Head ja halba

Vestlus 10aastase lapsega.

Karmen (vaatab õhtul kell 21 kella): “Oih! Ma pean magama minema!”

Mina: “Miks?”

Karmen: “Sest mul on homme kool!”

Mina: “Sa ei lähe homme kooli. Sul on köha.”

Karmen: “Ää-ääh! Ma tahan minna!”

Mina (rangelt): “Ei. Sa pead kodus olema ja köhast lahti saama.”

Karmen: “Aga ma tahan kooli minna! Ma ei taha koju jääda!”

Täiesti reaalne olukord, ei ole väljamõeldis 🙂

Nüüdseks olen ma muidugi oma tahtmist saanud juba varsti kolm nädalat, köha ei ole kuhugi kadunud ja lisandunud on nohu, nii et jah. 750rmb-d kliinikus makstud nigu niuhti, tervist ikka ei kusagil.

Kuna laps on kogu aeg kodus, on tal praeguseks juba üsna igav. Kõik Youtube‘i videod ja Life hackid on vaadatud, erinevat värvi limad tehtud, lõigutud, kleebitud ja joonistatud, enam ei ole midagi teha. Vaatasime siis koos ära “How I live now“. Ma olin varasemalt seda raamatut lugenud, selle pealkirjaks on “Nii ma nüüd elan”. Mulle meeldis väga nii raamat kui ka film. Siis soovitasin “Twilighti“. Selle vaatas ära, meeldis. Mis järgmiseks? Mõtlesin pakkuda “Paanikatuba”. Seal ju ka Kristen Stewart. See on ju natuke nagu “Üksi kodus”, aga vanemale vanusegrupile, ei?

Mõtlesin kirja panna kõik need toredad asjad, mis mind siin elades igapäevaselt rõõmustavad. Neid asju on palju ja seetõttu võib kokkuvõtvalt öelda, et elu siin on tore ja mõnus:

  • gaasipliit – aeg on taastumatu ressurss ja ma ei kavatsegi seda igapäevaselt leemekulpi liigutades raisata. Hirmuga mõtlen kodus keraamilise pliidiga kokkamisele, lihtsalt kahju hakkab vaesest endast, kes peab ilusat ja nappi suveaega köögis supi keema minekut oodates kulutama.
  • kõik aknad on sisseehitatud sääsevõrkudega – ja sellest hoolimata tuleb ette öid, kus väikesed tüütud pinisejad mind üleval hoiavad ja vanduma ajavad. Siiski on suurem hord võrkude abil ära hoitud ja see on suur asi.

18983271_1596508150394309_877934560_n

  • meil on compoundi väravas pood. Mõtled küll, et mis see siis ära ei ole, aga tegelikult satun ma sinna igapäevaselt kiiret jäätist-arbuusi-(linna parima hinnaga) mureleid-vetsu- ja joonistuspaberit ja kõike muud tarvilikku tooma. Kuskil korra kahe-kolme nädala jooksul saab sinna joostud õhtul viis enne 23, sest piim sai otsa (ja ilma selleta meie lastel hommik ei alga). Pood on meist konkreetselt saja sammu kaugusel ja päästab meie elusid praktiliselt korra päevas, sest ikka juhtub, et just söögitegemise ajal saab otsa porgand, muna, piim, sool või jumal hoidku, külm Tsingtao.
  • tomatid on tomati maitsega. Ma ei taha teada, mismoodi neid kasvatatakse ja millega kastetakse, aga nad maitsevad tomati ja mitte pappkasti moodi. Veebruarikuust saadik kui ma siia tulin, olen iga päev teinud tomatisalatit ja see on alati maitsenud nagu suvi. Eestis müüdavad tomatid sobivad hästi teatrirekvisiitideks – on ilusad punased ja kõvad, süüa need aga ei kõlba.

tomatoes-1280859_960_720

  • mulle meeldib, kuidas hiinlased siin lapsi nunnutavad. Enda lapsi ja võõraid lapsi, vahet pole. Neil on ju terve igavik olnud laste saamise osas piirangud peal, peres on ju olnud enamasti vaid üks laps. Üks päev taksos saime teada, et taksojuhil on üks laps, aga et see, et meil on kaks, on tema meelest suurepärane ja et veel poiss ja tüdruk – see olevat suisa bingo. Jube hea, kui keegi vahepeal meelde tuletab…Lapsed poputatakse siin täiesti ära. Kärusid näeb siin haruharva, kõhukotte natuke rohkem, lapsi tassitakse kõrge eani süles. Süles on nad tänaval, poes, pargis, igal pool. Hästi tavaline pilt on see, et poes istub hiina ema või vanaema, magav imik või väikelaps süles. Niimoodi magavad nad täiesti rahulikult, kaubanduskeskuse müra ega inimmass ei sega neid karvavõrdki. Lastega kuhugi minnes ei võetagi kaasa vankrit ega käru; lapse koht on ema, isa või vanaema süles. Kui koolibussile vastu lähen, ootavad seal reas kaks-kolm ayid, kes siis bussiuste avanedes järjest oma Kasperi-vanused hoolealused krapsti sülle kahmavad. Ma kahtlustan, et just seetõttu ei kuule avalikus kohas kunagi hiina laste jonni ega nuttu. Nende lähedusevajadus on ääreni täis, nad ei ole kunagi üksi jäetud ega tunne puudust tähelepanust. Ja muidugi armastavad hiinlased valgeid lapsi. Meie lastega tahetakse ikka alailma koos pilti teha. Kõik naeratavad heldinult, kui kaks heledapäist eesti last mööda kablutavad.

