahele ja toob enda arvates hea kokkuvõtte Hiina liiklusele: see toimib lihtsalt nii, nagu kõik liikleksid jalgsi. Jalgsi olles saab ikka igatpidi vahele ja läbi trügida, lihtsalt Hiinas on inimestele endile märkamatult istmike alla sõidukid tekkinud.

Marceli kontserdid
Minu esimene šokk konservatooriumis toimunud kontserdil oli siis, kui teos oli kestnud 20 sekundit ning järsku võtsid kõik hiinlased telefonid välja ja läks suuremat sorti fotode tegemiseks. Shanghai ooperiteatris seda võimalust polnud, sest saalitöötajad hakkasid siis laseriga sinu peale valgust näitama. Väga nutikas! (Shanghai ooperiteatris oli reeglite järgi keelatud ka maha sülitamine…)

Samuti ei ole hiinlaste jaoks tabu samal ajal telefoniga või tegelikult üleüldse omavahel rääkida. Tegemist on siiski ju meelelahutusega…
Üks kontsert oli koos kohaliku ülikooli muusikaõpilastega. Nagu piltidelt näha võib, on tegu korralike missivalimistega. Marcel tegi seal veel meistrikursuseid osadele õpilastele.

Suzhou
Tegemist on siiski väikelinnaga (7 miljonit?) ja see tundub tõepoolest Shanghai kõrval väikelinn. Perega elamiseks kindlasti palju meeldivam. Kristiina ja Kalmeri juures ööbimine oli tõeline puhkus ja nauding. Hea on, kui keegi teab kuhu sind täpselt viia. Soetasime endale Marceliga igasugust vahvat kraami, alates kommidest, siidist ning lõpetades spordijopedega. Muidugi eriti toredad olid plaadipoed – meil on nüüd pikaks ajaks vaatamist.

Shanghai
Väga meeldejääv oli Vapiano külastus (NB! Ainuke Hiinas!). Nii hea oli süüa midagi, mis maitses normaalselt. Okei-okei, tegelikult me ikka turistitasime ka ja käisime näiteks Pudeliavajaks kutsutud pilvelõhkujas. Ma väga ei karda tegelikult kõrgust, aga mul oli seal üleval olles pidev soov kükitada või põrandale istuda, et olla natukenegi lähemal maale.
Ma arvan, et minu ja Marceli jaoks oli väga eriline Shanghai Disneyland. See on olnud mu lapsepõlve unistus. See oli lihtsalt nii ilus ja puhas. Jalutaks nagu mingis teises maailmas. Hiinlaste jaoks oli muidugi külm ilm (20 kraadi) ja seetõttu oli seal ka vähe rahvast. Juhhei! Kui ma ei eksi, avati see umbes aasta tagasi. Ainuke, mis vahepeal asja keerukaks tegi oli Hiina keel. Tähendab, hiinakeelne lumivalgeke oli ikka võõras.

Tagasisõit Eestisse
Kujutate ette, kõik läks sujuvalt (Shanghai-Doha-Helsinki-laevaga Tallinn), va ära lõhutud kohvriratas, mistõttu kohver mitte ei veerenud, vaid lohises. Aga mis seal ikka kurta, õnneks meie kolmas reisikaaslane (tšello) lubati õnneks probleemideta lennukisse.

 

Aitäh, Ingrit ja Marcello! Oli rõõm teid näha!

Ongi tänaseks kõik! Oli ju tore vahepala minu gastronoom-melanhoolsetele postitustele, eks? Kui sa nüüd meile külla tuled, siis ma äkki luban sul ka kirjutada! Aga ma nüüd ei tea enam, millal see juhtuda saab, sest tulen juba uuel nädalal koitsa ära. Ma usun siiralt, et uuel aastal läheb meie seiklus siin linnakeses vapralt edasi. Seniks kaunist jõulukuud! Tehke nagu mina – ükskõik, mis detsembris teete, tehke seda deviisi “On ikkagi jõulukuu!” all. See võib tunduda lame, aga elu nõuab ohvreid, kas pole?

 

Advertisements

Bu Yong Xie

Mu koomast tagasitoodud arvuti ei tööta kohe üldse! 😦 Seetõttu tahan ära märkida, et käesoleva postitusega olen hirmsasti vaeva näinud ja midagi siin ei ole tulnud lihtsalt.

