Favorita favorita baby

Kaks põhjust, miks mu käsi ei tõuse siia kirjutama: a) mul ei ole ikka veel arvutit ja b) mul on külalised. Nii et kui ma just ei konda nendega ringi linnas, restoranis või keraamikapoes, siis istun ma tühja pilguga laua taga ja nutan taga oma ilusat pilli.

Küll aga olen jõudumööda täiendanud Facebooki lehte, sealne lühiformaat istub mulle hästi. Tule ja tsheki aut!

www.facebook.com/meieeluhiinas

Advertisements

Lai King

Kuidas seda nimetatakse, kui järjest kodus kõik asjad purunevad? Õnn, ebaõnn, karma, lihtsalt tavapärane sügisene ikaldus? Nädal tagasi läks mu läpakas. Eile kallutas abikaasa nõudesahtlit niimoodi, et pooled kokteiliklaasid purunesid. Millest me nüüd külalistega pikka jooki tarbime?! Täna hommikul libises mul käest sulnis klaasanum müsliga. Et meil köögipõrandal on kiviplaadid (hügieeniline – jaa, praktiline – kus sa sellega), purunes see loomulikult algosadeks. Nüüd õhtul mõtlesin olla asjalik perenaine ja sujuvalt multitaskides panna magama noorim võsuke ja keeta ära samal ajal kartulisalatiks saama pidanud kartulid. Lapse sain magama, aga kartulid keesid koos potiga ühtlaseks süsimustaks plönniks. Kus olid teiste pereliikmete nuuskimiselundid, küsite? Laiutan käsi, ei tea! Pereliikmed viibisid samas eluruumis, aga köögist leviva tökatihaisu peale ei liikunud neil ükski närv. Alles peale seda kui hakkasin tekkinud jama likvideerima, kergitati imestunult kulme ja väljendati nördimust koju tekkinud haisva sudu üle.

Aga ma jäin oma reisijutuga ju kuhugi pooleli. Aga kuhu? Disneylandis käisime ära, järelikult jõuame jutuga neljapäeva juurde. Neljapäev on teadagi kalapäev, nii meiegi seadsime oma sammud hotelli kõrval asuvasse randa. Mõte oli kiirelt ujuda ja siis minna linna lõunatama. Rand oli aga nii hea ja vesi nii soe, et jäime sinna kolmeks tunniks. Ma ei tulnud kordagi veest välja. Ma isegi ujusin selle aluse juurde, mis seal taamal ulgumerel paistab.

22278727_1722787271099729_1040622964_n22278807_1722786727766450_1768091185_n

Vahepeal tuli kõlarist teade, et ujuda ei tasuks näljase ja väsinuna, meres olevast võrgust ei maksaks ka üle kaapida, kuna teisel pool võib kohtuda haidega, noh ja midagi veel…et ärge päikese käes ära põlege või miskit. Aga ega meil ju ei olnudki plaanis päevitada või rannas peesitada. Me tahtsime ainult ujuda ja lapsed lainetes möllata. Mida me ka tegime. Mitmeid tunde. Ja mille tagajärjel me nüüd ajame nahka nagu maod…

Plaan nr 2 nägi ette linna lõunasöögile minemist. Olime plaaninud külastada maailma kõige odavamat Michelini restorani Tim Ho Wan. Nii ka sündis. Väljusime metroos peatusest Lai King (ärge ajage sassi omaaegse naljasaatega “Kitsas king”)

22323246_1566035783454231_1016649559_n

ja otsisime restorani üles.

22291708_1722786531099803_99292037_n

Toidu tellimiseks tuli ära täita tellimisleht.

22330967_1722785841099872_449963467_n

Me tellisime sealt neid vermicelli rollse seamaksaga, kevadrulle, aurutatud dumplingse ja paljusid, paljusid asju veel. Kokku võtsime kaheksa sööki ja neli jooki ning arve oli u 30 eurot.

22278771_1722785921099864_170524564_n22290253_1722785537766569_1956555793_n

Alumisel pildil on selline toode nagu “steamed bean curd skin roll filled with pork and vegetable”. Aga maitses nagu kala silmamuna. Konsistents, maitse, see, kuidas kõik krudises ja lirtsus hamba all – ma ei tea midagi, mis meenutaks rohkem kala silmamuna (kui vaid ehk kala silmamuna ise). Ka teised toidud üllatasid meid erilise maitsebuketi, põneva tekstuuri ja omapäraste aroomidega. Linnupete võetud, lahkusime lauast ja jäime külastust meenutama paljude omadussõnadega.


Aga siinkohal ma katkestan, sest meile on jõudnud ärevad uudised. Täna pidid meile külla jõudma ju Ingrit ja Marcel. Marcelil on nimelt Hiina tuur ees ootamas. Läbi Oslo ja Doha ja mille veel jõudsid nad juba nii lähedale kui Hong Kongi, kui ilmnes ootamatu takistus. Selgub, et lennufirma ei luba tshellot lennukisse! Aga tshello, vaadake, on nii kallis aparaat, et seda koos tavapagasiga lennukikõhtu saata – no see on üks väga riski bisnes. Nad ju loobivad pagasit, lisaks on seal suur temperatuurivahe jne. Ja üldsegi – kui ikka tshellole on eraldi pilet ostetud, siis peab tshello lennukisse saama, kas pole. Nii et nüüd on viimane seis selline, et Marcel ei saa tulla, täna tuleb vaid Ingrit ning loodetavasti saab Marcel tulla homme. Vot selline on Hong Kong Airlines! Et te siis teaksite, et tshelloga lennates tasub valida teine lennufirma.

14044905_1001450203307243_1911626820_o
Kasper, Marcel ja tshello.