brother-and-sister-1378075_960_720

  • valehäbi-vabad hiinlased. Keegi ei tee probleemi väikestest ja tühistest asjadest, mis Eestis põhjustaks neverending piinlikkust ja näpuga näitamist. Näiteks on avalikus kohas – poes, söögikohas – magamine täiesti okei. Käisime üks päev pitsat söömas, kõrvallauas magas hambad laiali töötaja. No väsis ära. Kuum päev, palju tööd. Tegi väikse uinaku ja lasi siis jälle vapralt edasi. Mööblipoed on aga täis uinakut tegevad külastajaid. Näiteks suvisel ajal Ikeas on üle ühe diivani ja voodi okupeeritud magajate poolt. Mõni on endale padjagi pea alla sättinud ja teki peale tõmmanud ning veedab kaupluses arvatavasti suure osa päevast. Väljas on ju hirmus kuum. Ikea on aga ju konditsioneeritud ja mõnus. Siis pidzaamaga ringikäimine. No jälle. Mõtle kui õhtul oled juba kenasti end ööseks ära töödelnud ja öö-outfiti selga tõmmanud, siis aga tuleb tunne, et oleks vaja üks jalutuskäik teha. Hakkad riideid vahetama? Milleks? Lähed niisamuti ja keegi ei saagi südarit. Ühe korra käidud, on järgmine kord juba julgem tunne. Ja ei lähegi kaua aega, kui juba nähakse sind hommikul compoundis või ka compoundist üsnagi kaugel, pea kesklinnas, ajalehe, värskete mangode või rasvast tilkuvate kanavarvaste järel kooserdamas.

man-1983741_960_720

  • linnu- ja konnalaul, puud, põõsad, lilled ja üldse kogu loodus. Kõik on siin nii roheline ja lopsakas. Kõikvõimalikud tuntud ja tundmatud linnukesed laulavad meile lakkamatult aariaid. Liblikad on suured ja neid on palju. Kogu aeg õitseb midagi ja need õied ei ole näpuotsasuurused ristikuõied (kuigi neid on ka), vaid ikka suure mehe kämbla kogused tohutud õied. Putukad on võimsad – vaadake või seda helikoperdist.

18835466_1594293483949109_51684540_n

  • teisipäevane Trivia! Ja just seda me hakkamegi nüüd tegema, nii et lõpetuseks pildid turult, kus ma täna käisin, vahepeal 6aastaseks saanud Kasperi kooli viidud tordist ja ühest koolitööst ja meie eelmise aasta korterist.

18944673_1596508187060972_79213687_n18945128_1596508197060971_1999848717_n18835230_1594292990615825_292853023_n18928067_1594294230615701_784820537_n18928107_1594294747282316_1926552426_n

*tomatid, Hiina lapsed ja magav onu pildid Pixabay.comist

Head aega! Turvalisus ennekõike!

Liwu

Oi, laupäeval oli meil ju pidupäev. Meid kutsuti külla. Käisime Mr Cheni majas lõunasöögil ja loquateid pugimas. Elab tema Suzhoust mõnevõrra kaugel ühe saarekese peal Taihu järve ääres. Umbes seal, kus sinine noolekene.

unnamed (2)

Taihu järv on üks Hiina suurimaid mageveejärvi (siiski mõõdustikult Peipsist natuke väiksem), mis on käesoleval ajal tugevalt reostatud. Kuid sellegipoolest on väga kaunis. Umbes selline*.

taihu

Tee peal jäi pojukene küll kõrgesse palavikku, mistõttu noormees oli kohati üsna kustunud olekus, aga õnneks mitte fataalselt.

Lõunasöök korraldati loquati-hooaja puhul. Tuleb välja, et see on kohalik puuvili, mida väga hinnatakse, ja Suzhoule lähim koht ongi seesama saareke, kus neid väga palju kasvab. Ja kuna hooaeg on väga lühike, ainult kaks nädalat, siis voorib lühikese perioodi vältel kohale miljoneid inimesi, kes ostavad kokku kõik piirkonna loquati-varud. Nende puuviljadega on selline imelik lugu…ma algul ei arvanud neist suurt midagi. Aga seal saime neid otse puu otsast süüa ja need olid väga väga head. Sõime seal paar puud tühjaks ja saime veel kastitäie kaasagi.