Eelmisel laupäeval käisime Tianping Hillil meie oma kodulinnas Suzhous. Meile soovitati seda külastada, et pidi ilus kirjute puudega palistatud kohake olema. Mida see ka oli. Kui on üks asi, mille puudust Suzhous ei ole, siis need on maalilised võluvad paigakesed.

23660434_1761525283892594_1929712493_o

23547081_1757371347641321_546234784_o23547213_1757371294307993_230176160_o

23555122_1757370877641368_826112534_o

Selgus, et seal ei olnud mitte ainult ilus tiigikene ja mõned puud ja tilulilud, vaid üks igavene pirakas mägi oli ka.

23635506_1761525670559222_838679467_n

Seekord läks söömisega kuidagi naljakalt. Nagu ikka tuli kohe kohale jõudes hull nälg ja järjekordselt ei olnud seal niimoodi kiirelt miskit võtta peale stinky tofu, küpsiste jm taolise. Müüdi siiski ka topsi-kiirnuudleid. Ja kus häda kõige suurem, siis abi kõige lähem – ostsimegi paar topsi, leti peal kiskusime kaaned maha ja müüjatädike tõi lahkelt naeratades kuumaveetermose. Niks-naks ja topsitäis auravaid nuudleid olemas. Istusime kuhugi kivi peale maha ja mitukümmend hiinlast saavad nüüd kodus korduvalt vaadata, kuidas me nuudleid luristame.

Siis rändasime pool teed üles ja seal kohtasime tädi, kes müüs kurke. Pikki kurke. Kooris kurgi kohe suurde koorekasti paljaks ja ulatas selle nagu pulgajäätise. Viis renminbit tükk – selle show eest ei olnud see sugugi suur summa. Sõid lapsed, sõime ka meie, kurgid maitsesid nagu otse kasvuhoonest, mina ei tea, kuidas nad seda siin teevad. Aga vaadake, milline idee! Mul on tugev plaan minna järgmisel suvel Guns’n’Rosese kontserdile (jaa, meil on piletid olemas!) kurke müütama! Ma arvan, et sellel mõttel on jumet.

23660481_1761525360559253_1595432527_o

Üleval olid suurepärased vaated. Mägi oli igati võimas. Seal oli ka selline pilu, kust läbiminekuks tuli kõht sisse tõmmata ja kus ma sain teadlikuks, et olen klaustrofoobiline. No parem nüüd kui mitte kunagi, eks.

23513216_1757371200974669_1928704291_n

Aga vaated, jah. Peris kenakesed teised.

23583894_1757371107641345_1416223523_o23555347_1757371177641338_1180446334_o

Noja kui alla tulime, siis hakkas juba hämarduma ja oli ju jälle nälg ja siis ma sain osta oma lemmik kiirtoitu Hiinas – ahjus küpsetatud maguskartulit ja maisi. Otse kuumast ahjust ulatatakse sulle krõbedas koorikus mõnus bataat – mul on raske paremat tänavatoitu välja mõelda.

Samal laupäeval avati meie kodukandis selline monströösne ehitis nagu Suzhou Center.  Tasub piiluda sellele lingile, mis ma just panin, seal on päris ilusad pildid. Ülemiste keskus on selle kõrval poisike, Suzhou uusim kaubanduskeskus on 300 000 ruutmeetrit, seal on kino, jäähall, saab sõita ponidega ja mängida lasermängu, loomulikult on seal meeletult poode ja restorane ja hotell ja mida kõike. No kohutavalt kohutavalt suur keskus. Esimesel päeval, kui meie olime Tianping Hillil, oli seal käinud 300 000 inimest. Kuivõrd see ei ole isegi kümnendikku meie linnakese rahvaarvust, siis võib see isegi tõele vastata. Meie läksime seda ilmaimet kaema paar päeva hiljem ja siis valitses seal täielik tühjus. Pole ka ime, poed oli suhteliselt mõttetud, enamjaolt üsna kallid, midagi nii väga erilist, mille pärast seal miile ja miile maha kõmpida, minu arust seal küll ei olnud. Ainus põhjus, miks ma sinna veel võiksin minna, on IMAX kino ja kõrvalasuva W-hotelli 37. korruse baari tahaks ka ära näha kui kõige kõrgemalasuva kõrtsi Suzhous, aga muidu peab mind sinna ikka väevõimuga vedama.