Täitsa plussis

Elus, ikka elus, kus me pääseme! Lihtsalt…tegemist on olnud! Aga sellest allpool.

Hurjuhh, kus meil on siin alles palav olnud. Ma arvan, et kõige paremini kirjeldab seda kuumust asjaolu, et Eestist kaasavõetud tahke mesi on siin toatemperatuuril…täiesti vedel. Ja külmkapist väljatõstetud või on paari hetkega kenasti leivale määritav. See on väga kummaline. Praktiline, aga kummaline.

Aga tasapisi hakkab ka siia sügis jõudma. Päevased temperatuurid enam eriti üle 35 kraadi ei küündi. Marina Cove’i bassein pandi talvehooaja saabumise puhul kinni. Ühel ööl oli isegi öökülm 😦 19 kraadi 😦 Raske, raske on elu meil siin Hiinamaal!

Oleme siin vahepeal kõiki asju juba teinud. Minul oli maailma kõige pikem jetlag, mistõttu mina öösiti kohe üldse ei saanud sõba silmale. Päeval aga – pole küsimust. Istun maha, et lugeda – tuleb uni peale. Istun maha, et süüa – tuleb uni peale. Istun maha, et lapsega mängida – tuleb uni peale. Lähen õhtul voodisse, et magada – und ei ole ega tule! No paar ööd on nüüd natuke edasiminekut olnud, aga rõõmustamiseks on ikkagi veel vara.

Noh ja kuna öösiti magada niikuinii ei oska, siis tuleb ööst viimast võtta. Oleme paar raksu nüüd Jenny’s baaris käinud. Trivias tegime eile elu parima mängu. Panen teile ka siia mõned küsimused, mis seal olid. Üks küsimus oli nimede etümoloogiast.

Mis riigiga on tegemist?

Rich Coast.

Land Below Aegean Sea.

Land of Silver.

Little Venice.

Land of Mussa Ben Mbiki.

Olgu öeldud, et me teadsime neist kõiki. Mina isiklikult teadsin ka kohe ikka mitut. Me ei teadnud Land of Aryani ja City of Lionit. Aga kokkuvõttes skoorisime korralikult. (Õiged vastused leiate järgmises postituses.)

Ühel laupäeval oli koolis Family Day. Seal siis oli möllu kui palju, alates sellest, et sai mängida golfi, vehelda, süüa saksa toitu, batuutidel hüpata, tuletõrjeautos istuda ja lõpuks ka end sellel kasta lasta. Heh, kasta lasta 🙂

21769758_1706047536107036_234695493_n21868214_1706047506107039_1918349626_o

Selle purskkaevu all käis selline möll, et me pidime lõpuks lapsed välja väänama, et neid autosse paigutada saaks.

21844266_1706047622773694_1972800494_o

Seenele ma ju ei saa…Need olid ainsad, mis ma siin leidnud olen…Kastmeks vähevõitu.

21844122_1706047746107015_958856733_o21844072_1706047419440381_1817215053_o

Meil on olnud sellised magustoidud. Alumisel on draakonivilja all, oh seda luksust, viimane eesti kohupiim. Ootame pikisilmi, et keegi tuleks meie varusid täiendama. On kuulda olnud, et tullakse ka 🙂 Aa, ja viigimarjadest – pagana porgandid maksavad poes 35 rmb (u 5 eurot), aga viigimarjad, ole sa lahke, 5 rmb (u 70 senti)/kg! Värskekapsa-porgandihautisse porgandite asemel viigimarju küll ei pista, aga magustoiduks hiljem suhu küll.

21844360_1706047709440352_599563424_o

Meil on compound basseine, tiike ja purskkaeve täis, aga vaid loetud korrad olen ma näinud, et need töötavad. Siin üks selline hetk.

21844154_1706047042773752_2050966319_o

Ühel ilusal päeval jalutasime Jinji ääres ja kohtusime juhuslikult Kasperi uue sõbranna Poppeega ja vana sõbranna Charliega. Kasper ajas kohe plikade lohe ära. Okei, okei, pärast ostsime talle endale ka, ilusa sini-must-valge veel kusjuures, aga sellest mul pilti pole, sest see lendas tõsiselt kõrgele ja pildile jäi vaid täpike sinitaeva taustal. Viktoriiniküsimus: kes leiutas tuulelohe?

Vaade köögiaknast normaalse ja mitte nii normaalse õhuga päeval. See on see koloss, mida nad ehitavad juba kümme aastat ja ilmselt sama kaua veel, aga kui see valmis saab, siis on ta Aasia kõrguselt neljas või viies torn. Milline raiskamine, kohe mitmemilline, if you ask me

Vahepeal tähistasime siin meie linna kõige vanema eestlase sünnipäeva (T. sai 40). Kohale tuli ka eestirahvast kaugemaltki provintsidest, kuna sellist asja ei juhtu iga päev. Mul on muljetavaldavad videod sellest tähelepanuväärsest sündmusest filmitud, aga Facebook ei luba neid üles panna, väidetavalt liiga grandioossed. Ühe väikse klipikese ikkagi surusin sisse, seal võib näha Kasperi sundtoitmist. Pilte ma millegipärast ei teinud rohkem kui kaks, aga ega mul kade meel ei ole neid näidata, nii et siin nad on. Lammas all paremas nurgas ja kammkarp ohtras võis ja garneeringus.

Ahjaa, ja võist rääkides – kui teil ikka täitsa otsa saab, siis võime anda, meil veel on, kaks pakki külmkapis ja kolm pakki sügavkülmas!

Ja lõpetuseks meie compoundi koeraga jalutamise reeglid. Kui peaks tekkima olukord, siis võtta veepudeli ja köögitarviku abiga ekskrement üles, olge te hoiatatud.

21849029_1707855192592937_828730094_n.jpg