18601192_1578762085502249_467262265_n

Ei ole viisakas öelda, aga ma suti pelgasin seda lõunasööki. Eriti peale seda, kui aias nägime suurt pesupali äsja järvest püütud tigudega, kes pidid samuti söögiks valmistatud saama. Kuid. Minu pelgused olid asjatud, lõunasöök oli väga maitsev, laual olid vähid, pisemad ja suuremad krevetid, beebibambused, tomatitoidud, kalad, juurviljad. Kõik oli täiesti söödav, mitte-elus, midagi ei helendanud. Eks siis me sõimegi. Lapsed said mängida kohaletoodud hiina lapse ja hiina koeraga. Koerad on Hiinas väga targad loomad, saavad hiina keelest aru nagu muiste ja söövad ka riisi ja puha.

unnamed (1)

Peale lõunat palusime aga Mr Wul bussile hääled sisse panna ja meid kohaliku vaatamisväärsuseni sõidutada. Selleks oli Liwu Cave. See oli selline maa-alune moodustis, mis hiinlaste poolt oli ilusti värviliselt valgustatud ja siis sai selle eest raha küsida.

18624776_1578762885502169_2086594602_n18601480_1578762862168838_1246886690_n18622821_1578762772168847_1104317944_n18600877_1578762378835553_355227275_nunnamed (7)unnamed (5)

Poeglaps oli sellel hetkel peast täitsa soe ja seetõttu mitte väga huvitatud meie ettevõtmistest.

Möödunud nädalal sattusin jälle korraks siiditehasesse. Sellised need bad boyd on, kes kogu selle ilu taga seisavad.

18601323_1578763238835467_342669982_n18643913_1578763288835462_422188464_n

Head uudised! Meie rahvavabariigis saab nüüd raha eest soetada Kalevi tooteid! Ligikaudu 6 eurot maksab üks toode.

18624639_1578763452168779_52011067_n

Aga mina püüan tervislikumalt toituda ja minu toitvad näksid neil päevil on sellised:

18623160_1579574798754311_1091001759_n

Ja, meeldiva vahepalana saan teatada, et nüüdseks on mu silmad jälle midagi uut näinud, sest ühel kaunil pärastlõunal saime kõik sellise toreda sündmuse osaliseks, kus jaapanlaste peenes Aeon Mallis üks hiina ema oma Kasperi-vanust poissi…kilekotti pissitas. Aeon Mallis on puhtad, korralikud, pottidega tualetid. Seal on isegi lastepott. Ja tema. Tema võttis kaasa kilekoti. Ja pissiva poisi. Samas, tuleb tunnistada, on see ikkagi edasiminek võrreldes selle pildiga – mida me jällegi omaenese silmakestega nägime -, kus vanemad pissitasid last kaubanduskeskuses…põrandale. Laps tegi häda ära, pere liikus edasi, neist jäi maha kollane loiguke – kõik suhtusid sellesse mõistvalt. Nii et tegelikult on kilekott puhas areng.

Rõõmu ja õnne kõigile!

18601241_1578763068835484_324512814_n

  • pilt näpsatud siit: http://cn.hujiang.com/new/p401235/

Ei tule

Mul ei ole tükk aega kirjutamiseks vaimu peale tulnud. Ma ei tea, on see kevadväsimus või siinne ajusid küpsetav kuumus. Võibolla vanadus. Võibolla midagi muud.

Ja noh, millest nii väga rääkidagi. Ega me muud ei olegi teinud kui söönud ja…nojah, põhiliselt söönud. Eelmisel nädalavahetusel käisime juhtumisi kaks päeva järjest erinevates sushirongi (sushi train? conveyor belt sushi? mis see õige nimi oleks?) kohtades. Siiani ei olnud kordagi sattunud, nüüd kohe kaks korda järjest. Esimeses oli ilgelt odav, iga taldrikutäis maksis 8 rmb (umbes euro) ja seal taldrikul oli näiteks kuus kurgimakit või kaks kalamarjasushit. Ka kõik joogid maksid sama palju. Näete, kollaseid taldrikuid kogunes päris palju, aga õnneks ei pidanudki lapsi panti jätma.

Teises kohas oli vähe teine süsteem, taldrikud olid eri värvi ja eri hindadega. Oli kallim ja mitte tingimata parem.

18516357_1575441582500966_24240992_n18555099_1575440995834358_1637321285_n18518803_1575441025834355_2042662094_n

Laupäeval oli koolis International Day, selle puhul sai seal osta – noh, mis muud kui – igasugu sööke ja jooke ning tutvuda inimestega. Uskumatu, et koolis on lubatud pakkuda alkoholi. Igas letis sai lisaks taanipärastele pannkookidele, soome võileibadele või ameerikamaa krõpsudele osta külma õlut või mis veel hullem, punši. Õpetajad jalutasid ringi, õlled käed ja nautisid elu. Muide, Hiinas ei ole alkoholimüügil mingeid piiranguid. Osta võib seda ükskõik kes ja ükskõik mis ajal. Täitsa vabalt võiksime Karmeni saata õhtul kell 22 meie värava kõrval asuvasse poodi ja lasta tal tuua üks sikspäkk. Ja kui juba läheb, las toob siis rummi ka. Ilma probleemita tooks ta selle koju ja meie võiksime seda reede õhtul filmi kõrvale nautida. Hmm….sounds like a plan.