23698385_1761524973892625_1491769242_o

Juttu jätkuks veel kauemakski, aga jätkame teinekord, mul on tegemist.* Ja võibolla varsti juba hoopis näost-näkku Eestimaal, sest mina koos noormehega tulen juba selle kuu lõpus. Sedamoodi siis. Olge terved!

*ma ei tahtnud teile öelda, aga ma avasin vahepeal eCoopi lehe ja läksin sinna virtuaalselt shoppama ja ostukorvi kokku panema (singid, juustud, leivad, kuldrenetid (ma ei ole sel sügisel AINSATKI eesti õuna söönud!), lõhe, hapukoor ja kõik muud hõrgutised) ning see haaras mind täielikult, nii et kirjutamine hakkas aina enam lohisema… Ma ei kujutanud kunagi ette, et toidu shoppamine võib nii palju hingele pakkuda. See on nüüd mu uus salapahe – digitaalne toidupoe orgia. Ma usun, et ma suudan sellega kõik õhtud ära sisustada, nii et ma ei panustaks nii väga sellele, et siit midagi eriti sel kuul lugeda saab. Helde käega lisan ostukorvi kohukesi ja piparkooke justkui oleks mul kümneid suid toita. See on nagu mingi arvutimäng. Niimoodi mängida on mõnus. Hetkel ka veel mitte paksukstegev. See kõik on alles ees…

Õnneks on salenduskuur abiks, kui muud enam üle ei jää:

14925592_1137941739587313_7521381063366097004_n
Tegemist on pildiga, mis on jultunult ära kaaperdatud Facebooki grupist “Kalambuur”.

 

Teateid tegelikkusest

Noh ja olemegi kohal. Tunne on selline, nagu keegi oleks ahju- või saunaukse lahti unustanud. Ikka räigelt palav on. Täna raadiost kuuldud reklaam pani kohe kõrvu teritama: “Kuumahood? Higistamine? Kehv enesetunne? – mina omaette: jaa, jaa, jaa (no ajavahe ja jetlag ja värki) – “Palju õnne, teil on menopaus!” No ma loodan, et veel mitte, lihtsalt Hiinamaale jõudsin.

Kui on selline vahva reisikaaslane nagu minul Kasper, siis on isegi pikad lennureisid üle-elatavad. Mitte üks ving ega piuks ei kostunud lennukis. Shanghaisse jõudes sain komplimendi, millesugust pole mulle mitte keegi mitte kunagi teinud. Näost loppis, väsinud, higine mina üritas end veidigi kasida, hügieenilist huulepulka näkku surudes. Kasper vaatas mind ja kommenteeris: “Sul ei ole meiki vaja, sa oled ilma selletagi ilus”. Kas selle peale mu süda sulas või mu süda sulas, ah?

Lennukis vaatasin ära nagu tavaliselt, ikka kolm filmi: “Snatched”, “Life” ja “Gifted”. Minu arust olid kõik 2017.a filmid. Esimene on puhas naistekas, aga selline, no vähe põnevam. Minule on Goldie Hawn alati meeldinud ja kokkuvõttes võis filmi täitsa vaadata. Eriline shedööver see muidugi ei olnud, aga raskel ajal abiks ikka. “Life” oli kosmosefilm ISS-ist, kus mingi ollus oma elu elama hakkab. Väga põnev ei olnud, hirmus ka mitte, ma ei teagi, mis põhjusel võiks seda vaadata…ütleme, et Jake Gyllenhaali pärast. Kellele nimetatud isik muidugi silmarõõmu pakub, eks. Ja siis “Gifted”, mis oli neist kolmest minu meelest parim. Lugu väikesest andekast tüdrukust ja mis jama see endaga kaasa toob. Peategelane hästi nunnu ja nii. Aga ma pean nüüd koolibussile vastu tõttama, nii et jutt peab praegu pooleli jääma…See-eest mõned pildikesed.

21390252_1694032367308553_1084210610_o
Pilt lennuki ekraanilt, seepärast nii mürane. See on muidu Shanghai.