18555093_1575441555834302_1503361257_n18554667_1575441512500973_504139571_n18578850_1575441449167646_1852638620_n18516292_1575441409167650_1891801212_n

Teisipäeval oli juba korra käidud viisakas pelmennajas väike õhtusöögikene ja peale seda ka juba tavapäraseks kujunenud Trivia ots Camel Baris. Mõnus söök, mõnus jook, mõnus seltskond, kehvad tulemused Trivias – kõik nii nagu ikka. Aga me ei jäta, me oleme vaprad (ja ilusad) ja pushime võiduka lõpuni. Ükskord me võidame niikuinii! Tegelikult piisaks ka eelviimasest kohast, eelviimane koht saab nimelt tasuta shotid. Üks kord on sedagi juhtunud, aga nüüd oleme rabelenud edetabeli keskpunkti ja tasuta shottide seisukohalt on see not good.

Muidu tegelen ma peamiselt sellega. Ma tõesti kunagi mitte väga ammu pesin seda akent.

18555165_1575440875834370_1026999962_n

Novot. Kui ikka vaimu peale ei tule, siis ega midagi kirja panna ka ei oska. Niimoodi see elukene kord juba on. Ootame ilmade paranemist, ehk siis hakkab jälle midagi tulema. Jällenägemiseni!

Xiao Bi Hu

Nojah, lõbustuspargist pidime ju rääkima. Käisime seal juba eelmisel nädalal. Asub see Jinji järvest ida pool, meie poolt vaadatuna täpselt järve vastaskaldal. Ilm oli kaunis ja jäätist sai ja puha. Eriti palju atraktsioone seal polnud, aga need, mis olid, vaatasime üle. Mental note for myself – vaaterattale enam ei lähe. See läks ikka väga kõrgele. Mulle ei meeldi kõrgused. Ei. Ei. Ei.

18424597_1565974600114331_513811311_n

18360747_1565974860114305_596596538_n

Aga mis mulle suhteliselt meeldis, oli kardisõit. Jagunesime mees- ja naiskonnaks…hehee, mees- ja naiskonn….ja noh, mis ma oskan öelda, huvitav kogemus, suured kiirused ja bensuhais…ideaalne perepäev.

Pärast lõbustusi liikusime edasi Times Square’i poole. Vot see on nüüd selline idakalda keskpunkt, kui nii võib öelda, kuhu me teenimatult vähe oleme sattunud miskipärast. Järgmine note: mine rohkem idakaldale.

18360979_1565974293447695_994934586_n
Sellest pooleliolevast kolakast pidi tulema Hiina kõrguselt neljas või viies hoone. Praegu (ja ilmselt järgmised 10 aastat) on ta lihtsalt pooleliolev kolakas.

Käisime seal söömas Shin Kong Place’is sellises peenes Taiwani restoranis nagu Din Tai Fung, kus sõime xiao long baod. Need on sellised pisikesed pelmeenikesed erinevate täidistega. Sellist teenindust, nagu seal, pole mina varem tunda saanud. Töötajaid oli saalis umbes sama palju kui külastajaid. Teenindajad rääkisid inglise keelt, olid äärmiselt peenetundelised ja viisakad. Piisas mul vaid korra õlgu väristada (kuskilt midagi puhus), kui tervele perele toodi pleedid peale. Söök toodi lauda kummarduste saatel, nõud libistati kandikult maha vaikselt ja elegantselt, õhkkond oli pidulik ja sofistikeeritud. Omaette vaatepilt oli see, kuidas neid väikseid (xiao tähendab väikest) long baosid vooliti. Terve köögitäis kokapoisse askeldasid asjalike nägudega (no vähemalt ma arvan, et neil olid asjalikud näod maskide taga) köögis, mis nägi välja nagu operatsioonisaal.

18424564_1565973980114393_1553636425_n

Need baod olid muidu sellised. Osad oleme juba nahka pistnud.

18470822_1570307129681078_1580130486_n

Kui kõhud täis, astusime läbi veel kõrvalmajas asuvast Eslite raamatupoest. Raamatu- ja kantseleitarvete poed on minu lemmikud. Enam ma nii väga ei tunne seda kutset, aga lapsepõlves veetsin nii mõnedki kaunid tunnid Nõmme raamatupoes (see eksisteerib siiani muide) vihikuid nuusutades (neid, millel kuivatuspaber taga, mäletate?) ja kustukumme näppides. Kuid geneetika vastu ei saa, nüüd kuuleb kutset minu asemel Karmen, kes oleks hea meelega poodi elama jäänud.

18337471_1565973683447756_1529128757_n18387206_1565973820114409_1449049356_n18337293_1565973740114417_502252760_n18337218_1565973800114411_1334198661_n

18361792_1565973626781095_80879833_n

Kesknädalal oli väikesel lapsel kooliga ekskursioon parki Baitang Arboretum. Ma läksin vabatahtlikuna parent helperiks (ja tegelikult lapsele tõlgiks) kaasa. Uskumatu, millised ettevalmistused siin tehakse enne taolist väljasõitu. Vanemad kogutakse kõik kokku. Peetakse pikk (aga sõbralik ja üldse mitte tüütu) loeng kõikide riskide (keegi teeb püksi, keegi hakkab bussis oksele, buss läheb katki, keegi võõras tunneb liiga palju huvi laste vastu jne jne) kohta, antakse lugeda viis lehekülge risk assessmenti, kirjeldatakse kõiki potentsiaalselt ettesattuvaid ohtusid. Üks õpetaja on käinud läbi selle teekonna, kuhu minek on ja teinud kõigest pilti – parklast, WC-dest, teepiiretest, kus me maha istume, kus kunsti teeme, kus on prügikastid jne. Sõidule võetakse kaasa kõikide laste kindlustusandmed, ilma selleta laps kaasa ei saagi. Igale vanemale anti 3-4 last kullipilgul valvamiseks. Etterutates võin öelda, et riskid mineerisime, ohud möödusid meist ja kõik lõppes õnnelikult. Oli erakordselt kuum päev, sooja oli üle 30 kraadi, nii et me olime Kasperiga küllaltki päikesepiste äärel paar korda, aga ikkagi jäime ellu.

See, kuidas siin õpetajad lastega tegelevad ja räägivad, on imekspandav. Ma tahaks pooled Eesti õpetajad siia koolitusele tuua. Kõik õpetajad, ka võõrad, teavad lapsi nimepidi. Iga õpetaja, kes lapse lähedusse satub, ütleb mõne hea sõna või silitab lihtsalt pead. Õppetöö toimub läbi lihtsate mängude ja laulude. Kasper laulab meil kodus olenevalt tuju- ja ilmaoludest pidevalt kas matemaatikalaulu “faiv, ten, fiftiin, tventi, tventi faiv, töörti, töörti faiv, footi, footi faiv, fiftiiii” või “Good morning, good morning, hello and how are you” või “It’s time to tidy up, tidy up, tidy up” või hoopis koreakeelset (hammidaa, hammidaa) sünnipäevalaulu. Need lihtsalt jäävad külge ja nende abil on võimalik lastele mõnusal viisil õpetada asjade koristamist, arvutamist, kuude nimesid ja mida iganes. Ma saan täiesti sajaprotsendilise kindlusega väita, et mu laps on koolis õnnelik. Ja muidugi on Kasperil koolis ju Aimee. Aimee adopteeris ta vist kohe esimesest päevast ja nüüd ei jää tast enam sammugi maha. Nad mängivad koos ja söövad koos ja õpetavad teineteisele keeli. Aimee oskab juba tsipa eesti keelt (aitäh ja numbreid ühest kümneni) ja Kasper lõuna-aafrika oma (sest Aimee on sealt pärit). Ma ei tea, kuidas nad suhtlevad, sest Kasper on ikka veel suht umbkeelne, nad vist mõistavad teineteist kuidagi ilma sõnadetagi. Küll on toredaid lapsi olemas ilmas.

Siinne kool on kahtlemata kõikide plusside juures üks kõige suuremaid. Kui oleks võimalik, siis ma tahaks, et mu lapsed saaksid siin käia lõpuni välja, et neil oleks võimalik kasvada suureks pingevabalt ja koolistressita ning märksa laiema silmaringiga, kui seda on võimalik saavutada kodus.

18426023_1570272906351167_1496025516_n

18426012_1570272943017830_817572880_n
Ideaalne blogipilt. Kellegi näod, peale mu enda lapse, ei ole näha.

Aga jälle on ju käes euromeloodiate aeg. Tahtsin ka näha, et mis seal siis viltu vedas, aga näe, ei midagi. Meie riigis seda videot ei ole. Ma võin ju vabandada, aga sellest pole palju kasu. Palun kirjeldage keegi oma sõnadega valitsenud meeleolusid, Koidu meiki, Laura häält, publiku ovatsioone ja muud taolist, et ma ka osa saaks.

euro

Nii, aga on ju reede! Seda tuleb jäätisega tähistada. Kellele hernejäätist?

18447894_1570272779684513_1842963666_n
OK, OK, see on ilmselt ikkagi sojajäätis.

Letter. Milk.

Siin maal on blogi kirjutamine ikka täielik pain. Ühel päeval ei tööta VPN (see on see asi, mis lubab üldse WordPressi ja Gmaili ja Google’it ja Facebooki jmt kasutada, ilma selleta on ainult Baidu ja Taobao ja Weibo ja nendega ei ole mul midagi pihta hakata). Teisel päeval on ära internet kogunisti ja siis kui see tagasi ilmub, on lapsel vaja arvutis kodutööd teha. Kolmandal keeldub arvuti ja telefon koostööst ja ma ei saa ühtegi pilti kätte. Peavad olema terasest närvid, et blogida!

Neil päevil ei ole mul enam midagi selga panna. Esiteks on kuum ja teiseks on mu kaasavõetud napp garderoob mind surmani ära tüüdanud. Kammin ja kammin siin poode lootuses midagi leida, aga nojah. See on raske. Siinne mood ei ole mulle just mokka mööda.