21389563_1694032343975222_703728882_o

21360854_1694031903975266_479998484_n
Käisime ujumas.
21361273_1694031907308599_225841078_n
Katsetasin erinevaid filtreid.
21392821_1694032250641898_738827027_o
Varbapilt ikka ka.
21390408_1694031867308603_420627233_o
Jäi mulle täna ette.
21397510_1694031863975270_1798683682_n
Sudune õhtu.

Ikka kuulan veel raadiot – seega, mõte sealt. Millist eesti toitu armastad sina?

Head ja halba

Vestlus 10aastase lapsega.

Karmen (vaatab õhtul kell 21 kella): “Oih! Ma pean magama minema!”

Mina: “Miks?”

Karmen: “Sest mul on homme kool!”

Mina: “Sa ei lähe homme kooli. Sul on köha.”

Karmen: “Ää-ääh! Ma tahan minna!”

Mina (rangelt): “Ei. Sa pead kodus olema ja köhast lahti saama.”

Karmen: “Aga ma tahan kooli minna! Ma ei taha koju jääda!”

Täiesti reaalne olukord, ei ole väljamõeldis 🙂

Nüüdseks olen ma muidugi oma tahtmist saanud juba varsti kolm nädalat, köha ei ole kuhugi kadunud ja lisandunud on nohu, nii et jah. 750rmb-d kliinikus makstud nigu niuhti, tervist ikka ei kusagil.

Kuna laps on kogu aeg kodus, on tal praeguseks juba üsna igav. Kõik Youtube’i videod ja Life hackid on vaadatud, erinevat värvi limad tehtud, lõigutud, kleebitud ja joonistatud, enam ei ole midagi teha. Vaatasime siis koos ära “How I live now“. Ma olin varasemalt seda raamatut lugenud, selle pealkirjaks on “Nii ma nüüd elan”. Mulle meeldis väga nii raamat kui ka film. Siis soovitasin “Twilighti“. Selle vaatas ära, meeldis. Mis järgmiseks? Mõtlesin pakkuda “Paanikatuba”. Seal ju ka Kristen Stewart. See on ju natuke nagu “Üksi kodus”, aga vanemale vanusegrupile, ei?

Mõtlesin kirja panna kõik need toredad asjad, mis mind siin elades igapäevaselt rõõmustavad. Neid asju on palju ja seetõttu võib kokkuvõtvalt öelda, et elu siin on tore ja mõnus:

  • gaasipliit – aeg on taastumatu ressurss ja ma ei kavatsegi seda igapäevaselt leemekulpi liigutades raisata. Hirmuga mõtlen kodus keraamilise pliidiga kokkamisele, lihtsalt kahju hakkab vaesest endast, kes peab ilusat ja nappi suveaega köögis supi keema minekut oodates kulutama.
  • kõik aknad on sisseehitatud sääsevõrkudega – ja sellest hoolimata tuleb ette öid, kus väikesed tüütud pinisejad mind üleval hoiavad ja vanduma ajavad. Siiski on suurem hord võrkude abil ära hoitud ja see on suur asi.

18983271_1596508150394309_877934560_n

  • meil on compoundi väravas pood. Mõtled küll, et mis see siis ära ei ole, aga tegelikult satun ma sinna igapäevaselt kiiret jäätist-arbuusi-(linna parima hinnaga) mureleid-vetsu- ja joonistuspaberit ja kõike muud tarvilikku tooma. Kuskil korra kahe-kolme nädala jooksul saab sinna joostud õhtul viis enne 23, sest piim sai otsa (ja ilma selleta meie lastel hommik ei alga). Pood on meist konkreetselt saja sammu kaugusel ja päästab meie elusid praktiliselt korra päevas, sest ikka juhtub, et just söögitegemise ajal saab otsa porgand, muna, piim, sool või jumal hoidku, külm Tsingtao.
  • tomatid on tomati maitsega. Ma ei taha teada, mismoodi neid kasvatatakse ja millega kastetakse, aga nad maitsevad tomati ja mitte pappkasti moodi. Veebruarikuust saadik kui ma siia tulin, olen iga päev teinud tomatisalatit ja see on alati maitsenud nagu suvi. Eestis müüdavad tomatid sobivad hästi teatrirekvisiitideks – on ilusad punased ja kõvad, süüa need aga ei kõlba.