Einoh, ega mul ei ole midagi rebitud äärte ja tikanditega kaunistatud teksavesti vastu…kui ma oleks ma ei tea…13 või…hiinlane. Aga ma ei ole. Ja on selgunud, et mul on päris tõsine allergia teksatunkede, maani vestide, ajuvabade kirjadega halattide ja muu taolise vastu. Ahsoo, jääb üle ju veel kanda pidzaamat! See on siinmail vägagi okei riietus. Alles üks õhtu, kui meie rahulikult kõrtsu poole kõmpisime, möödusime soliidsest paarikesest, kes õhtuhämaruses jalutasid, mõlemad pidzaamas. Ühtaegu võib tänaval näha inimesi sulejopedes ja ööriietuses. Alguses oli imelik, nüüd tundub juba täitsa mõistlik. Ise ka ei viitsi vahel ju pidzaamat pool päeva seljast võtta, teil pole nii? Aga need sulejoped, need sulejoped. On mingi seltskond inimesi, kes kannavad seda minu arust aastaringselt. See on neil seljas talvel kõige krõbedama külmaga ja see on neil seljas suvel kõige suurema kuumaga. Ma nimetasin selle oma peas juba hiinlaste rahvariideks, see on ikka ülilevinud. Talviti nad ju enamasti ei küta kusagil ja igal pool valitsevad arktilised temperatuurid – näiteks on igati tavapärane, et lähed restorani, seal on jube külm, lõdised seal oma jopes ja siis nad veel kisuvad aknad pärani, sest et – Fresh air! Aga vat vihma kardetakse nagu tuld (kuigi loogiliselt võttes on just vihmaga hea värske õhk). Kuigi siin kandis on vihm tavaliselt selline õrn soe sabin, lausa kergendus kuumal päeval. Aga siin – inimesed ei liigu kusagil, need vaesekesed, kes peavad, need on mattunud vihmakeepidesse ja varjunud vihmavarjude alla ja mis kõige hullem: taksot on pea võimatu saada. Kui muidu saab takso tänavale minnes maksimum paari minutiga, siis vihmase ilma korral võid oodata lausa 5-10 minutit. See ületab juba taluvuspiirid!

Ühesõnaga. Poes on imelik kaup. Isegi Vero Modas, Onlys, Zaras ja H&Mis on hoopis teistsugune kraam – võin pea anda – kui Euroopas. Kui midagi peaks õnnestuma leida enam-vähem viisakat, siis võin olla kindel, et suuruselt sobib see küll 10aastasele Karmenile, aga minule paraku tavaliselt mitte. Ma üritan praegu mõelda, kas ma üldse olen siit midagi endale selga ostnud…Paar T-särki vist Decathlonist sain – see on Prantsuse päritolu spordikaupade odavpood, umbes nagu Sportsdirect, aga kurjad keeled räägivad, et parem, suurema valikuga ja veelgi soodsam. Ma tõsiselt, tõsiselt igatsen Humanaid…Siin on tegelikult ka üks second-hand, expattide oma ja see on küllaltki hea. Ma korra käisin ja sain Kasperile sealt hunniku Angry Birdsi mänguasju, mõne lillepoti ja magamistuppa kaks öökapilambikest:

18136351_1552684881443303_1563709505_n

Pood asub German Villa compoundis, seal nähtavasti tuuakse piima postkasti:

18073522_1549225188455939_708680489_n

18052879_1549225198455938_1242463118_n
Ma ei tea, kas need apelsinid on üle talve seal puu otsas olnud või alles nüüd valmis saanud? Hmm.

H&Mist rääkides…Teen neile suure häbi-häbi praegu. Ostsin Kasperile sealt uue pidzaama (et tal oleks, millega õues patseerida, eksole), Lego Batmaniga ja puha…Pidzaama haises nagu keemialabor, panin selle pessu…ja pesust tuli välja üks hale, väljaveninud, topiline ja värvist ära käkk. Ühe pesuga sai viisakast esemest põrandapesukalts. Ühe pesuga! Laps ei jõudnud seda kordagi kandagi. Selline ongi siinsete riiete kvaliteet, kõik annavad alati megalt värvi, luituvad ja venivad koledal kombel. Seepärast ei ole siin ka kaltsukaid, sest pole kaupa, mis sinnani vastu peaks. Eseme eluiga on äärmiselt lühike. Mulle hirmsasti meeldib Nullkulu blogi, ma ise nii tubli ei ole, oh ei, kaugel sellest, aga ta mõtteviis on mulle ääretult sümpaatne ja blogi tõeliselt professionaalne. Ja ma alati mõtlen, mida tema küll ütleks, kui näeks seda iga-puuvili-vahtplastis kommet, tohutuid paksust papist kauni kangavooderdusega suuri teekarpe (mille sisse käib pisike pakike teed ja mis instantselt peale teepaki välja võtmist prükki lendab), poes iga saiakese eraldi kilekotti toppimist, come on, täna nad panid lausa mu Cafe Latte topsi kilekotti! Palju neil prügi pidi päevas tekkima? See oli mingi kolossaalne number, ikka mitusada tonni…Kontrollisin järgi: 520 000 tonni! Selle juures tundub lausa naljakas (no kurbnaljakas muidugi, mitte pärisnaljakas), kuidas Eestis piiratakse kilekottide tarbimist jmt aktsioonid. Kui ainult need siia maale ka jõuaks…

Nagu ikka, jagan uudiseid söögikohtade rindelt. Üks päev sai Hot Pot ära proovitud.

18136197_1552690458109412_514432917_n18136296_1552690508109407_152723233_n

See on selline koht, kus laua keskele pannakse keev supipott (suppe on erinevaid, meil oli tomatisupp) ja siis ise valid, mida sa soovid sinna kasta. Meie tellisime maisi (mais nagu mais ikka), enoki-seeni (väga head), kartulit (täiesti tavaline toores kartul), mingeid pelmeene (head). alumisel pildil paremal nurgas on paista hall ajulaadne mass, see on mingi krevetipasta, sellest tehti pallikesed ja visati supi sisse, olid head, mingid lihad ja asjad olid veel. Kõige suurema elamuse sain ma aga nuudlipoisi etteastest. Kahjuks ma ei saa siia videot panna! Elu on vahel nii pagana ebaõiglane…

Kulinaarsetel teemadel jätkates. Käisime Kasperiga ühel koolivabal päeval Angry Birdsi mängumaal ja Mäkis. Näete, kuidas laps rõõmustas (alumine parempoolne pilt).

Täiesti mõttetu mängumaa oli, ainult paari asjaga sai seal sõita ja isegi raha eest töötavad masinad ei töötanud. Õnneks nad ei tahtnud selle eest mingit tasu ka, nii et kobiseda tegelikult ei tohiks.

Nii, mis siis veel…Juuksuris käisime.

18136646_1552685204776604_1267617491_n

Mina olen siiani näinud vaid meesjuuksureid. Ka naiste juukseid lõikavad mehed. Creepy!

Nii et sedapsi elame me siin. Hetkel pusime dilemma kallal, kas minna homme Triviat mängima või mitte. Ühes küljest on nagu liigagi palju väljas käidud ja see, kuidas me selles sakime, on lausa epic (eelmisel nädalal viimane koht, nuta või naera), teisest küljest…Ma ei teagi, mis see argument siin olla võiks, midagi mõistlikku küll pähe ei tule. Näis-näis, kas homseks plahvatab midagi või mitte.

Seniks aga jätke mulle ikka teateid tegelikkusest, jätkuvalt on võimalik selle eest ausa loosimise teel auhindu saada! Hejdo!

PS. Mulle meenus, et kui koolis käisin, siis oli seal luulevõistluse stendil üks luuletus vihmast. Tsiteerin seda mälu järgi nii hästi kui suudan:

Ma vihkan vihma.

Vihm on nii vastik.

Kui vihma sajab, siis ma tõeliselt vihkan seda. 

Vihm on lihtsalt rõve.

Autor: 7aastane tütarlaps.

Raske elu

Tere õhtust! Meil hakkab kell 20 saama ja väljas on 23 kraadi. Sooja siis. No kas ei ole tore teisi kadedaks ajada? On küll.

Muidu elame siin ikka vaikselt, mingeid avantüüre ette ei võta. Mina päeval püüan naabreid mitte häirida tolmuimemise ja nõudepesuga, selle asemel olen siin juba mõned päevad tasakesti terrassil päikest võtnud. See on väga väsitav olnud mu jaoks. Kuskil 13.30ni saab meil terrassil chillida, siis läheb päike suure maja taha peitu ja väljub sealt kuskil peale 15. Üks päev ma siis mõtlesin, et jätkan peesitamist maja ees ojakese kaldal. No see päris oja isegi ei ole, pigem nagu nire. Selline:

17918983_1541670425878082_1261503674_n

Plaanisin nire ääres jalgu kõlgutada, Postimehe podcasti kuulata ja jumet ühtlustada, kui ühtäkki märkasin vees tõsist siblimist. Selgus, et loigus elab tõsine vähkide populatsioon. Väiksemad vennikesed olid nii paarisentimeetrised, suuremad aga lausa detsimeetrised. Neid oli päris palju, ikka kümneid ja kümneid. Soe päike oli elukaid vist aktiveerinud, igal juhul käis vees tõsine hüppamine, tagaajamine ja nihverdamine. See oli kaunis vaatepilt: vähipoisid hüppamas kivilt kivile, osad tegid trikke – näiteks üks klammerdus, kõht taeva poole, elu eest vees hulpiva suitsupaki külge. Teised mängisid kulli vette loobitud lambipirnide ümber. Paar tükki kukepoksisid. Vahva pilt.

Leia pildilt 17 vähki.

17888901_1541670415878083_1261014476_n

Ei leidnud jah? Vaata nüüd uuesti.