tomatoes-1280859_960_720

  • mulle meeldib, kuidas hiinlased siin lapsi nunnutavad. Enda lapsi ja võõraid lapsi, vahet pole. Neil on ju terve igavik olnud laste saamise osas piirangud peal, peres on ju olnud enamasti vaid üks laps. Üks päev taksos saime teada, et taksojuhil on üks laps, aga et see, et meil on kaks, on tema meelest suurepärane ja et veel poiss ja tüdruk – see olevat suisa bingo. Jube hea, kui keegi vahepeal meelde tuletab…Lapsed poputatakse siin täiesti ära. Kärusid näeb siin haruharva, kõhukotte natuke rohkem, lapsi tassitakse kõrge eani süles. Süles on nad tänaval, poes, pargis, igal pool. Hästi tavaline pilt on see, et poes istub hiina ema või vanaema, magav imik või väikelaps süles. Niimoodi magavad nad täiesti rahulikult, kaubanduskeskuse müra ega inimmass ei sega neid karvavõrdki. Lastega kuhugi minnes ei võetagi kaasa vankrit ega käru; lapse koht on ema, isa või vanaema süles. Kui koolibussile vastu lähen, ootavad seal reas kaks-kolm ayid, kes siis bussiuste avanedes järjest oma Kasperi-vanused hoolealused krapsti sülle kahmavad. Ma kahtlustan, et just seetõttu ei kuule avalikus kohas kunagi hiina laste jonni ega nuttu. Nende lähedusevajadus on ääreni täis, nad ei ole kunagi üksi jäetud ega tunne puudust tähelepanust. Ja muidugi armastavad hiinlased valgeid lapsi. Meie lastega tahetakse ikka alailma koos pilti teha. Kõik naeratavad heldinult, kui kaks heledapäist eesti last mööda kablutavad.

brother-and-sister-1378075_960_720

  • valehäbi-vabad hiinlased. Keegi ei tee probleemi väikestest ja tühistest asjadest, mis Eestis põhjustaks neverending piinlikkust ja näpuga näitamist. Näiteks on avalikus kohas – poes, söögikohas – magamine täiesti okei. Käisime üks päev pitsat söömas, kõrvallauas magas hambad laiali töötaja. No väsis ära. Kuum päev, palju tööd. Tegi väikse uinaku ja lasi siis jälle vapralt edasi. Mööblipoed on aga täis uinakut tegevad külastajaid. Näiteks suvisel ajal Ikeas on üle ühe diivani ja voodi okupeeritud magajate poolt. Mõni on endale padjagi pea alla sättinud ja teki peale tõmmanud ning veedab kaupluses arvatavasti suure osa päevast. Väljas on ju hirmus kuum. Ikea on aga ju konditsioneeritud ja mõnus. Siis pidzaamaga ringikäimine. No jälle. Mõtle kui õhtul oled juba kenasti end ööseks ära töödelnud ja öö-outfiti selga tõmmanud, siis aga tuleb tunne, et oleks vaja üks jalutuskäik teha. Hakkad riideid vahetama? Milleks? Lähed niisamuti ja keegi ei saagi südarit. Ühe korra käidud, on järgmine kord juba julgem tunne. Ja ei lähegi kaua aega, kui juba nähakse sind hommikul compoundis või ka compoundist üsnagi kaugel, pea kesklinnas, ajalehe, värskete mangode või rasvast tilkuvate kanavarvaste järel kooserdamas.

man-1983741_960_720

  • linnu- ja konnalaul, puud, põõsad, lilled ja üldse kogu loodus. Kõik on siin nii roheline ja lopsakas. Kõikvõimalikud tuntud ja tundmatud linnukesed laulavad meile lakkamatult aariaid. Liblikad on suured ja neid on palju. Kogu aeg õitseb midagi ja need õied ei ole näpuotsasuurused ristikuõied (kuigi neid on ka), vaid ikka suure mehe kämbla kogused tohutud õied. Putukad on võimsad – vaadake või seda helikoperdist.

18835466_1594293483949109_51684540_n

  • teisipäevane Trivia! Ja just seda me hakkamegi nüüd tegema, nii et lõpetuseks pildid turult, kus ma täna käisin, vahepeal 6aastaseks saanud Kasperi kooli viidud tordist ja ühest koolitööst ja meie eelmise aasta korterist.