17888901_1541670415878083_1261014476_npaint

Punasega on märgitud vähid. sinisega säästupirnid (äähh, märkasin nüüd, et olen ühe vähja ka säästupirniks teinud kogemata, andeks). Mul on kahju, et tüübid nii kehvasti välja paistavad, ma ei saa pilti suuremaks ka teha, kasutage oma fantaasiat.

Halb uudis. Lapsed lülitasid mu Eesti telefonis andmeside sisse ja võtsid sellest viimast. On oodata elu suurimat telefoniarvet. Hea uudis. Tuli geniaalne idee teile midagi välja jagada. Kõik, kes kommenteerivad, saavad midagi! Eestis ja Hiinas toimetan kätte omal kulul, Eestis küll väikese viitajaga (peaks arvestama juuni lõpu, ehk isegi juuliga). Siin väike sneak peek, mis laadi preemiad on võimalik välja teenida:

17965604_1541670579211400_708415319_n

No kas ei ole tore, ah? Mul on muidu tunne, et ma kirjutan kuhugi mutiauku, tahaks nagu tagasisidet või niisama kontakti või nii. Ärgem häbenegem, tulgem jaole, jätkub kõigile.

Eile käisin lastel koolibussil vastas ja kodu poole kõndides möödume alati Hiina lasteaiast. See on üks vähe teistmoodi koht. Näiteks üürgab seal terve päeva õues musoon. On klassikalisemaid palu, aga ka kõige ehtsamat odavpoppi. Helid ei vaiki hetkekski päeva jooksul. Detsibellid on üsna põhjas. Elu on olnud minu vastu helde, ma elan kaugemal. Peale päev otsa muusikalist terrorit kuskil täpselt kell 16 jagatakse seal lapsed vanematele jälle tagasi. Selle nõksu on ära jaganud kohalikud kaupmehed. Alailma on värava ette parkinud õhupallimüüja hunniku värviliste heeliumipallikestega. Tihti näen sealsamas ka lillemüüjat. Eile kui sealt möödusime, tuvastasime uued tegelased: kukekommimehe ja saunaahjuga tüübi. Esimene teeb sealsamas kõnniteel kuumast suhkrumassist filigraanseid kaloripomme:

17965363_1541670282544763_1229857006_n17965655_1541670265878098_2045175434_n

Teine on lasteaia ette veeretanud portatiivse saunaahju, kus ta bataate ja maisitõlvikuid elaval tulel grillib. Meil oli kõigil nälg, nii said lapsed kukekad ja mina hiigelsuure küpsebataadi (kõik 10 rmb tükk). Mis te arvate, kas oleks nahhaalne bataadionust otse ta nina all pilti teha? Ma esiti jätsin vahele, küll jõuab.

Kuna õhtud on nii mõnusad, siis me oleme isegi õhtusööki terrassil nautinud:17918551_1541670485878076_1262454656_n

Tegin kanapastat päiksekuivatatud tomatite ja suhkruhernestega:

17965745_1541670535878071_1209089979_n

Õnneks lapsed on nii viisakad, et jätavad alati parema kraami vanematele, seekord nokkis üks välja herned ja tomatid, teine kana, herned ja tomatid. Iga restoranis söömaskäik on vanemate jaoks kena challenge, sest üks ei söö liha ja paljusid asju, teine ei söö juur-, kaun-, aed- ja köögivilju, liha sööb valikuliselt. Eile hiina restoranis sõi meie laudkond lillkapsast, lambavardaid, ube, igasugu köögiviljapadasid, Kasper sõi saia ja jõi vett peale. Ma täitsa mõtlesin, et ma panen kirja need seitse asja, mida Kasper sööb, et jääks märk maha järeltulevatele põlvedele või et keegi ei arvaks, et meil siin elu meelakkumine on. Kasper sööb tomatit, kurki, pitsat, pastat/makarone, leiba, õuna, draakonivilja, mangot, juustu, krõbinaid, piimasuppi, lõhet, vahel natuke kana, muud liha pigem mitte. On jah natuke rohkem kui seitse, aga kas niimoodi süües kasvab lapsest normaalne inimene, keegi teab?

Egas midagist, olgem moodsad edasi ja kirjutage mulle, kuidas Eestis ilm on (hehee) ja mis Savisaar teeb ja mida te võileiva peale paneksite olukorras, kus juustu ja sinki ja vorsti ei ole?

Virsikupuud ja maasikapõllud

Täna jaksan teile ainult pilte näidata. Olen nimelt umbes 5 kilo maasikaid nahka pistnud. Ma ei taha enam nii pea ühtegi maasikat näha! No igal juhul mitte enne, kui Eestis maasikad valmis saavad…

Väga-väga eriline ja kummaline tunne on 1.aprillil maasikaid korjata. Marjad olid lihtsalt uskumatult suured ja magusad. Kõrval õitsesid virsikupuud ja kasvasid arbuusid, tomatid…Ilmselt tuleb sinna farmi mõne aja pärast uuesti minna.

Homme aga seame sammud Shanghai poole. Uute seiklusteni!