18944673_1596508187060972_79213687_n18945128_1596508197060971_1999848717_n18835230_1594292990615825_292853023_n18928067_1594294230615701_784820537_n18928107_1594294747282316_1926552426_n

*tomatid, Hiina lapsed ja magav onu pildid Pixabay.comist

Head aega! Turvalisus ennekõike!

Liwu

Oi, laupäeval oli meil ju pidupäev. Meid kutsuti külla. Käisime Mr Cheni majas lõunasöögil ja loquateid pugimas. Elab tema Suzhoust mõnevõrra kaugel ühe saarekese peal Taihu järve ääres. Umbes seal, kus sinine noolekene.

unnamed (2)

Taihu järv on üks Hiina suurimaid mageveejärvi (siiski mõõdustikult Peipsist natuke väiksem), mis on käesoleval ajal tugevalt reostatud. Kuid sellegipoolest on väga kaunis. Umbes selline*.

taihu

Tee peal jäi pojukene küll kõrgesse palavikku, mistõttu noormees oli kohati üsna kustunud olekus, aga õnneks mitte fataalselt.

Lõunasöök korraldati loquati-hooaja puhul. Tuleb välja, et see on kohalik puuvili, mida väga hinnatakse, ja Suzhoule lähim koht ongi seesama saareke, kus neid väga palju kasvab. Ja kuna hooaeg on väga lühike, ainult kaks nädalat, siis voorib lühikese perioodi vältel kohale miljoneid inimesi, kes ostavad kokku kõik piirkonna loquati-varud. Nende puuviljadega on selline imelik lugu…ma algul ei arvanud neist suurt midagi. Aga seal saime neid otse puu otsast süüa ja need olid väga väga head. Sõime seal paar puud tühjaks ja saime veel kastitäie kaasagi.

18601192_1578762085502249_467262265_n

Ei ole viisakas öelda, aga ma suti pelgasin seda lõunasööki. Eriti peale seda, kui aias nägime suurt pesupali äsja järvest püütud tigudega, kes pidid samuti söögiks valmistatud saama. Kuid. Minu pelgused olid asjatud, lõunasöök oli väga maitsev, laual olid vähid, pisemad ja suuremad krevetid, beebibambused, tomatitoidud, kalad, juurviljad. Kõik oli täiesti söödav, mitte-elus, midagi ei helendanud. Eks siis me sõimegi. Lapsed said mängida kohaletoodud hiina lapse ja hiina koeraga. Koerad on Hiinas väga targad loomad, saavad hiina keelest aru nagu muiste ja söövad ka riisi ja puha.

unnamed (1)

Peale lõunat palusime aga Mr Wul bussile hääled sisse panna ja meid kohaliku vaatamisväärsuseni sõidutada. Selleks oli Liwu Cave. See oli selline maa-alune moodustis, mis hiinlaste poolt oli ilusti värviliselt valgustatud ja siis sai selle eest raha küsida.

18624776_1578762885502169_2086594602_n18601480_1578762862168838_1246886690_n18622821_1578762772168847_1104317944_n18600877_1578762378835553_355227275_nunnamed (7)unnamed (5)

Poeglaps oli sellel hetkel peast täitsa soe ja seetõttu mitte väga huvitatud meie ettevõtmistest.

Möödunud nädalal sattusin jälle korraks siiditehasesse. Sellised need bad boyd on, kes kogu selle ilu taga seisavad.

18601323_1578763238835467_342669982_n18643913_1578763288835462_422188464_n

Head uudised! Meie rahvavabariigis saab nüüd raha eest soetada Kalevi tooteid! Ligikaudu 6 eurot maksab üks toode.

18624639_1578763452168779_52011067_n

Aga mina püüan tervislikumalt toituda ja minu toitvad näksid neil päevil on sellised:

18623160_1579574798754311_1091001759_n

Ja, meeldiva vahepalana saan teatada, et nüüdseks on mu silmad jälle midagi uut näinud, sest ühel kaunil pärastlõunal saime kõik sellise toreda sündmuse osaliseks, kus jaapanlaste peenes Aeon Mallis üks hiina ema oma Kasperi-vanust poissi…kilekotti pissitas. Aeon Mallis on puhtad, korralikud, pottidega tualetid. Seal on isegi lastepott. Ja tema. Tema võttis kaasa kilekoti. Ja pissiva poisi. Samas, tuleb tunnistada, on see ikkagi edasiminek võrreldes selle pildiga – mida me jällegi omaenese silmakestega nägime -, kus vanemad pissitasid last kaubanduskeskuses…põrandale. Laps tegi häda ära, pere liikus edasi, neist jäi maha kollane loiguke – kõik suhtusid sellesse mõistvalt. Nii et tegelikult on kilekott puhas areng.

Rõõmu ja õnne kõigile!

18601241_1578763068835484_324512814_n

  • pilt näpsatud siit: http://cn.hujiang.com/new/p401235/

Ei tule

Mul ei ole tükk aega kirjutamiseks vaimu peale tulnud. Ma ei tea, on see kevadväsimus või siinne ajusid küpsetav kuumus. Võibolla vanadus. Võibolla midagi muud.

Ja noh, millest nii väga rääkidagi. Ega me muud ei olegi teinud kui söönud ja…nojah, põhiliselt söönud. Eelmisel nädalavahetusel käisime juhtumisi kaks päeva järjest erinevates sushirongi (sushi train? conveyor belt sushi? mis see õige nimi oleks?) kohtades. Siiani ei olnud kordagi sattunud, nüüd kohe kaks korda järjest. Esimeses oli ilgelt odav, iga taldrikutäis maksis 8 rmb (umbes euro) ja seal taldrikul oli näiteks kuus kurgimakit või kaks kalamarjasushit. Ka kõik joogid maksid sama palju. Näete, kollaseid taldrikuid kogunes päris palju, aga õnneks ei pidanudki lapsi panti jätma.

Teises kohas oli vähe teine süsteem, taldrikud olid eri värvi ja eri hindadega. Oli kallim ja mitte tingimata parem.

18516357_1575441582500966_24240992_n18555099_1575440995834358_1637321285_n18518803_1575441025834355_2042662094_n

Laupäeval oli koolis International Day, selle puhul sai seal osta – noh, mis muud kui – igasugu sööke ja jooke ning tutvuda inimestega. Uskumatu, et koolis on lubatud pakkuda alkoholi. Igas letis sai lisaks taanipärastele pannkookidele, soome võileibadele või ameerikamaa krõpsudele osta külma õlut või mis veel hullem, punši. Õpetajad jalutasid ringi, õlled käed ja nautisid elu. Muide, Hiinas ei ole alkoholimüügil mingeid piiranguid. Osta võib seda ükskõik kes ja ükskõik mis ajal. Täitsa vabalt võiksime Karmeni saata õhtul kell 22 meie värava kõrval asuvasse poodi ja lasta tal tuua üks sikspäkk. Ja kui juba läheb, las toob siis rummi ka. Ilma probleemita tooks ta selle koju ja meie võiksime seda reede õhtul filmi kõrvale nautida. Hmm….sounds like a plan.

18555093_1575441555834302_1503361257_n18554667_1575441512500973_504139571_n18578850_1575441449167646_1852638620_n18516292_1575441409167650_1891801212_n

Teisipäeval oli juba korra käidud viisakas pelmennajas väike õhtusöögikene ja peale seda ka juba tavapäraseks kujunenud Trivia ots Camel Baris. Mõnus söök, mõnus jook, mõnus seltskond, kehvad tulemused Trivias – kõik nii nagu ikka. Aga me ei jäta, me oleme vaprad (ja ilusad) ja pushime võiduka lõpuni. Ükskord me võidame niikuinii! Tegelikult piisaks ka eelviimasest kohast, eelviimane koht saab nimelt tasuta shotid. Üks kord on sedagi juhtunud, aga nüüd oleme rabelenud edetabeli keskpunkti ja tasuta shottide seisukohalt on see not good.

Muidu tegelen ma peamiselt sellega. Ma tõesti kunagi mitte väga ammu pesin seda akent.

18555165_1575440875834370_1026999962_n

Novot. Kui ikka vaimu peale ei tule, siis ega midagi kirja panna ka ei oska. Niimoodi see elukene kord juba on. Ootame ilmade paranemist, ehk siis hakkab jälle midagi tulema. Jällenägemiseni!